Korduv, kuid huvitav nihestus

REET VARBLANE

Cloe Jancise ja Maris Karjatse näitus „Vahepeal“ Hobusepea kuni 16. III.

Hobusepea galerii on alustanud seda aastat võimsalt: kõigepealt Liina Siibi fotoinstallatsioon „Varjatud rahvas“, siis Kirke Kangro ja Sheri Willsi „Sinu hingamise pidulik manitsus” ja nüüd Cloe Jancise ja Maris Karjatse „Vahepeal“.

Neid kordi, kui tunnen näitusel midagi, mida võib kirjeldada sõnaga „kirgastumine”, ei tule just väga tihti ette. Eriti viimasel ajal. On ka selge, et selline tundelaeng ei sõltu ainult vastuvõetavast kunstist – vastuvõtja intellektuaalne huvi, meeleolu ja tundeseisund mängivad selles samaväärset osa.

Cloe Jancis ja Maris Karjatse ühisnäitus jätkab, vähemalt formaalselt, Kirke Kangro ja Sheri Willsi esitus- ja ülesehitusviisi: tegemist on küll ühise teema ja laias laastus ka samalaadse käsitlusobjektiga ühisnäitusega, kuid kumbki kunstnik on seadnud ennast sisse oma korrusel ehk loonud omaruumi.

Maris Karjatse. Sub Rosa. Foto, 2020.

Jancis ja Karjatse ühisnäituse pealkiri toob sisse Deleuze’i, otseselt osutab talle väljapaneku saatetekstis Maris Karjatse, kui ta räägib objekti- ja mõttepiirangute kaotamisest, sest teineteiseta kaotaksid need oma transformatiivse identiteedi. Selle tõestuseks on kunstnik esitanud objekti ja selle jäljendi, materjali vastupanu ja vormiloome vägivaldsuse ning seetõttu jäljendi fragmenteerumise, oma territooriumi kaotamisega tegeleva fotoseeria „Sub Rosa“ kõrval sõnalise teose „Tekkst“. Ehk paradoksi, sest mida enam on tekstis mõte varjatud või midagi tekiga kaetud, seda suurem on paljastamise võimalus. Jancis on keskendunud videos ja sellega kaasnevas installatsioonis „Sobituv ihu“ otseselt kehale ning keha katmise (varjamise) ja paljastamise mehhanismidele. Ta on kasutanud moe- ja meigitööstuse läbi aegade, nn ajatu moe ja elegantsi meelisvärvi – ihutooni. Tema video kangelanna juuste ja näo katmisviis – meik, tätoveering, rätik – osutab rohkem traditsioonilise kui modernistliku kultuuri tavadele ja tähendustele. Ka tema lahtirõivastumise viisis ei ole midagi ühist seksuaalset pinget kruviva striptiisiga. Ta teeb seda ükskõikse enesestmõistetavusega, isegi mehaaniliselt. Seda tegevust võiks pigem vaadata loomariigi esindajate nahakoorumisena. Aga et tegemist on noore ilusa naisega, siis tekitab tema pidevalt korduv, kuid ometi lõpetamata tegevus (vaataja ette ei ilmu praeguses kunstis nii harjumuspärane alasti keha) vaatajas kummastava tunde. Samasugune kummastavus vaatab vastu ka nahakarva rõivakuhilast, mis, vähemalt mulle, toimib subliimse koloriidiga veel lõpetamata maali fragmendina.

Ka Maris Karjatse installatsioonis on kesksel kohal keha, kuid see ei ole esitatud kohaloleku, vaid intensiivse puudumise kaudu. Tekk, ka augustatud tekifragment ei varja ega kata, vaid paljastab selle, mida seal ei ole. Sõnalises teoses ei kordu just väga tihti otseselt kehaga seotu, kuid nende esitusviis osutab taas puudumise tõttu kehalisusele.

Jancise nihestatud kohalolekul ja Karjatse intensiivsel puudumisel ei ole ilmselget ühispinnast, need saavad piiril kokku. Margus Ott lõpetab Gilles Deleuze’i „Erinevuse ja korduse“ järelsõna mõttega, et „huvitav ja loov käib pigem vahelt, kohtumistes, isegi vääritimõistmises“.*

* Margus Ott, Deleuze’i murrang. – Gilles Deleuze, Erinevus ja kordus, Tartu Ilmamaa 2014, lk 578.