Kuidas ma festivalil käisin

Enamik e-lektroni festivali aktsioone ei olnud vaid vormimängud, eksperimendid ehitati üles lähtuvalt meediumist. Kõik see sillutab teed uutele käsitlustele.

URMAS LÜÜS

Loomingulise platvormi e-lektron Kõheda Vastasmõju festival online’is 3. – 5. IV. e-lektroni meeskond Maike Lond Malmborg, Andrus Aaslaid, Kaie Olmre, Taavet Jansen, Andrus Laansalu, Hendrik Kaljujärv, Andres Tenusaar, Evi Pärn, Henri Hütt, Raul Keller, Kalle Tikas, Kristjan Jansen, Hanna-Liisa Pender, Aleksander Väljamäe, Jaan Evart ja Krista Jakobson-Hadar. Esinejad ja tehnilised kaasvõitlejad Henri Hütt, Veiko Tubin, Mette Edvardsen, Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambel, Elina Masing, Liisbeth Horn, Vul Vulpes, Hendrik Kaljujärv, MIMproject, Kiwanoid, Compound Minerals, Court Rat, Hiroaki Umeda, Microbiome Orchestra, Hedi-Liis Toome, Kathrin Tiedemann, André Eiermann, Annika Üprus, Maarja Kalmre, Silver Laadoga, Stepan Bolotnikov, Henry Kasch, Eneli Järs, Kaie Küünal ja Priit Raud.

Veebisaidi külastajaid oli 2000, etenduste vaatamisi 2600 ja kõrghetkedel oli rahvusvahelisi vaatajaid korraga 450.

Kõheda Vastasmõju festival oli uue loomingulise platvormi e-lektron avalöök, mille taga seisab teaduse ja kunsti piire kompav ühisautorsusega MIMproject koos Kanuti gildi saaliga. Viiruslikke tagasilööke trotsides otsustati esialgu füüsilises ruumis toimuma pidanud üritus kolida ümber voogedastuskeskkonda.

Festivali esimene päev. Tegin kohvi keetes aega parajaks ja olin valmis sisenema teatrisse. Kell oli kümne pärast seitse. Avasin Facebookis ürituse „Festival of Spooky Action At A Distance“ ehk „Kõheda Vastasmõju festival kaugosalemises“. Sealtkaudu liikusin lingile http://elektron.art/. Lingile vajutades teatriuks avanes. Vaatasin ooteruumi. Üleval vasakul videoaknas seisis Maike Lond Malmborg, pea kohal Kanuti gildi saali eeskojast tuttav neoonroosa silt „BAAR“, ja tutvustas tulevat. Video alla mahutus festivali kava ja chat room ehk vestlusruum, kuhu kõik ooteruumi sisenejad postitada said. Parempoolse ekraanikolmandiku olid veebikaamerate vahendusel hõlvanud festivalisaidile sisenenud inimeste näod. Teatriruumiga liitudes oli igaüks andnud nõusoleku oma veebikaamera kasutamiseks. Viimasel päeval toimunud seminaril „Kuhu on kadunud maagia“ („Where Have All The Magic Gone“) võrdles Ag­deri ülikooli teatriteaduste dotsent André Eiermann veebilehele sisenemist oma lapsepõlve esimeste teatrikogemustega. Toona köitsid teda etendustest enam kõik need keerduvad nikerdustega trepid, rippuvad lühtrid, kullatud karniisid ja jalge all vetruvad paksud punased vaibad. Ka nüüd tekitas uudsesse ruumi, mis sest et virtuaalsesse, sisenemine elevust. Festivali jälgivate inimeste uudistavad näod, chat’i jutumelu, millegi ootus. Pean tunnistama, et ka mul hakkas sisse tulema festivalitunne.

Mis on festivalitunne? See on sõnastamatu elevus. Katkestus aja ühtlases kulgemises. Eriolukord. Põhjendus viibida kas või alates varasest lõunaajast kultuurses alkohoolses suminas. Kohtumine inimestega, keda näed harva (mõnikord ei mäleta nimegi), aga fuajees ja ooteruumis sellegipoolest kallistad.

Teatriüritustel on peale festivalitunde tihtipeale ka teatritunne. Teatritunne tekib siis, kui panen, võrreldes tavalisega, selga veidi paremad riided, kontrollin, ega ma eelostetud piletit kuskile kaotanud pole (nüüd pigem vaatan, kas mobiili aku peab etenduse alguseni vastu, et saaksin sellelt uksel piiksutamiseks riba- või QR-koodi näidata), võtan ootusärevuse maandamiseks ühe õlle või klaasi konjakit ning liigun koos ülelõhnastatud inimhulgaga oma istekohale. Etendus selle osaks tavaliselt pole. Teatritunde tekitavad etenduse ümber ehitatud rituaalid.

Proovisin tunnetada. Teatritunnet ei olnud, ainult festivalitunne. Neelasin kähku viimased kohvilonksud ja tõin külmkapist õlle. Festivali avalöögini, Henri Hüti ja Veiko Tubina lavastuseni „Sisenemine sisenemisse“ oli veel mõni minut aega. Kiikasin chat room’i. Kostis ooteruumi ootusärevat digisuminat.

methodman: Valab jooki ke, kui baar?

methodman: Või teeb täna ainult ganjat?

valgekiisu: kõla annab efekti nagu päris teater

pruunsuksu: safari suks & chrome on google nuhkimisaparaat, tehke korralikult ja Mozilla firefoxi jaoks

fluxxious: minul on heli nii vaikne

anon9689: fluxxious, on mida on

koer: hheli nupp. pildi juures

anon9689: Ah jah!

fluxxious: thx @koer x)

Maike Lond Malmborg teatas, et tehku kõik nüüd ekraani vahetuseks refresh. Ja teatrimaagia algas. Hüti ja Tubina lavastus on algselt loodud füüsilisse ruumi. Nagu eespool mainisin, siis pidi e-lektroni tegutsemise avapauk, festival toimuma Kanuti gildi saalis, kuid nagu paljudele teistelegi, saabus viirusfantoomi hirmhalvav käsi hoiatamata. Nüüd selle lõhkise küna ees seistes ja vaadates, kuidas armastusega keedetud rokk mülkasse niriseb, tuli olukorraga leppida või uus söök leida. Olles juba teatri ja teaduse piire hägus-painutav kooslus, püüti etenduskunste tõrjuv olukord vaid paarinädalase reageerimisvaruga enda kasuks pöörata. Ega füüsiline ruum ju kuskile kadunud olnud. Lihtsalt iga teatrikülastaja pidi viibima omaenda ruumis. Digivõlur Andrus Aaslaiu eestvedamisel valmis nullist digitaalse teatrina toimiv veebikeskkond. Üheskoos leiti etenduskunstnikud, kes juba varemgi on festivali huviorbiidis tiirlevate küsimustega rinda pistnud.

Olen väga tänulik teatritele, kes on kriisiperioodil võimaldanud kaeda oma varasemaid lavastusi. Tänu sellele nägin takkajärele ära Võigemasti ja Kalmeti „Sugu: N“, Põllu „Ird, K.“ ja Lagle „Paradiisi“. e-lektroni eesmärke eristab teiste teatrite ülesfilmitud lavastustest ajaline kohalolu. Kui suured teatrid on serveerinud seni dokumendikonserve, siis Kõhedal Vastasmõjul toimusid etendused reaalajas. Hütt ja Tubin olid kohandanud oma lavastuse kaamerakeskseks. Mitmed, kes olid näinud etendust ka teatrisaalis, mainisid, et uus formaat tundub ülesehituse jaoks isegi paslikum.

Järgmine lavastus, Mette Edvardseni „We to be“ ehk „Meie peame olema“ oli samuti varasema teose kohandatud variant. Kui tavaolekus istus etendaja tühja saali vaatava publiku seas ja luges ette teksti, mida kanti samal ajal üle ka raadios, siis seekord andis ta teksti edasi hämaras toas veebikaamera ees istudes. Ma ei mäleta, et oleksin kunagi üheltki etenduselt saalist lahkunud. Istudes koos teistega toolile, näoga lava poole, aktsepteerin vabal valikul vangistust. Seda ka etenduste puhul, mille „tassike teed“ kohe üldse suures suus ringi käies allaminemise auku üles ei leia, aga pärast plaksutan nagu kombeks. Sama küsimus vaataja vastutusest tõstatati ka viimasel päeval aset leidnud seminaril. Kui eelsalvestatud etendused sai vetsus käimiseks või külmikust hambaaluse haaramiseks pausile panna, siis Kõhe Vastasmõju ketras minust sõltumata oma rada pidi edasi. Üha rohkem pidin sundima end teadliku vaataja rolli, sest puudus ühise ruumitaju rituaalne korrastav mõju. Teatris ei tuleks mul pähegi hakata keset etendust sõnumeid saatma, kaaslasega vestelda või baari uue õlle järele minna. Seevastu nüüd libises Edvardseni etenduse ajal käsi ise telefoni järele. Kuulates keeruka ülesehitusega aeglases tempos loetavat ingliskeelset teksti kippus mul tähelepanu hajuma. Kuna visuaalne info puudus, keerasin kõlari põhja ja hakkasin põrandat pühkima. Seejärel ajasin habet. Vee­solin summutas jälgitavat teksti veelgi. Ei teagi, kuidas see nüüd samm-sammult läks, aga „We to be“ lõpu asemel õõtsusin hoopis virtuaalselt Kevin Parki setti kuulates tehnoklubis HALL.

Õhtu lõpetas Eesti Elektroonilise Muusika Seltsi ansambli interaktiivne Udo Kasemetsa teose ettekanne, kus publik sai avaldada mõju helile, visuaalidele ja valguskujundusele. Olles juba oma olemuselt digitaalse maailmaga nabanööri pidi seotud, suutis ansambli kontsert seni enim elevust üles kütta. Kui eelmised kaks esinemist oleksid saanud toimida ka ühegi vaatajata, oli nüüd publiku virtuaalne kohalolu millegi toimuma hakkamise eelduseks ja seejuures ühises ruumis viibimine täiesti tarbetu. Sellega sai festivali esimene päev läbi ja õlled külmikust otsa.

Festivali teine päev. Eelmisest päevast veel kerge maitse suus, tõin igaks juhuks poest festivalitunde alalhoiuks pudeli viskit. Kell seitse alustasid teist päeva Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna tudengid Elina Masing ja Liisbeth Horn lavastusega „Save the fit white rich well fed local straight chauvinist Alex“ ehk „Päästke heas vormis valge rikas hästitoidetud kohalik heteroseksuaalne šovinist Alex“. Juba pealkirjast õhkus head toorest lähenemist ja naiiveksperimentaalset suhtumist, sest uuslavastusena tuli eos allutada kõik kaameraava lukuauguesteetikale. Kui tavaliselt on teatripublikul ülevaade nagu korvpalli vaadates, siis siinkohal said lavastajad suunata jälgija pilku täpselt sellele, kuhu nemad tahtsid. Kaamera kasutamine teatris pole muidugi midagi uudset. NO99 puhul lausa lõõbiti mõnikord, et kas seekord näitlejad kaamerapildi kõrval ka ise lavale tulevad. Selle asemel et end ruumiga piirata, kasutasid Masing ja Horn kaamera võimalused ära ja kandsid tegevust ühest asupaigast teise. Alustati kasinast tudengikorterist, liiguti linnaruumi, sealt autorooli ja lõpetati Viljandi järve ääres prügikonteinerite juures. Etendus oli nagu pikk vlog’i sissekanne. Esinejate sõnul uuriti kreatiivsust olemise kahtluse alla seadmise kaudu. Kaamerast sai pihitool. Kui lavastus algas aluspesu väel, suits hambus, tehnobiidi järgi ennast­unustava munalögas visklemisega, siis edasi järgnesid naiivsevõitu pikad väheütlevad pihimonoloogid. Maja ees istuv etendaja vaatas tänaval kõndivaid inimesi: „Siin on nii palju inimesi. Kas ma peaksin end süüdi tundma? Neil viimastel päevadel tunnen end … Ma näitan teile, kuidas ma end tunnen!“ Seepeale jalutas muigav etendaja muruplatsile ja suunas kaamera koerajunnile. Kuna pärast seda kadus videopildi heli, jätkus etendus pantomiimina. Õnneks olid Horn ja Masing lindistanud üles peaproovi ning see on nüüd järelevaatamiseks Youtube’is väljas. Ühe hea küljena võib öelda, et läbi digifiltri loodud kunst kaotab salvestamisega võrreldes tavateatri dokumentatsiooniga kõige vähem mõjujõudu.

Etendusele järgnes festivali järelpidu „404 Event Not Found“ ehk „404 üritust ei leita“, kus igati eelduspäraselt olid esindatud elektroonilise muusikaga tegelejad. Õnneks viskipudelist ma peo käigus jagu ei saanud.

Festivali kolmas päev. Kolmandat päeva alustanud seminari olen juba korra puudutanud, nii et liigun kohe etenduste juurde. Jaapanlane Hiroaki Umeda tuli vaatajate ette otse Tōkyōs asuvast elutoast. Anduritega salvestatav tantsiv keha muutus digitaalseks inimkujuliseks tegelaseks, kes projitseerus vastuvõtvas arvutis eelloodud virtuaalsesse lavaruumi. Seda lõputult arendatavat visuaalmöllu mattunud ruumi koos digitaalse tantsijaga publik vaataski, andurite vaateväljas olev liikuja jäi halli kardinalina teispoolsusesse. Siinkohal tuli e-lektroni teatrimeediumi painutav eesmärk kõige paremini esile. Teater on koht, kuhu tullakse ühte ruumi kokku ja vaadatakse, kuidas keegi liigub. Teatri definitsioone on muidugi sadu. Erineva lahutusteravusega uurijad on üritanud määrata vähimat liigutust, mida saab nimetada tantsuks. Nüüd oli meie ees tants, kus puudus reaalne tantsija, aga olid vaatajad, kes asusid ühises digitaalses ruumis ja selles ruumis oli virtuaalne tantsija. Kui keegi tüüp kusagil oma Tōkyō elutoas otsustab, et ta on väsinud ega viitsi enam tantsida, siis katkeb ka tants paralleelreaalsuses. Või mis veel hullem – selle paralleelreaalsuse hävitab elektrikatkestus.

Teater on läbi ajaloo loonud alternatiivreaalsusi. Seal on tapetud, vägistatud, abiellutud, sünnitatud, vangi mindud ja kõige lõpuks kummardatud. Ma käin teatris selleks, et kogeda kõike võimalikku, ja näha seda, mida muidu ei näe. Et mõtelda mõtteid ja tunda tundeid, mida muidu poleks põhjust endasse lasta. Kuigi e-lektron on manifesteerinud, et neil on kama kaks teatri formaadi hävimisest, näen endiselt seda, mis mind ka varem on teatrisse ajanud. Võimalus viibida alternatiivreaalsuses. Kunagi vestluses ühe e-lektroni eestvedaja Taavet Janseniga mainis ta, et suure tõenäosusega on meie tavareaalsus tulevikus vaid üks reaalsuse kihtidest teiste seas. Tegin arvutiekraanil refresh’i ja astusin ruumi, kus viibis digigeeniusest jaapanlane, kes oli sinna suutnud üle kanda kogu oma keha. Ka mina olin talle nähtav. Minust sõltumata oli see ruum lülitanud sisse mu veebikaamera. Ma olin sees. See võbelev kogu liikus minu poole ja kujutasin ette, kuidas ta nüsib läbi mu e-riigi digikodakondsuse bitte purskavad veenid ning kuulutab valitsuse infosüsteemides surnuks, lahkudes kõigi mu veebipanga digisäästudega. Mõtteharjutuse võimalikkusena oleks see aga reaalne reaalsus, mis ei vaja kogenud häkkerilt röögatut virtuoossust.

Lõpetuseks võin öelda, et jälgisin naudinguga, kuidas enamik aktsioone ei olnud ainult vormimängud, vaid eksperimendid ehitati üles lähtuvalt meediumist. Uues ruumis ja uute vahenditega tuleb mängida tavapärasest teatri­mängust erinevaid mänge. Võimalus siseneda kindlal ajal suure hulga inimeste koju ja olla nendega otsesuhtluses on üüratu mängumaa. Alternatiivsed reaalsustasandid, interaktsioon publikuga, distantsmanipulatsioonid, võimalus ehitada kosmose kaudu ühendusi üle kogu planeedi, panna omavahel suhtlema võhivõõraid ja ehitada mittelineaarseid publiku suva järgi liikuvaid narratiive, mis hüppavad läbi etenduse nagu Cortázari keksumäng. See kõik januneb vahedate dramaturgiliste käsitluste järele, millele e-lektron teed sillutab.