Kollektiivsus ja kollegiaalsus kui kunstnike ja teadlaste ühisosa

Tartu 2024 programmi kuuluvas residentuuris tõdeti, et katseklaasis toimunu põhjal järelduste tegemise kõrval lasub oluline roll kehaliselt läbi tunnetatul.

ANN MIRJAM VAIKLA

Loomeresidentuur „Taevakehad“. Kuraator: Ann Mirjam Vaikla. Kunstnikud: Eglė Šimėnaitė, Juss Heinsalu, Marit Mihklepp, Piibe Kolka. Teadlased: Antti Tamm, Indrek Kolka, Joel Kuusk, Lauri Juhan Liivamägi, Laurits Leedjärv, Maret Einasto, Saimoon Islam Quazi, Shishir Sankhyayan, Viljo Allik. Tartu observatooriumis Tõraveres / Eesti kosmosekeskuses 17. XI – 17. XII 2023.

Kunstnikud Eglė Šimėnaitė, Juss Heinsalu, Marit Mihklepp ja Piibe Kolka osalesid pea kuu aega kestnud loomeresidentuuris, mille keskmes oli kunstnike ja kosmosekeskuses töötavate teadlaste mõttevahetus ning see, kuidas sissevaade teadusmaailma mõjutab kunstnike loomingut.

Residentuur oli osa Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 põhiprogrammist, kuuludes „Loova Euroopa“ rahastatud residentuuride MagiC Carpets võrgustikku. Residentuur moodustas järje möödunud aastal toimunud residentuuritsüklile, kus kunstnikud Anica Huck, Gary Markle ja Laura Põld tutvusid Lõuna-Eestis UNESCO vaimse kultuuripärandi nimistusse kuuluva suitsusauna traditsiooniga.

Residentuur lõppes avaliku sündmusega, kus iga kunstnik tutvustas oma tööprotsessi. Seejärel salvestasin järgneva vestluse, et residentuuris kogetu jõuaks laiema publikuni.

Kuidas erines residentuurikogemus algsest ettekujutusest?

Piibe Kolka: Nägin seda residen­tuuriperioodi ette kompaktse ajaühikuna, kuhu saabun oma ideede ja plaanidega. Olin teadlik grupiresidentuuri formaadist, kus näiteks õhtusöögi valmistamise ajal saab teistega muljeid vahetada – kuid ma ei adunud, kui oluliseks ja määravaks see üksteisega jagamine võib kujuneda! Ja seda nii kaaskunstnike kui ka teadlastega. Selle asemel et oma mõtete kallal üksi juurelda, avastasin grupidünaamika, kus iga mõttealge satub viljakasse mulda ning hakkab idanema teiste tagasiside tulemusena.

Kas see pidev koosolemine ka väsitas?

Kolka: Jah, selles mõttes küll, et mul ei ole väga lihtne eristada enda tundeid ja meeleolusid teiste omadest – see läheb keeruliseks, kui on vaja hoida fookust. Paradoksaalselt aitas oma kahtluste ja mõtete jagamine fookuse taas leida.

Teil puudus kohustus töötada ühise kunstiprojekti kallal, igaüks sai keskenduda oma valitud suunale.

Kolka: Just nii, peale sunnitud kollektiivsuse tagaajamine puudus – see toimis iseenesest.

Eglė Šimėnaitė: Ühtse teose kallal töötamine oleks hävitavalt mõjunud igaühe ootusärevusele ja elevusele enne oma ideede elluviimist. Sellest oleks saanud ühe formaadi kunstlik täitmine.

Millised olid teie ootused seoses teadlaste ja nende tööga?

Juss Heinsalu: Kujutasin ette, et kosmoseteadlased tegelevad väga palju visuaalse informatsiooni analüüsimisega, kuid reaalsuses on see tihtipeale seotud arvuliste kalkulatsioonidega.

Mäletan, et suur teleskoop oli vahepeal residentuuri ajal parandustööde tõttu rivist väljas, kuid üks täheteadlane ütles, et see teda ei sega, kuna tal on analüüsiks küllaldaselt andmeid kogutud.

Heinsalu: Nägime teadlastele olulist simuleerimise protsessi, kus katsetatakse konkreetseid olukordi reaalses ruumis, seejärel muudetakse see arvutisimulatsiooniks ja katsetatakse taas füüsilises ruumis – toimub selline edasi-tagasi liikumine.

Marit Mihklepp: Üks täheteadlane näitas meile joonist, mis kujutas galaktikate vahelisi kaugusi, joonis nägi välja nagu veetilk, mille ümber on valgussõõr. See visuaal kujunes mulle väga meeldejäävaks, sest annab tunnistust vahemaade hoomamatusest – püüdlusest mõõtkavu ja vahemaid visualiseerida.

Šimėnaitė: Püüdsin mõista, kas teadlased tunnevad vajadust teisendada oma kogemusi kehaliseks kogemuseks, kuid nad ei saanud sellest küsimusest aru. Järeldasin tagasisidest, et hoolimata osa inimeste elavast kujutlusvõimest ei peeta oluliseks seda seostada oma kehaga. Meie, kunstnikud, märkame teaduslike visuaalide puhul nende esteetilist külge ning potentsiaali fiktiivseks materjaliks. Teadlastele on aga visuaalse materjali puhul tähtis, millist teavet see sisaldab.

Kuraatorina olin kõige rohkem põnevil kunstnike ja teadlaste omavaheliste kohtumiste ees. Missugused momendid on teile meelde jäänud teadlastega aset leidnud vestlustest?

Šimėnaitė: Millegipärast olin arvamusel, et astrofüüsika seisneb kalkulatsioonide ja simulatsioonide tulemusel täpsete järeldusteni jõudmises. Siis aga kohtasime üht Tõravere astrofüüsikut, kellelt küsisime, miks on vaja universumi struktuure ja klastreid tundma õppida. Ta vastas: selleks et mõista, kuidas need käituvad. Mäletan oma vaimustust, kui kuulsin teadlast universumitest rääkides kasutamas sõna „käituma“. See oli mulle märguanne, et uuritavasse suhtutakse kui elusasse, või et sellel on teadvus – ning seda ei õpita tundma vaid info kogumise eesmärgil. Pikema aja jooksul millessegi või kellessegi süüvimine nõuab kannatlikkust, kusjuures ilmneda võib ettearvamatuid nähtusi, mida varem ei osatud ettegi kujutada.

Kolka: Tänulikkusega tõden, et teadlased võtsid meie küsimusi tõsiselt, nad olid valmis oma arvamust avaldama, mitte ainult teaduslikke fakte – tekkis usalduslik mõtteruum, kus sai vabalt eri teemadel arutletud, sealhulgas elu võimalikkusest väljaspool meie planeeti.

Šimėnaitė: Teadlasega kohtudes oli selline tunne, nagu oleksin võimeline mõtlema mulle võõrastest ja keerulistest kosmoseteemadest nende kaudu, aga kui vestlus lõppes, olin justkui pistikupesast lahti ühendatud. Sain teada, et teadlastega suheldes ei ole ebaolulist teemat – kõik on oluline, tuleb vaid süveneda, jälgida, uurida …

Mihklepp: Üks teadlane pööras vestluse ümber ning oli hoopis meie suhtes uudishimulik – mida me kunstnikena teeme. Pildistanud arvukalt ümberkaudseid puid, hakkas ta universumite superstruktuure seletama puude näitel: puuoksad kehastavad galaktikaid ning tumeaine on okste vahele jääv ala.

Kolka: Mitmel puhul hakkasime hiljem teaduslikke fenomene üle tooma inimelust tuttavatesse nähtustesse. Residentuuri lõpuks viisin osalejad performatiivsele tuurile mööda observatooriumi, kus rääkisin kolmandas isikus oma lapsepõlve seikadest, mille keskel olen üles kasvanud. Kui teadlased ei saa uurida või vaadata musta auku, õpivad nad seda tundma selle järgi, kuidas see ümbritsevaid taevakehi mõjutab, siis minu silmis moodustas see paralleeli teismelise elutunnetusega. Oma loomingulises protsessis kohtles Marit lähedal asuvat tiiki Kaali meteoriidi kraatrina, filmis ja kirjutas sellest kui kraatrist. Sellist käsitlust võib pidada spekulatsiooniks, kuid samavõrd on see tõeline. Tsiteerides Mariti residentuuris kirjutatut: „Kaali meteoriidiga Maa peale jõudnud rauaühendid jõudsid pinnasesse, mis omakorda jõudsid kartuli-kehasse, mis omakorda jõudsid Mariti Saaremaal elanud vanaisa kehasse, mis omakorda jõudsid Mariti kehasse …“

Heinsalu: Väga kaugele aegruumi vaatamine, mis on sadade, tuhandete või miljonite valgusaastate kaugusel, ajab juhtme kokku – seda on võimatu mõista. Seetõttu hakkasimegi ilmselt mõtlema oma keha kaudu ning kuidas seda kogemust omakorda edastada vaatajatele. Samuti tõdesin, et bioloogilised struktuurid peegeldavad kosmoloogilisi struktuure, millest on ajendatud ka minu tööprotsess, kus graveerin paekiviplaatidele teaduslikke jooniseid.

Tihtipeale kunst ja teadus kohtuvad, olgu selleks siis teadusasutuste juurde loodud loomeresidentuurid või teadusmaailmast inspireeritud kunstiprojektid. Kultuuripealinna Tartu 2024 põhiprogrammi järgi saab muu hulgas näha ka tuntud jaapani kunstniku Ryoji Ikeda näitust. Kui aga rääkida teadus- ja kunstimaailma toimimise erinevusest, siis milles see teie arvates seisneb?

Heinsalu: Teadlaste maailm põhineb kollegiaalsusel. Ühe alustatud teadustöö jääb järgnevatele põlvedele edasi töötamiseks. Kunstnike puhul täheldan, et rõhk on individuaalsusel.

Šimėnaitė: Jah, me isegi küsisime ühelt teadlaselt, kuidas ta suhtub tõsiasja, et tema eluajal jääb paljugi avastamata. Ta suhtus sellesse rahulikult, olles keskendunud uurimisteemadele, kus vastusteni tema eluajal ilmselt ei jõuta.

Jah, mõeldes kunstiloole, siis vaevalt keegi arendab välja sellise tehnika või töömeetodi, mida jätkaksid tulevased põlvkonnad.

Heinsalu: Kunstimaailmas pole nii konkreetne jätkamine otseselt eesmärk – mis ei tähenda, et seda ei või juhtuda –, aga teaduses töötatakse järgmisi generatsioone silmas pidades.

Mihklepp: Isegi kui kellegi uurimistulemus lükatakse ümber, on sellel tööl siiski suur väärtus.

Kolka: Otsustatakse, et tõese tulemuseni ei jõutud, kuid hinnatakse tööd, mis viis sellise tulemuseni.

Šimėnaitė: Tulles tagasi kehalise kogemuse juurde, siis minu arvates vaatavad teadlased nii palju omaenda kogemusest väljapoole, mistõttu pole nende individuaalsel läbielamisel ja püüdlusel ka otsest väärtust.

Heinsalu: See paneb mind mõtlema, kuidas teadusmaailmas informatsiooni edastatakse tabelite, illustratsioonide, joonistena – kõike seda töödeldakse, et uurida vaid väga kitsast ala. Kui võtta näiteks taevalaotus, siis seda uurides keskendutakse nõelapea suurusele alale, kõik muu jäetakse kõrvale, mis ei tähenda, et muud ei eksisteeri, aga korraga tuleb keskenduda ühele ideele. Millegipärast on levinud arvamus, et teadus on neutraalne ning esindab tõde, aga korraga näidatakse seda ainult ühest rakursist. Minule mõjus selline lähenemine vabastavalt, saan filtreerida endale vajaliku info ja luua selle kaudu fiktiivseid stsenaariume.

Sellel nii-öelda vaakumis sündinud tõel on oht saada kõikehõlmavaks tõeks, mis omakorda hakkab tasapisi vormima inimkonna arusaamu ja seeläbi reaalsust.

Kolka: Katseklaasis toimunu põhjal järelduste tegemise kõrval on vaja suhestuda sellest steriilsest maailmast väljapoole jäävaga, kus tihtipeale on mustmiljon protsesse mõjutavat muutujat.

Heinsalu: Igati nõus! Mis omakorda toob mu mõtted selleni, kui oluline on oma loomingut tutvustada tuttavast keskkonnast väljaspool tunnetamaks, millised uued tähendusväljad ja perspektiivid selle tulemusena tekivad.

Tartu 2024 programmi kuuluvad teaduse- ja kunstialased sündmused:

Shiro Takatani / Dumb Type’i etenduskunstiteos „Tangent“ Vanemuise teatris 4. VI 2024

Ryoji Ikeda näitus Eesti Rahva Muuseumis 1. XI 2024 – 2. III 2025