Kuhu edasi?

Elin Kard: „Kunstivaldkonna arengukava koostades mõistsime, et oleme üheskoos tegutsedes efektiivsemad. Koroonakriis andis paradoksaalselt võimaluse institutsioonide koostööd edendada.“

AIRI TRIISBERG

26. aprillil valiti Eesti Kunstnike Liidu suurkogul loomeliidu juhatus ja volikogu. Kunstnike liidu presidendiks sai järgmiseks ametiajaks Elin Kard ja asepresidendiks Vano Allsalu. Elin Kard on kunstnike liidu president olnud aastast 2019, aastatel 2013–2019 oli ta liidu asepresident.

Airi Triisberg: Kunstnike liidu suurkogu pikendas sinu volitusi loomeliidu presidendina teiseks ametiajaks. Palju õnne! Seega on põhjust vaadata ajas tagasi ja küsida tuleviku kohta. Mille sa möödunud kolme aasta jooksul ära teha jõudsid?

Elin Kard: Kolm aastat tagasi presidendi ametikohale kandideerides kirjutasin kolme aasta visioonidokumendis, et soovin jätkata senist arendustegevust ning keskenduda edaspidi rohkem koostööle, et sõnastada ühiselt rõõmud ja mured kunstiväljal ning ka ühiselt neile lahendus leida. Nüüd tagasi vaadates paistab, et mul on õnnestunud, hoolimata neid kolme aastat saatnud kriisist, siiski mahukaid protsesse alustada ja lubadusigi ellu viia.

Kõige mahukamaks protsessiks osutus viimasel kolmel aastal kunstivaldkonna arengukava koostamine. Liidu eestvedamisel koos Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse ja Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskusega 2020. aasta lõpus alanud kunstivaldkonna arengukava kokkupanek oli ammu teadvustatud vajadusele vaatamata esmakordne ja kava valmis kunstiinstitutsioonide ja vabakutseliste tihedas koostöös. Seega oli keerulisel ajal ka positiivne külg: üle paljude aastate saime muutunud maailma tõttu kiiresse elurütmi lisaaega ja olime sunnitud kultuuri- ja kunstiinstitutsioonidena tegema senisest intensiivsemalt koostööd kriisi ületamisel, oma olemasolu ühiskonnas nähtavamaks tegemisel ja seisukohtade väljendamisel. Kui põgusalt kokku võtta tegevus kolmeaastaste tsüklitena, alates praeguse juhatuse ametisseastumisest, siis aastatel 2013–2015 liidu tegevuse, struktuuri ja seisukorra kaardistamisega ehk n-ö sahtlite korrastamisega. Varasemaga võrreldes toimus oluline nihe liidu eneseteadvustamises majandusorganisatsioonina. See oli vältimatu organisatsiooni puhul, mille vastutada on Eestis suurim kunstnikele suunatud produktsiooni- ja esitluskeskkond. Koostöös kultuuriministeeriumi ja kirjanike liiduga algatasime 2015. aastal kunstniku- ja kirjanikupalga määramise. Aastatel 2016–2018 olid peatähelepanu all liidu kinnisvara renoveerimine, üüripoliitika ja kliendisuhete korraldus nii planeerimise tasandil kui ka igapäevatöös. Samaaegselt olime hõivatud nii reformide kui ka arendustegevusega: ajakohastasime põhjalikult liidu põhikirja, reformisime koostöös riigiga ühist sihtasutust Tallinna Kunstihoonet, asutasime sihtasutuse Kunstitaristu liidu kunstikogu haldamiseks ja hoonete efektiivsemaks renoveerimiseks ning töökeskkondade uuendamiseks ja tegelesime suures mahus Arsi kunstilinnaku arendamise ning kunstnikele koolitusvõimaluste vahendamisega.

Aastatel 2019–2021 nõudis enim tähelepanu asutuse stabiilsuse hoidmine kriisiolukorras: töökohtade ja töötasude säilitamine, kunstnikest ja loovisikutest rentnike toetamine ja nõustamine ning tehnosüsteemide säästlikumaks ning töökindlamaks muutmine, samuti liidu senisest mahukam eneseteadvustamine huvikaitseorganisatsioonina. Lisaks keskendusime ka jätkuvatele mahukatele renoveerimis- ja arendustöödele kõigis liidule kuuluvates hoonetes ning Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse toetusel Arsi kunstilinnakus. Senisest enam püüdsin ka liidu tegevust kommunikeerida, tuues esile valdkonna tugevusi ja kitsaskohti, mille lahendamiseks ei piisa ainult liidu tegevusest, vaid mis nõuavad laiemat koostööd ja iga üksikliikme panust. Kogu kriisiaja jooksul püüdsin leida lahendusi, kuidas leevendada liidu rentnikest kunstnike ja loovettevõtjate olukorda: võimaldasime kunstnikele rendisoodustusi, lühiajalisi rendivabastusi ja kohustuste ajatamist, arendasime veebikauplust. Viimase kahe aasta jooksul ja ka praegu pakume liidu liikmetele tasuta suppi Kuku klubis ja Arsi kunstilinnaku sööklas. Kuna liit on ilma riikliku toetuseta keskmise suurusega mittetulundusühing, olen liikmete toetamiseks taotlenud vahendeid riigi kriisiabi taotlusvoorudest.

Kunstnike liidu juhtimismudel ja liikmete kaasamine

Triisberg: Uurides kunstitöötajate organiseerumist töötingimuste parandamise nimel, olen märganud, et uued liikumised tõukuvad sageli rahulolematusest ametlike esindusorganisatsioonidega. Näiteks 2008–2012 oli Euroopas rahvusvaheline kunstitöötajate liikumise laine, mis leidis aset väljaspool olemasolevaid loomeliite. Eestisse ulatus see laine kaasaegse kunsti liidu näol.

Kümmekond aastat hiljem tuleb tunnistada, et mitmed toonased rohujuurealgatused on hääbunud, samal ajal kui loomeliidud tegutsevad edasi. Ometi kuulen Ida-Euroopa riikides loomeliitude kohta vahel siiani teravat kriitikat. Tihti kõlab etteheide, et loomeliidud pole suutnud kiiresti muutuvas ühiskonnas oma rolli ümber mõtestada. Mitmetes sotsialismijärgsetes riikides on loomeliite reformitud aeglaselt, see on olnud valulik, kutsunud esile valdkonnasiseseid vastandumisi. Eks kuulu ka Eesti nende sekka.

Mõtlen loomeliitudele suunatud kriitikat kuuldes sageli, et loomeliidu näo kujundavad ju esmajoones selle liikmed. Kunstnikel on loomeliidu töö suunamiseks demokraatlikud hoovad, mida neil muude kunstiasutuste tarbeks ei ole. Kui liikmed ei osale aktiivselt liidu kujundamises, kerkib õigustatud küsimus, kas ei peaks ehk ajakohastama organisatsiooni demokraatiamudelit. Milline on Eesti Kunstnike Liidu demokraatiamudel?

Kard: Kunstnike liidus käib tegevus levinuma ehk esindusdemokraatia mudeli alusel: kõige kõrgem võim on liidu suurkogul ehk liidu liikmetel. Suurkogul valivad liidu liikmed iga kolme aasta järel esindajad: presidendi ja asepresidendi ning kümme valitavat volikogu liiget, kes tegutsevad suurkogude vahepealsel ajal neile delegeeritud usalduse alusel. Suurkogude vahepeal esindab liikmeid volikogu, mis toetab ja kontrollib juhatuse tööd. Volikogusse kuuluvad kunstnike liidu president ja asepresident, kaheksateist alaliidu juhatuse liiget ning kümme suurkogul valitavat liiget. Kokku on volikogus kolmkümmend liiget.

Ettevõtluses peetaks nii suurt nõu- või volikogu ebaefektiivseks, aga meil on ajalooliselt nii kujunenud ja kuna volikogu liikmete arv tuleneb põhikirjast, oleks seda ka äärmiselt keeruline muuta, sest ei ole ju mõeldav, et mõni alaliit jäetaks lihtsalt volikogust välja. Samuti oleks keeruline vähendada ka suurkogul valitavate volikogu liikmete arvu, sest need kümme inimest esindavad ka indi­viduaal­liikmeid, kes ei kuulu alaliitudesse.

Volikogu tööd juhib president ja volikogu koguneb põhikirja kohaselt vähemalt neli korda aastas, vajadusel tihedamini. Mõnel aastal oleme tööülesannete täitmiseks vajalike otsuste vastuvõtmiseks kutsunud volikogu kokku ka seitse-kaheksa korda aastas. Põhikirja järgi on volikogul palju tegutsemisvõimalusi. Volikogu kinnitab suuremad majandusotsused, näiteks eelarve ja majandusaasta aruande ning suuremad liidu rahastatavad projektid. Volikogu võtab vastu uusi liikmeid, valib igal aastal auliikmed, Kristjan Raua preemia laureaadid, otsustab ja kinnitab vajadusel vallas- ja kinnisvara omandamise ja võõrandamise. Volikogu pädevuses on ka töögruppe moodustada.

Liidu igapäevatööd juhib juhatus, mis koosneb presidendist ja asepresidendist. Juhatus valitakse iga kolme aasta järel suurkogul. 2016. aastal muutsime põhikirja ja seadsime piirangu, et presidendi ja asepresidendi ametikohale saab kandideerida maksimaalselt kaheks järjestikuseks ametiajaks.

Triisberg: Olen viimastel aastatel huviga jälginud, kuidas ajakohastab oma tegevusmudelit ULUS ehk Serbia Kunstnike Liit. Lühikese aja jooksul on tsentraalselt juhitud organisatsioonist saanud seesugune ühendus, kus liikmed moodustavad aktiivselt töörühmi, mis tegelevad pakiliste teemadega. On loodud näiteks õiglaste tasude rühm, mis töötab välja soovitusi valdkondlike tasumäärade kokkuleppimiseks ja otsib võimalusi õigusaktide muutmiseks. Teine töörühm tegeleb vabakutseliste kunstnike huvikaitsega, tähelepanu all on sotsiaalkaitse küsimused ja kunstnike õiguslik staatus. Üks töörühm on pühendunud avalikkusega suhtlemisele, teine jälle organisatsiooni sisereformile. On ka eraldi noorterühm, mille eesmärk on kaasata noored liikmed organisatsiooni tegevusse.

Olen vahel juurelnud, miks ei ole Eestis sama aktiivset loomeliitu. Kas asi on liikmete passiivsuses või organisatsiooni ülesehituses? Kas olukorda oleks võimalik muuta teistsuguste juhtimismudelite rakendamisega? Tänapäevane juhtimisfilosoofia põhineb kaasamisel ja selleks on välja töötatud tõhusaid meetodeid. Milline on kunstnike liidu juhtimismudel ja millised on teie kaasamiskogemused?

Kard: Kunstnike liit tegutseb lähtuvalt põhikirjast ja mittetulundusühingute seadusest. Ka liidus on olnud noortesektsioon, näituste osakond, kinnisvaraga tegelev ettevõte ja mitmeid valdkondlikke sektsioone, ent see kõik jääb pigem Nõukogude okupatsiooni ajajärku ja muutus koos põhikirja muutmisega 1990. aastatel. See aga iseenesest ei tähenda, et kõige sellega ei tegeletaks ka praegu.

Valdavalt on muidugi kõik see juhatuse töölaual: juhatuse töökohustuste hulka kuulub organisatsiooni ajakohastamine, osalemine seadusloomes, liikmete nõustamine, samuti lahenduste leidmine õigus- ja sotsiaalkaitse ning ka töötasu puudutavatele probleemidele. Kunagise noortesektsiooni juhi rolli olen ilmselt ka ise tahes-tahtmata täitnud kahe liidu galerii, Hobusepea ja Draakoni galerii galeristina 2003. aastast, kaasates noori algajaid kunstnikke näituseprogrammi, nõustades ja toetades neid ning pidades loenguid meie kunstiakadeemias ja mujalgi.

Liikmete kaasamisega seoses põrkume paraku alati sellega, et tegemist on õhinapõhise tasustamata tööga. Mul on keeruline paluda kunstnikelt veel suuremat tööpanust, sest nad juba teevad kunstielus osaledes liigagi palju tasuta või ebapiisavalt tasustatud tööd. Olen kogu aeg soovinud, et meil oleks piisavalt vahendeid tasustatud töögruppide moodustamiseks. Sel juhul saaks mitmed probleemid palju kiiremini lahendada ning ka erinevad vaateviisid kaasata.

Arsi kunstilinnakus oleme majalisi ideekorjeks ja vajaduste kaardistamiseks kokku kutsunud, ent pandeemiast tingitud piirangud ei ole viimasel ajal seda kahjuks võimaldanud. Pandeemia alguses korraldasime selle asemel veebikohtumisi. Kuna kunstnike sissetulekud katkesid, ebakindlus suurenes ja tekkisid raskused ka rendiarvete maksmisel, saatsid Arsi kunstilinnakus ja Hobusepea majas töötavad kunstnikud ja loovettevõtjad liidule ühispöördumisi, küsides keerulisel ajal abi ja tuge.

Kõige suurem kaasamiskogemus on olnud siiski seoses kunstivaldkonna arengukava koostamisega. 2020. aasta lõpus tegin liidu poolt ettepaneku Kaasaegse Kunsti Eesti Keskusele ja Eesti Kaasaegse Kunsti Arenduskeskusele alustada kunstivaldkonna arengukava koostamist. Järgmisel aastal toimunud aruteluringides osales üle saja kunstniku ja kunstitöötaja ning enamik valdkonnas tegutsevatest institutsioonidest. Osalemistahe oli suurem kui võimaldas ajaraam ja töögruppide arv, aga ideid ning sisendit korjasime ka kirjalikult ja tutvustasime tööetappe laiemalegi huvitatute ringile kui ainult kunstiinimesed.

Professionaalne huvikaitsetöö

Triisberg: Loovisikute huvikaitsega tegelesin aktiivsemalt kümmekond aastat tagasi, ent hakkasin hiljuti uuesti poliitikakujundamises osalema. Seepärast kipun kahte kogemust võrdlema. Mõnede teemade puhul tundub, et need on viimase kümne aastaga justkui hangunud. Eelmisel kevadel intervjueerisin Kulka kujutava ja rakenduskunsti nõukogu ning ilmnes, et sel ei ole loovisikute esindajatega töötingimuste teemal püsivat dialoogi. See ilmselt seletab, miks ei ole kas või stipendiumisummad juba kümme aastat muutunud, kuigi inflatsioon kahandab pidevalt nende väärtust.

Teisest küljest on kunstivaldkond möödunud kümnendi jooksul tohutult palju arenenud. On üles ehitatud mitu täiesti uut ja tähelepanuväärset institutsiooni: EKKAK, Kai kunstikeskus, Fotokuu. Ka EKKMi võiks siia ritta arvata, kuigi see asutati varem. Pole kahtlust, et kunstivaldkonnas töötavad väga võimekad inimesed, kes on võimelised nullist üles ehitama uusi organisatsioone. Ka mitmetes vanemates asutustes on tööle võetud rohkem tugipersonali. Mind paneb imestama, et kogu selle aja jooksul ei ole juurde loodud mitte ühtegi huvikaitsespetsialisti töökohta, just nimelt see pädevus on jäänud arendamata. Kõrvalt vaadates näib, justkui oleks tegu kunstivaldkonna kollektiivse otsusega mitte seada töötingimuste parandamist prioriteediks. Rahas ei ole ju ilmselgelt küsimus, sest uusi töökohti luuakse alatasa juurde.

Kard: Kunstivaldkonnas on eeldatud, et huvikaitse küsimustega tegeleb kunstnike liit, ja kunstnike liit on seda ka järjekindlalt teinud. Lehitsedes nii volikogu viimase paarikümne aasta protokolle, liidu aastaraamatuid kui ka erialaperioodikat, näen, et mitmed teemad on kümnendist kümnendisse samad: pensioniseadus, kultuurkapitali otsuste läbipaistvus, autoriõigused, mured KuKu klubiga jne. Mõned küsimused aina korduvad ja kunstivaldkonnas leitakse, et need peab lahendama kunstnike liit – ja seda ootust ei saa inimestele kuidagi pahaks panna.

Kunstiväli on küll palju muutunud ja arenenud, kuid ülimalt võimekad inimesed on seejuures ka ületöötanud. Nad on seotud ennekõike nende projektidega, mida nad parasjagu arendavad, ja seda sageli piiratud vahendite ning inimressursi raames. Neil ei jää üle jõudu ja vahendeid, et haakuda valdkonnaüleste küsimustega. Töökohti luuakse, aga sageli tähtajalisi ja juba olemasolevate ülesannete lahendamiseks. Ei tasu ka unustada, et valdkonna institutsioonid on valdavalt mittetulundusühingud, mis tegutsevad ülimalt piiratud vahenditega ja projektipõhiselt.

Kunstivaldkonna arengukava koostades mõistsime, et oleme üheskoos tegutsedes efektiivsemad. Koroonakriis andis meile paradoksaalselt võimaluse institutsioonide koostööd edendada ja ma tõesti loodan, et suudame koos ka jätkata. Huvikaitse teemadel loodan kõige suuremat abi arengukava eesmärkide saavutamiseks loodud kunstiasutuste liidust. Kui ühendada kunstnikke ja kunstitöötajaid esindava organisatsiooni jõud, teadmised ja tahe institutsioone esindava organisatsiooniga, on meie võimekus suurte probleemide lahendamisel kindlasti senisest palju efektiivsem. Peab tekkima ka poliitiline tahe kultuurivaldkond kaua laual olnud küsimustes ära kuulata.

Triisberg: Kui kunstivaldkonnas töötavatel inimestel ei jää teiste töökohustuste kõrval aega valdkonna töötingimuste parandamise tarvis, siis ongi minu meelest hädavajalik luua eraldi töökohad, mille ametinimetus on huvikaitsespetsialist, lobist vms. Kunstnike liidu palgal on 35 inimest. Kas peale juhatuse liikmete tegeleb veel mõni neist huvikaitsega?

Kard: Kunstnike liidu töötajate hulka kuuluvad peale juhatuse, raamatupidamise ning haldustöötajate ja meie hoonetega seotud töötajate ka galeristid, galeriides pakutavate teoste müüjad, loov­isikute koordinaator, näitusevalvurid ja koristajad. Meil on tööl spetsialist, kes tegeleb töölepingutega ja tööohutuse- ja töötervishoiuga organisatsiooni sees, aga valdkonna huvide eest seismine on tõepoolest juhatuse ülesanne.

Adun iga päev, et on vaja lisajõudu, aga liidul pole selleks raha – uue töökoha loomise hind oleks mõne muu tegevuse lõpetamine. Me ei saa loobuda meile kuuluvate hoonete haldamisest. Me ei saa sulgeda oma galeriisid, sest see on liidu põhikirjaline tegevus. Näituste tegemine on kunstniku töö osa ja see võimalus peab säilima.

Meie organisatsioonis on puudu tegevjuhi tasand, mis on igal pool mujal ettevõtlussektoris olemas. Ideaalis võiks juhatus olla visionääri rollis ja arendada liidu tööd pikema vaatega. Tegelikult on mul tulnud olla tegevjuht, finantsjuht, tugiisik ja sageli ka haldusjuht.

Oleks suur luksus, kui saaksime võtta asutusse tööle juristi. Pakume liikmetele tasuta õigusabi ja ettevõttele ostame suuremate projektide puhul teenust sisse. Loomeliidu igapäevase õigusabivajaduse katmiseks meil aga vahendeid ei ole.

Ametiühingu roll

Triisberg: Kui sind valiti 2019. aastal esimest korda Eesti Kunstnike Liidu presidendiks, siis ütlesid, et tahad arendada liidu rolli ametiühinguna. Kuidas töö on edenenud? Milliseid ametiühingu funktsioone kunstnike liit praegu kannab? Kas olete kaalunud ka formaalselt ametiühinguks hakkamist? Kultuurivaldkonnas on Eesti Teatriliidu näol olemas loomeliitude ja ametiühingu ühendamise hea näide.

Kard: Juriidiliselt on loomeliidu ja ametiühingu rolli ühendamine võimatu, aga sisulises mõttes kattub tegevus suuresti. Teatrivaldkonnas on mitu tunnustatud loomeliitu, mille katusorganisatsiooniks on ametiühingu rolli kandev teatriliit. Kunstnike liidu juriidiliselt ametiühinguks saamine tähendaks loobumist loomeliidu staatusest, „Loovisikute ja loomeliitude seaduse“ alusel vahendatavate loometoetuse vahenditest loobumist ning see omakorda halvendaks liikmete olukorda. Teatrivaldkonnast eristab meid ka see, et valdkonnas peaaegu puuduvad tööandjad, mis teeb pea võimatuks ka kollektiivlepingud.

Minu eelmisest kolmeaastasest ametiajast võttis kaks aastat enda alla koroonakriis. Sellest hoolimata oli iga päev lisaks kattuvate kriiside lahendamisele mu tähelepanu all ka huvikaitse. Just enne pandeemia algust jõudsime liikmetele laiali saata küsitluse, et koguda infot nende majandusliku olukorra ja sotsiaalsete garantiide olemasolu kohta ning tuvastada kõige pakilisemad probleemid. Kuna vahetult pärast küsitluse algust algas Praxise vabakutseliste loov­isikute uuring ja kriis muutis seniseid võimalusi, siis need vastused, mis meieni jõudsid, enam ei kehti ja inimeste küsitlemisega tuleb kriiside leevenemise korral uuesti alustada.

Selleks, et loomeliit võiks ja saaks paremini täita ka ametiühingu rolli, vajan ka valdkonna sisendit. Milline on liikmete nägemus aastal 2022 kunstnike liidust, selle rollist kunstnike jaoks? Neid otsuseid ei saa ma ainuisikuliselt tuhande liikme eest teha ega ka mööda minna põhikirja eesmärkidest. Aga nii nagu ametiühingu puhul, on ka loomeliidu tegevuse üks eesmärke liikmete huvide ja õiguste kaitse.

Triisberg: Tõime jaanuaris Maarin Ektermanniga kunstivaldkonna ette õiglasema tasustamise mudelettepaneku¹ ja sellega seotud aruteludes on olnud mitu õpetlikku hetke. Olen kuulnud näitusemaja juhtidelt, et neil pole vastaspoolt, kellega palgatingimuste üle läbi rääkida. Tööandjatena sooviksid nad dialoogi pidada töövõtjate esindusorganisatsiooniga. Eesti Rahva Muuseumi direktor Kertu Saks ütles tasumäärade ettepanekut kommenteerides, et tasumäärad peaksid olema kehtestatud kunstivaldkonna alaliite ühendava esindusorganisatsiooni poolt, sest see annaks kindluse, et kokkulepe on valdkonnaülene.² Institutsioonijuhte ajendaks tasumääradesse tõsisemalt suhtuma see, kui arutelu algatajaks oleks tunnustatud loomeliit, mitte kaks eraisikut.

Säärased sõnavõtud näitavad, et kunstivaldkonnas pole organisatsiooni, mis loovisikute palgataseme eest seisaks ja kollektiivseid nõudmisi esitaks. Olen sageli mõelnud, et tööandjaid oleks vaja aktiivselt monitoorida, sest muidu ei lõpe ära petturlike lepinguvormide kasutamine. Palgatase ei ole ju kunstivälja ainus probleem, vaid küsimus on töötingimustes.

Kard: Kunstnike liit ei saa kehtestada tariife, teades, et nendest tariifidest kinnipidamiseks puuduvad institutsioonidel vahendid. Samuti ei ole tasumäärade ettepanek selleks piisav alusdokument, sest millegi kehtestamisele peab eelnema valdkonna konsensuslik kokkulepe. Samuti ei esinda kunstivaldkonnas alaliidud kõiki aktiivselt väljal osalejaid ega institutsioone. Muidugi saab liit juhtida kollegiaalselt valdkonna institutsioonide tähelepanu korrektse lepingu kasutamise vajadusele, asjaosaliste võrdsele tasustamisele ja paljule muule.

Peame alustama tegevustoetustest, s.o näituse- ja kunstiasutuste tegevustoetuste viimisest kultuurkapitalist riigi eelarvevahenditesse ning nende toetuste märgatavast suurendamisest. Samuti peaks ministeerium looma näitusetasude avaliku taotlusvooru, mis aitaks lahendada vabakutseliste loovisikute tasustamise ja sotsiaalsete garantiide kitsaskohti ning liikuda õiglase tasustamise suunas. See aitaks ka leevendada kunstiasutuste eelarveprobleeme ja looks võimaluse taotleda toetust kunstnikutasudeks. Alles seejärel saab rääkida võimalustest lähtuvatest kokkulepetest või ajakohastatud hea tava juhendist valdkonnale.

Kunstnike liidul pole võimalik institutsioonide töösse otseselt sekkuda: me ei saa panna tööandjaid vägisi oma käitumist muutma või mingi juba tehtud teo eest vastutust kandma.

Tulevikuvisioonid

Triisberg: Ma ei arvagi, et kunstnike liit peaks sekkuma käsu jõul. Usun, et juba kitsaskohtade kõnetamisel ja neile avaliku tähelepanu pööramisel võib olla väga suur jõud. Ka institutsioonid peaksid olema kriitilisest tagasisidest huvitatud. Oleks suurepärane, kui loovisikute ja tööandjate esindajad saaksid kaks korda aastas kokku ja arutaksid, mida on vaja parandada. Mõnede kitsaskohtade lahendamiseks ei ole üldse vaja lisaraha, vaid piisab õigusteadlikkuse tõstmisest.

Küsin lõpetuseks: millistes peamistes suundades peaks kunstnike liit järgmisel kolmel aastal arenema?

Kard: Liidu tavapärase tegevuse kõrval jätkub liidule kuuluvate hoonete renoveerimine. Sel aastal algab suurima objekti, Tallinna Kunstihoone renoveerimine, ümberkolimist asenduspindadele ootavad kõik majas tegutsevad kunstnikud. Kunstihoone renoveerimise tulemusel paranevad nii maja näituseruumide töö- ja eksponeerimispinna kui ka ateljeedes töötavate kunstnike tingimused. Renoveerimisega alustame augustis ja see kestab 2024. aastani.

Teine oluline suund on arengukava eesmärkide elluviimine. See on osaliselt juba alanud, näiteks kunstihariduse ümarlaud kohtub ja töötab aktiivselt. Nüüdseks on asutatud ka kunstiasutuste liit, mille põhikirja kinnitasime veebruaris ja millega on praeguseks liitunud 17 institutsiooni ning liitujaid lisandub. Mai alguses tuleb selle liidu esimene üldkogu, mis valib liidule juhatuse ja kinnitab esmase tegevuskava. Kunstiasutuste liidust loodan peamist partnerit kolmanda olulise suuna, juba eespool nimetatud eesmärkide elluviimiseks: kunstiinstitutsioonidele tegevustoetuste saavutamine, näituse- ja kunstiasutuste tegevustoetuste viimine riigi eelarvesse. Näitusetasude avalik taotlusvoor leevendaks aga kindlasti vabakutseliste loovisikute ebapiisavat tasustamist ja parandaks sotsiaalseid garantiisid.

Oluline on suurendada ka kunstnikupalga saajate arvu ja viia see sõnum otsuseid tegevate poliitikuteni. Olukord, kus Eesti ühes suuremas kultuurivaldkonnas – kunstnike liidus on pisut alla tuhande liikme – saab kõrghariduse põhjal omandatud erialal töölepingu alusel töötasu 15 kunstnikku, ei ole proportsionaalselt õiglane. Kõike eelnenut ei ole loomulikult võimalik saavutada minul üksinda, seetõttu vajab ka valdkonnas aktiivselt alanud koostöö jätkuvat eestvedamist ning koordineerimist. Ja juba praegu peab mõtlema ka sellele, kellele kolme aasta pärast saaksid liidu liikmed oma usalduse ning volitused anda liidu tegemiste jätkamiseks.

1 Maarin Ektermann, Airi Triisberg, Õiglaste tasumäärade ettepanek kunstivaldkonnale. Elektrooniline vihik asub veebiaadressil https://proloogkool.eu/kodutud-tekstid

2 Reet Varblane, Õiglane tasu. – Sirp 11. II 2022.