Kõikteadja naeratus ja teised portreed albumis ning näitusel

Fototehnilist arsenali laiendanud kunstnikku paelub mustvalge maalilisus, pehmed üleminekud heledast tumedasse ja barokselt salapärane valgus.

KRISTA PIIRIMÄE

Malev Toomi juubelinäitus „Elutöö“. Pallase galeriis 30. XI 2023 – 6. I 2024.

Malev Toomi tööletulek Tartu kunstimuuseumi fotolabori juhatajaks (1981–1992) on mul siiani meeles: tema fotod erinesid eelkäijate omadest tunduvalt. Sedasama tuleb öelda ka näituse „Elutöö“ ja sellega kaasneva albumi „Oleme Tartust. Fotoportreid tartlastest“ kohta.

Toomi mustvalge tehnika on väga mitmekesine. Võtkem alustuseks traditsioonilisemad portreed, kus tähtis tegelane istub väärikalt tugitoolis nagu mõni Eesti-aegne ülikooli rektor omal ajal. Kõige enam on seda stiili märgata Aivo Lõhmuse portrees. Toomas Sutt istub tavalise tooli peal (väärikust on vähevõitu), tal on käes pastakas ja paber ning tundub, et ta on viisakalt pahane enda segamise pärast. Fotograaf on aga märganud midagi ootamatut: purjepaat seinal rippuval pildil kasvaks nagu mehe habemest välja. Peeter Toropi kodus on juhtumisi kirjutuslaua taga tugitool, aga temal, käsi hiirel, on õnnestunud tööd jätkata.

Marju Lauristin istub täiesti tühjal taustal, seljas tume kampsun, kuid tema sisemise väärikuse aura on nii võimas, et seegi foto läheb sellesse rubriiki. Laulva revolutsiooni üks juhtidest näib jätkuvalt mõtlevat Eesti riigi ja rahva eksistentsiaalsete probleemide üle. Kunstihuviline paneb tähele kaunist kompositsiooni valgetest ristatud kätest, heledast kaelaehtest ja kampsunivoltidest. Seesugune nauditav rütm on ka Lehte Hainsalu portrees: hele nägu ja käed, käevõru ja kaelaehe kampsuni sätendavate täppide taustal ning salapäraselt helendavad tugitoolikaared mustal foonil.

Villem Ernits näib olevat teadnud fotograafi tulekust, sest seljas on tal pluus, kus puudu ainult üks nööp, ning pükstel ei ole näha ei auke ega plekke. Ta olevatki olnud kogu aeg morni ilmega. Mina kohtasin teda väitekirjade kaitsmisel, kus ta võttis alati sõna asjalikult, mitte pahaselt. Suured töömehekäed annaksid tema kohta justkui teise sõnumi.

Käed ja kunstnikud

Käed on Toomile peaaegu sama tähtsad kui nägu. Kaarel Ird ja Peeter Olesk toetavad kätele oma pea, Kalevi Kullil aitab käsi kuulata ja Helju Valsil vestlust edendada, Ene Mihkelsonil lisaks käele ka sigarett, aga Peeter Tulviste poleks ilma sõrmedeta üldse saanud sõnumit edasi anda. Ants Anderi käsi on ametis hoopis pea kratsimisega.

Paljudel on kätel veelgi rohkem tegemist, nad hoiavad midagi: Linda Kits-Mäel raamatut, Paul Aristel pilkepilti iseendast, Andrus Eskol jõuluehet, Heldur Viiresel ja Valve Janovil veiniklaasi näituse avamisel. Arnold Matteuse käed on tikku tõmbamas, Hannes Varblasel on käes kilekotieelse ajastu märgina riidest kott, Erast Parmastol on kaenla all seen kui tõllaratas. Kaks tegelast on mõmmidega: silmi pööritav Peeter Volkonski ja täiesti asja eest mänguasjamuuseumi direktor Tiia Toomet, kelle mängukaru kõhust leiti Postimees kuupäevaga 12. V 1928.

Elus kass Leo Metsari süles on pannud kirjaniku mõnusalt naeratama. Mõlemad koondavad interjööri atraktiivsuse: nende taha jooksevad diagonaalselt kokku valged ja mustad pinnad, kardinate ja valgete selgadega raamatute vertikaalsed triibud ning palju muud. Üheks stiilivõtteks ongi täpselt piiritletud valguse ja varju mäng. Henn-Kaarel Hellat istub kahe akna vahel tumedatriibulise seina taustal. Triibud harmoneeruvad tema heleda pluusiga, mis omakorda tekitab ilusa kaarja kompositsiooni koos tumeda vestiga. Evald Hermaküla on õnnestunud pildistada valgete akende tekitatud rombide ja trapetsite keskel. Ka Hando Runnel on sattunud Ilmamaa toimetuses ukse ja peegli sünnitatud rütmide sisse. Kirjanik mõtleb, käed ristis, Eestimaa peale, suu naeratab, silmad muretsevad.

Jaan Tooming istub sünkmusta klaveri ääres, millega on teravas kontrastis tema näoprofiil ning käed klaveril ja põlvel. On tekkinud ilus rütm mustade, hallide ja valgete pindade-joonte vahel. Taga istub üks ära unustatud naine. Erakordsed tabamised kuuluvad ka Toomi loomingulisse leksikoni. Näiteks Tiit Veeber kloaagist välja ronimas, Indrek Hirv ja Imat Suumann viimase maakodus täielikus puhkeasendis, Aleksander Vardi justkui paitamas alasti naist, akti lõuendil (see oli vana kunstniku lemmikžanr). Helju Mikkel on maakodus tulnud uksele külalisi tervitama koos koeraga, veelgi õnnestunum fotoklõps on tehtud Olev Antoni maakodus, kus koer tervitab peremeest.

Kunstnikke on muidugi pildistatud ateljeedes või näitustel: Valve Janov, Alfred Kongo, Lembit Saarts, Ilmar Malin, Ilmar Kruusamäe. 1990. aastate teisel poolel oma kodus pildistatud kunstiajalooprofessor Voldemar Vaga on rääkimas just nii, nagu pidas loenguid 30 aastat varem.

Kodud ja kirjanikud

Kunstiajaloolasena märkan pilte ka koduseintel. Juhan Peegli kodus diivani kohal on need ülimalt täpselt ühele joonele riputatud, Vaino Vahing koos oma vanematega paistab viibivat kunstinäitusel, tegelikult on aga vanemate kodus Aravul. Metsamehe ja ränduri Jaan Eilarti pea on täpselt ühe järvemaastiku keskel. Kas autoriks on Johannes Uiga? Küll aga tunnen ära Enn Põldroosi pannoo, mille taustal on Toomil õnnestunud pildistada Tullio Ilometsa, kui too tutvustab külalistele ülikooli peahoonet.

Väga paeluvad on fotod, kus inimesega konkureerib lummava valguse väljendusjõud. Juri Lotmanit pildistades on lamp üles pandud nii, et see jätaks tagumise seina pimedusse ning tooks esile ainult uhkelt mõjuva raamaturiiuli ja sellele toetuva maailmakuulsa teadlase. Põnevaid raamaturiiuleid on Toome mitmel teosel. Ain Kaalepit on pildistatud vanas kirjanike majas, kus romantilises hämaruses on kõige nähtavam Kaalepi profiil ja valge särk ning tugitoolis istuv Margot Visnap mõjub muusana.

Eerik Kumari portreel on selgelt näha ainult pea, rind ja käed, ülejäänu kaob sujuvalt musta tausta, millel joonistuvad välja ainult tugitooli heledad kaarduvad piirded, nagu kuulsale ornitoloogile tuge andes.

Portreelugude lõpetuseks on sobivaim Jaan Kaplinski oma. Ta on tuhisemas ülikooli peahoonest mööda, peas maamehe soni ja näol heatahtlikult optimistlik kõikteadja naeratus. See annab vaata et rohkem jõudu kui ülikool.

Noored ja vanad

Albumis on 65 portreed, näitusel väljas 17. Enamiku galeriiruumist täidavad maastikud, linnamotiivid vanade majadega, inimesed, värvilised loodusvõtted, poolabstraktsioonid. Neis ilmnevad autori uued anded, aga veelgi enam empaatilisus. Näiteks vanadekoduseerias ei ole Toom kedagi portreteerinud, teda on huvitanud atmosfäär, leplik saatusele alistumise meeleolu. Sööklapilt oma kompositsiooni ja valgusekäsitlusega on hiilgav. Nõmme linnaosas on Toom pildistanud nii poisikesi rattaga sõitmas kui ka vanakesi koperdamas.

Eksistentsiaalne temaatika jätkub otsaseinas, kus näeme Toomi isa ja ema leerifotode suurendusi. Riietuse ja soengute järgi otsustades käis isa leeris 1910. aastatel ja ema 1920. aastatel. Saab teada, et valged leerikleidid ja lilled läksid moodi Eesti Vabariigi ajal. Noori kujutavatele grupipiltidele on Toom peale kleepinud närtsinud tulbid.

Näitusel eksponeeritud taieste puhul saab rääkida juba kunstnikust, kes on laiendanud foto tehnilist arsenali, aga veelgi rohkem paelub teda mustvalge maalilisus, pehmed üleminekud heledast tumedasse, barokselt salapärane valgus.