Kuidas saada välja omaloodud lõksudest?

REET VARBLANE

Dénes Farkasi isikunäitus „How-to-calm-yourself-after-seeing-a-dead-body Techniques“ ehk „Eneserahustamistehnikad, mida kasutada, kui oled laipa näinud“ EKKMis kuni 4. VI, kuraator Ingrid Ruudi. Pühapäeval, 4. VI kell 16 vestlus Rabih Alameddine’iga.

Dénes Farkasi näitused või õigemini öelda projektid või laiemalt kunst on vaikne, isegi sissepoole pööratud, kuigi seal puudutatakse suuri küsimusi, lausa globaalseid probleeme. See on aga vaikus, mis on täis helisid – rahustavat harmooniat, aga veel rohkem ärritavat kakofooniat. Selles vaikuses tuleb pikalt viibida, süüvida ka siis, kui see tundub esmapilgul vastupanu osutavat.

Varjundid. „Eneserahustamistehnikate“ kuraatori saatetekstis on vaatajale, loodetavasti praegusel kiirel ajal ebamugava süvenemistee ettevõtnule antud kaasa mõistmist hõlbustavaid lähtepunkte: ülemaailmsed seemnepangad (Svalbardis Teravmägedel, Liibanonis Terbolis ja Peterburis Vavilovi-nimeline taimegeneetika instituut), inimese hävitamis- ja ellujäämisinstinkt (sõda, antud kontekstis eelkõige Liibanon ja Süüria), arhiveerimisvajadus (mis näib olevat omandanud hävitamis- ja ellujäämisinstinktiga lausa võrdse haarde) ning USA-Liibanoni kirjaniku Rabih Alameddine’i teos „Tarbetu naine“ („An Unneccessary Woman“). Või nagu Ingrid Ruudi on sõnastanud: „Kui oma senistes fotopõhistes ja installatiivsetes teostes on Farkas uurinud ühiskonna strukturaalset vägivalda, mudeldades üksikisiku ja ühiskonna suhteid väga abstraktsel tasandil ja luues hermeetilisi, äärmuslikult kontrollitud keskkondi, siis nüüd on ta astunud mudelimaailmast välja. Oma pilgu suunamine märksa detailsemale tasandile [—] abstraktse ühiskonnamasina moodustavad reaalsed institutsioonid, mida hoiavad käigus reaalsed inimesed.“

Kunstniku meetod on institutsioonides (seemnepankades) pildistatud visuaalse materjali dialoogi asetamine Alameddine’i raamatu ehk siis peategelase sisekõne fragmentidega. Või ka anonüümse visuaalia ja väga isikliku teksti dialoog. Kuigi just nii, nagu see on olnud ka Farkasi varasemate projektide juures, on visuaalia neutraalsus, anonüümsus just sama suhteline, nagu on seda sisekõne intiimsus.

Dénes Farkasi kunsti võib iseloomustada ka must-valgena, aga just nii nagu tema vaikus, on ka tema must-valge maailm täidetud kõikvõimalike, mitte ainult hallide varjunditega. Seekord rohkemgi kui varasemates väljapanekutes.

Süsteemsuse lõks. „Tarbetu naise“ peategelane Aaliya Saleh ei ole oma ühiskonnas Teine mitte ainult selle pärast, et ta on üksik vana naine, kellel ei ole lapsi ja kelle abikaasa on maha jätnud, tema üksinduses (ja Teiseks olemises) ei ole ainult süüdi vägivald ja sõda, mille ohvriks on Liibanon pidevalt langenud, kuigi loetletud tunnustel on selles oma osa. Alameddine on mõtestanud Aaliya lääne kultuuriväärtuste, kultuuriruumi kaudu ja just sellega tõstnud ta oma, araabia kultuurist välja. See ei ole ainult intelligentse vana naise lugu oma elust ja ka kodumaa saatusest. See ei ole ka ainult üksikisiku, isegi mitte paikkonna identiteedi lugu. See on pigem kultuuride tõlkimise, süsteemide loomise võimalikkuse ja vahest veel enamgi võimatuse lugu. Või pigem on küsimus tõlkimise ja süsteemide loomise hinnast.

Aaliya on edukaks tõlkimiseks töötanud välja peaaegu veatu süsteemi: ta kasutab kahte alusteksti, üks on prantsuse ja teine inglise keeles, kuid ta ei tõlgi mitte kunagi midagi, mille originaal on kirjutatud kas prantsuse või inglise keeles ehk raamatuid, mis kuuluvad prantsuse või inglise kultuurikeskkonda, kuigi mitmed just selle kultuurikeskkonna autorid on teda sügavalt mõjutanud. Ta on tõlkinud vene, albaania, itaalia, jaapani jt kirjanikke, aga alati inglise ja prantsuse keele vahendusel, sest nii on ta oma araabiakeelse tõlkega originaalist üks samm ees. Ta on Walter Benjamini kuulekas õpilane, sest originaalilähedus suudab anda edasi vaid pealispinda ja esmast teavet, mitte kunagi aga teose sõnulseletamatut olemust, selleni jõudmiseks tuleb originaali muuta, uuendada, uude konteksti viia. Aaliya on suurepärane tõlkija, tema keha on täidetud lausete ja kujunditega, tema süda sädeleb fraaside elegantsetest kurvidest, aga nii, nagu polnud tema ise võimeline tütrena suhtlema oma emaga, lõhkuma nendevahelist müüri, nii ei ole täiuslikud kujundid või elegantsed fraasid võimelised üksteist puudutama. Aaliya ongi mingis mõttes süsteem („Mina olen oma süsteem ja minu süsteem moodustab minu“), aga ta on ka oma süsteemi lõksus, on selle ohver.

Alameddine ei ole pakkunud oma peategelase sisekõnega ainult kunstnikule inimlikku, emotsionaalset tasandit, vaid annab ka vaatajale (tõlgendajale) võtme ja sellega koos vabamad käed kunstniku projekti (käsituse) tõlgendamiseks.

Tõlkimise lõks. Kui püüda jääda hästi originaalilähedaseks ja kirjeldada „Eneserahustamistehnikate“ pealispinda, siis on tegemist kunstniku dikteeritud teekonnaga, mis algab suurte klotsidega ruumist, kulgeb läbi ruumide, mis on täidetud neutraalsete fotode ja ühelaadsete tekstidega või valguskastides fotodega või kartoteegikastidega või tapeedina toimivate fotode väljatrükkidega ning lõpeb laboratooriumi meenutava lilla kunstvalguse ja närbunud potilillega installatsiooniga. Kõik on täpselt paigas, vaatajale avaneb just selline pilt, nagu kunstnik on ette näinud: vaataja ei saa klotse liigutada, ei saa luua oma tervikut, ta ei saa isegi ideaalset lahendust otsida, ka kartoteegikappide sahtlid on juba lahti tõmmatud, valguskastides eksponeeritud fotod on välja valgustatud just niiviisi, et vaataja silm peatub kindlatel detailidel, ka heliinstallatsioonis vahelduvad eesti- ja ingliskeelsed tekstid omasoodu. Isegi EKKMi korruseid ühendav trepp on ehitatud kinni ja toimib nüüd suletud ruumi, süsteemina.

Kuid Dénes Farkas ei oleks tema ise, kui esmasesse tõlkimistasandisse, pealispinda ei oleks pikitud seda vahest vaevu märgatavalt, kuid visalt murendavaid detaile. Teise ruumi hoolikalt süstematiseeritud fotode taha on paigutatud peeglid: peaaegu anonüümsetesse seemnete või kartoteegikastide või hoidlate kujutisse lõikub sisse vaataja ise – tema näo- või kehafragment – ning anonüümsus muutub tema või ta ise anonüümsuse osaks. Suletud raudtrepist üles või alla minnes saadab vaatajat iga kord isemoodi heli, olenevalt just tema jalatsitest ja sammu tugevusest, ka liikumisanduritele reageeriv valgus kord süttib, kord kustub ning tolmusele aknale kirjutatud „nõme“ ja teised sõnad on väljaspool autori kontrolli. Juba nende näidete puhul lülitub vaatajas sisse teine tõlkimistasand ehk Alameddine’i tekst: „Ma loen raamatutest, mis tunne on elada usaldusväärses riigis, kus lülitile vajutades läheb pirn põlema ja jääbki põlema, kus sa tead, et punase tule taga jäävad autod seisma, ning valgusfoorid ei lähe paar korda päevas rikki.“ Ning tema kaudu ka kolmas tasand, sest nagu sellestki näitest nähtub, teab Aaliya ihaldusväärsest olukorrast – usaldusväärsest riigist mitte oma kogemuse, vaid raamatute, teise kultuuri kaudu, mida ta oma ideaalse süsteemi abil oma kultuuri tõlgib. Kuigi on ise jäänud selle süsteemi lõksu.

Süsteemsuse ja tõlkimise kõrval arutleb Aaliya selgitamise üle: „Tundub, et midagi ei ole selgituste ümber, me pidevalt selgitame ja õigustame ennast [—] lõpuks me ise nõuame endalt selgitusi, kuni oleme põrmustanud kõik enda ümber, ka iseenda ehk teisiti öeldes selgitame ennast surnuks.“ Sellegi arutluse on ta laenanud ühelt oma autorilt, ungarlaselt Imre Kertészilt ehk jõudnud selleni prantsuse ja inglise keele vahendusel, et siis oma, araabia keeles kirja panduna jõuda arusaamani, et tema enda teiste kultuuride kaudu/abil üles ehitatud identiteet on viinud omamoodi umbteele. Või et igasugune ratsionaalse mõtestamise (tõlkimise, süstematiseerimise) kirg võib meile eneselegi märkamata hävitada midagi, mille kohta tavatseme öelda sõnul seletamatu, salapärane, aga ka olemuslik.

Ma ei tea, kas kunstnik või kuraator on sellele mõelnud, kuid hakkasin näitusel, eelkõige selle teistkordsel külastamisel järjest enam mõtlema mitte ühiskonna, vaid meie enda loodud strukturaalse vägivalla peale meie enda sees. Nende lõksude peale, mida ise endale loome, eneserahustamis- ja enesekaitse tehnikate, paremaks mõtlemise, suutmatuse peale päriselt kellegi teiseni jõuda.