Kõrbe ilu

Abu Dhabi II Eesti kunstikuul pandi proovile meie kunstnike kohanemisvõime ja toimetulek, kuid sealne kultuurielu, kunstimess ja Expo pakkusid lisaväärtust.

RAIVO KELOMEES

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Sõna „kunstikuu“ seostub kogu linna haaravate sündmustega, kus osalevad multitalendid. Siinne ülevaade hõlmab eesti kunstnike kuupikkust resideerumist Abu Dhabi kunstikeskuses (Art Hub), selle Al Khateemi residentsis, mis paikneb Abu Dhabist 80 kilomeetrit kõrbes. Kunstikuu oli see Toomas Altnurmele, Katrin Karule, Kertu Siplasele, Toomas Kuusingule ja Einar Venele, sest nõndapalju oldi kohal, aga lühemalt võtsid peale minu sellest osa veel Hannes Võrno ja muusik Emma Johanna Lepasoo. Eelmine samanimeline sündmus sai teoks viis aastat tagasi sama kunstikeskuse korraldatuna. Seekord oli kaasatud talentide spekter laiem: laulja ja muusikakirjutaja ülesastumine seltskondlikel üritustel ja ka kunstikuu avaüritusel oli asjakohane ja lisas hääletule maalikunstile värvi.

Kõrbe kodusus. Kõrb on eestlasele täiesti teistsugune koht. Kui vaatlejaks on kunstnik, kellel on pea kohal varjuandev katus, kõht täis ja võimalus basseinis jahtuda, siis on tema vaatepunkt hedonistlik-analüütiline. Kuid heaolu paneb aluse ka loomingulisele tahtele ja pingutusele, sest vastasel juhul tuleks kõrbesse sattunul seista silmitsi ellujäämise kindlustamisega. Pakiline on see isegi novembris, kui õhutemperatuur tõuseb 35 kraadini ja liiv on tulikuum.

Põhjamaalasele võõras keskkond on araablasele tuttav ja kodune. Nad mõistavad selle võlu päikesetõusude ja loojangute ajal ning saavad hakkama keskpäeval. Nagu eestlastel on mõneti sakraalne suhe metsaga, nii on araablastel kõrbega. See on nende püha hiis. Seda sentimenti oli näha Araabia Ühendemiraatide (AÜE) Expo 2020 paviljonis. Kunstlikud düünid olid seal projektsioonipindadeks ning paviljoni teenistuja viimistles neid kühvli ja harjaga – ruumi toodud maakunsti esitust valvati hoolega.

Al Khateemi ümbrus on kõrbeliselt kõle ja napp: ümbruskonnas ehitised puuduvad, teed on sõidetud treppi või tuisujärgselt liivahangedes. Residentuurivõimalust pakutakse krundil mõõtudega umbes 50 × 100 meetrit. L-kujulise magamistubadega hoone keskel on suur varjuline eluruum ja bassein. Kastetava muruga territooriumil paikneb ka majandushooneid, samuti minibangalod: viis kastikujulist magamistuba mõõtudega 2 × 2 meetrit. Neil privaatsetel üheinimese-majakestel, kus mõned kunstnikud ka elasid, saab katuse pealt lükata. Päeval muutuvad need suletuna pigem saunaks. Mõned on siiski varustatud ka konditsioneeriga.

Expo Araabia Ühendemiraadi paviljon paistab silma lihtsusega – liivaluidete installatsioonile on projitseeritud ajalooteemalised pildiread.

Raivo Kelomees

Tegemist on kunsti-, et mitte ütelda maalilaagriga kõrbes – maal on sealses kunstikeskuses lihtsalt mõistetav kunstiformaat. Alusraamide meister ja lõuenditõmbaja valmistab töövahendid. Lõuendid saabusid muuseas alles siis, kui pool resideerumisaega juba läbi, värvid pidid endal olema.

Kunstikeskus on maalipõhine, kuid välistatud pole ka teised vormid. 2014. aastal toimus näiteks taaskasutuskunsti festival (Upcycling Art Festival), kus osales paarkümmend kunstnikku ning jäätmetest ja ehitusprügist valmis skulpturaalne looming. Kriitpaberil kataloog-albumisse on talletatud modernismimõjuline nüüdiskunst. Neid skulptuure saab Al Khateemi residentsis ka näha, kuigi need teostati Liwa kunstikeskuses, teises Ahmed Al Yafeile kuuluvas kõrberesidentsis. Taaskasutusel materjalist skulptuurid on päikese lõhkuvale toimele hästi vastu pidanud.

Kunstilaager kui loominguline ellujäämisharjutus. Tööd teostati napis ajaraamis umbes nädalaga. Selles avaldub nõue tüüpilisele kunstiresideerujale: pildid tuleb valmis teha, olenemata sellest, kas vaim tuleb peale või ei tule. Eesmärk oli ka näitus Abu Dhabis. Selles mõttes on kunstilaager loominguline tõhususharjutus. Stressirohke kohustus väljastada lühikese ajaga toodangut võib kõrge vaimulennu ja peene hingega looja väärikust alandada, aga see on ettevõtmises osalemise tingimus. Nõnda et kõrbebasseinis lebotamise hind on kunstiesemete tootmine. Annus võistluslikkust mõjub ergastavalt, inspireerib teistsugune loodus, oma kultuurikeskkonnast eraldatus ja kokkupuude kohaliku eripäraga. Iga tegija otsib tuge oma loomingukogemusest, aga kogub ideid ja materjale ka kohapeal.

Kõige selgem oli Kerttu Siplase lähenemine: ta kattis lõuendid ümbrusest leitud kivimaterjali ja selle puruga, lõi kohalikust käsitööst inspireeritult geomeetrilisi maale. Tema loominguline köök meenutas päris kööki, kuid seal uhmerdati kivid sobiva jämedusega pulbriks, mis koos sideainega sai maalide katteks. Katrin Karu lõi neljast maalist pühenduse kohtadele, kus ta on AÜEs töötanud. Toomas Altnurme sai innustust araabia kirjast ja maastikust. Toomas Kuusing teostas kontseptuaalsed maalid, kus ta on uurinud justkui õhumasside liikumist. Ta printis ka puulehtedega. Maalides on lähtutud ümbruse koloriidist. Einar Vene toetus araabia muinasjuttudele ja tõlgendas stereotüüpe: tema maalidel on kaamelid, karavan, kuuvalgus, lendavad vaibad ja maastik. Hannes Võrno tegi neljast maalist elu nelja etappi kujutava sügavamõttelise monokroomse koosluse.

Kuna kellelgi ateljeed ega oma ruumi ei olnud, tehti maale lageda taeva all. 30kraadises palavuses ei ole see probleem, pigem on mureks eraldumiskoht. Tegijate leidlikkus väljendus krundi piires erinevalt. Eelkõige tuleb leida vari. Päike on küll kirgas, aga päev on ka lühike: valge aeg kestab umbes üksteist tundi. Mõistagi on see küllaldane Eesti talvise pimeduse taustal. Kes tegi töid oma minimajakese varjus, kes pidi territooriumilt lahkuma, et maalida ehitise müüri varjus. Võrreldes viie aasta taguse kogemusega olid tingimused kasinamad ja olukord pani kunstnike toimetuleku proovile.

Näitus „Kõrbe ilu“ („Beauty of the Desert“) avati 25. XI kunstikeskuse galeriis Abu Dhabi kesklinnas WTC-keskuses kunstikeskuse omaniku sõprade ja tuttavate osalusel, oma esindaja oli saatnud ka Eesti saatkond.

Abu Dhabi kunstimess. Abu Dhabi kunstimessil võis näha ülevaadet peaaegu kõigest, mis praegu kunstis toimub – Manarat Al Saadyjati näitusehall oli täielikult hõivatud. Läbivate suundumuste jälgimiseks peaks külastuskogemus olema regulaarne, kuid sellele messile olen sattunud ainult 2014. aastal. Kahtlemata on uustulnukaks NFT-kunst, mida täheldasin vaid ühe galerii boksis Dubais tegutseva Morrow Collective’i (www.morrow-collective.com) esituses, ent see on seda sümptomaatilisem. Nad peavad end NFT-kunsti kuraatoriteks ja teevad ka traditsioonilistest töödest digitaalseid NFT-versioone, peamiselt pildil kujutatud elemente animeerides. Nende boksis olid väljas traditsiooniliste vaipade animatsioonid. Arusaadavalt kompavad messid kunstimaailma kõmulisi suundumusi ja kui need on seotud ostu ja müügiga, siis on nähtus ka esil.

Võis näha klassikuid (Christo, Alfredo Jaar, Michelangelo Pistoletto, Mario Merz, Hans Hartung), üllatuslikku materjalikasutust ja isegi tehnilisi eksperimente. Ka kineetilist kunsti ja videot, mis oli integreeritud objektse fotopõhise teose elemendiks.

Kui nimetada lemmikuid, siis need olid ootamatu materjalikasutuse ja -töötlusega teosed, näiteks José Maria Sicilia vildi-, siidi- ja linamaalid-tekstiilid Baro galerii boksis või Sangmin Lee graveeritud klaasiteosed (kujutis klaasil sõltus valguse suunast ja tugevusest) Tableau galerii boksis.

Expo 2020. Expo hõlmamatus on endastmõistetav ja korraliku ülevaate saamiseks peaks paviljone uurima vähemalt nädal aega. Siinkohal teen paar tähelepanekut, ega pea ju ka mere maitse tundmiseks seda tühjaks jooma. Tegu on uudsete arhitektuuri-, disaini- ja tehnoloogiliste lahendustega, kuid ka kultuuri eksponeerimisega. Jätkusuutlikkus, nutilahendused ja turismi käivitavad atraktiivsed kultuuriobjektid või ainulaadne loodus on leidnud kõikjal maitsekat esitamist. Läbiv on rõhuasetus visuaalselt atraktiivsele ja pigem rabavale kesksele visuaalile. Seda võib näha ka Eesti paviljonis. Mainisin juba AÜE paviljoni lihtsust: liivaluidete installatsioon neile projitseeritud ajalooteemaliste pildiridadega. Saudi Araabia paviljon püüab rabada suuruse, rikkalikkuse ja kütkestavusega. Taani paviljonis on loobutud kohustuslikust üksteise pahvikslöömise mängust ning seal tutvustatakse ettevõtete toodangut.

Tüüpiline on, et uudsed tehnilised lahendused on pandud esitama maad esindavaid visuaale. Kunstiajaloolase vaatepunktist kerkib küsimus, millised on Expo innovaatiliste lahenduste ja kunstimaailma projektide seosed? Missugused on mõjutused ühes või teises suunas? Expode innovatsioonil on pikk ajalugu ja see haakub ka tehnilise ja multimeedia-kunsti ajalooga. Legendaarseks on saanud 1958. aasta Tšehhi „Laterna magica“ Brüsselis või 1967. aasta Radúz Činčera „Kinoautomat“ Montreali Expol. Neist on saanud interaktiivse kunsti krestomaatilised teosed.

Dubai Expolt toon välja kaks näidet, mis on käsitatavad kunstiprojektina. AÜE paviljoni ajalooteemalisi projektsioone luidetel saab katkestada oma varjuga. Varju sisse asetub teine kujutis. See meenutab Rafael Lozano-Hemmeri projekti „Skannimine“ („Under Scan“, 2005), kus varjudega aktiveeritakse inimeste portreed. Saudi Araabia paviljoni vihmakardin on kantud Guinnessi rekordite raamatusse. Kuid see meenutab ka Julius Poppi projekti „bit.fall“ (2001–2006), mida näidati 2011. aastal ka Kumus. Praeguses maailmas ei saa ideede liikumisele kätt ette panna.

Kõige küsitavam Expo puhul näib olevat selle vajalikkus. See on rahvaste, tehnoloogiate ja kultuuride kohtumispaik, aga see kõik toimub ju niigi. Teadlased kohtuvad konverentsidel ja teevad ühisprojekte, kunstnikud kohtuvad kunstiüritustel või residentsides, inimesed reisivad odavlendudega üle maailma. Kas pole Expo puhul tegemist mitte XIX sajandi jäänukiga? Levis ju toona visuaalne ja teaduslik info vaevaliselt ja reisimine oli kallis lõbu.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht