Kuldsed naised ja teine pilk

Naisgraafikute väljapanekuga „Läbi su silmaterade musta kuru“ näidatakse, kui oluline ja kuldne on olnud ja on naine kultuuris ja elus.

TAMARA LUUK

Näitus „Läbi su silmaterade musta kuru“ Kumus kuni 5. XI. Kuraatorid Eda Tuulberg, Maria Arusoo ja Eha Komissarov, kujundajad Edith Karlson ja Maria Luiga ning graafiline disainer Brit Pavelson.

„Läbi su silmaterade musta kuru“ on Concordia Klari luulerida ja ühtlasi ka kaunis pealkiri näitusele, mille nais­kuraatorid Eda Tuulberg, Maria Arusoo ja Eha Komissarov on koostanud naisgraafikute Vive Tolli, Concordia Klari, Marju Mutsu, Mare Vindi, Silvi Liiva, Aili Vindi, Naima Neidre, Marje Üksise, Kaisa Puustaku ja Marje Taska loomingust aastatel 1960–1980.

Kumu näitusel on vaatluse all lähiminevik, kusjuures kümnest kunstnikust kuus veel loovad ja lehvivad, neli on oma teekonna lõpetatud. Eksponeeritud on vähem kui kolme aastakümne looming, mille valmimisaeg kattub nende nõukogude Eestis möödunud noorusega. Meie kunstiajaloos graafika õitseajaks etableerunud aastad piiripostideks, ei ammenda see näitus oma aega iseloomustavate kunstnike esindatust ega peegelda ka valiku sõelale jäänute kõiki loominguetappe. Ometi on väljapanek hea ja avardab suurepäraselt ka praegust konteksti, kus naistel on väge ja kultuurimaailm suuresti naiseusku. Loodetakse, et tänu naistele on vähem vägivalda, rohkem hoolivust, mõistmist ja empaatiat. Nagu ütleb Eha Komissarov: „Näen märke teatud romantilise vaimsuse taaselustumisest. Küünilisus on oma aja ära elanud, ammendunud. Siit edasi pole suurt kuhugi liikuda. Empaatiat hakatakse aina enam hindama, ja see ei tähenda kitsalt rahvuslikkusele keskendumist, vaid teist, maailmavaateliselt laiemat perspektiivi. Midagi enam empaatilist. Mulle meeldiks nii loota.“ Eda Tuulbergi ja Maria Arusoo intervjuust Eha Komissaroviga ajakirjas A Shade Colder (aprill 2023).

Kõnealune näitus osutab paljudest aktivismi vormidest erinevalt naiste saavutatule kultuurilukku kirjutatuna ja reastub mitmete naisautorite kõrvale nii kunstis, kirjanduses kui ka muusikas. Samuti on tähtis, et on võetud tutvustada vabagraafikat kui kunstiliiki, millele juba mõnda aega – suuresti turuväärtusest lähtuvalt – on eelistatud unikaaleksemplaridena loodud teoseid.

Oletan, et suurem osa näitusekülastajaist selle perioodi Eesti kunsti ei tunne. Mina kuulun vähemusse, kes mõtleb neid pilte vaadates kahes ruumis ja ajas korraga: tänapäevas ning näitusel esinevate kunstnike hiilgeaja vaimus ja meeles, segamini. Mäletan rõõmu, mida tundsin nende töid nähes. Mul on olnud õnn lugeda Marju Mutsu märkmevihikuid, ja jah, Mutsu tööd olid need, mis puudutasid kõige hellemini. Loomulikult kokku jooksvatest detailidest moodustuva tervikuga, mis ei jätnud varju ühtegi vähem tähtsana näida võivat pildiosa. Tema ootamatu ja julge spontaansus koondus tunnetele, mis olid peened ja täpsed ja nende paberile püüdmiseks polnud tal muud tehnikat vaja kui lihtsa joonistuslikkusega teostatud ofort. Ta sai sellega kõik kätte, pausid ja väljasööstud. See ei olnud graafikageenius Peeter Ulase jõuline üldistav kujundlikkus, kus vormid sulavad ja voolavad detailirikkust endale allutades nagu orelimäng, polnud ka Herald Eelma linoollõigete kaalukas lihtsus ja neile järgnenud joonistuste ning litode eepiline, müüte koondav arhailisus. Ulas oli võimas, Herald Eelma ja Kaljo Põllu samuti, aga kui meenutan, mis mind 1970ndatel õhku ahmima pani, siis olid need vaieldamatult kuldsete naisgraafikute tööd: need istutasid minusse veendumuse, et eesti kunstile ongi omaseim, kõiki tema tugevusi väljatoovaim just graafikakunst. Töörohke, nokitsemist ja ettenägelikkust eeldav. Võib-olla võimendas seda muljet tõesti naiste plahvatuslik kobarana tulemine, millisena kirjeldab tollast olukorda kataloogis Eda Tuulberg, aga oma jälje on nad jätnud igaüks isemoodi.

Kuraatoreil ja kataloogikirjutajail on olnud küllaga head tahet otsimaks noote, mis tollal kõlasid. On asjalikkust, tasakaalu ja õigluse taotlust, valmisolekut mõista aega, kus elamist enamik neist kogenud pole. Selle kõrval seisab aga möödapääsmatu distants, mis võtab näituse koostajailt esmakohtumise vaimustuse, isegi kui kõik, mis nad ütlevad, on õige. Museaalset tasakaalu ja muutunud aja veendumusi ühildavas näituses ja seda saatvas tekstikogumis aimub tänapäeva naise teadlikkust võimust, mida oma töödega väljas olevad kunstnikud ei saanud, ei tahtnud ega osanud võtta.

Kunstnikud ja ajakosmos

Tänuväärse ajalise konteksti avardajana toimib näituseosa, mille koostajad on „Ajakosmoseks“ nimetanud ning kuhu koondatud infomaterjal selgitab ja täiendab ekspositsioonivalikut. Muu hulgas päästab sealne teave – filmid, fotodokumentatsioon ja tekstid – kuldsete naiste loominguruumi meesteta külana võtmisest. Tõsi, näitus ise toob üsna otseselt välja enamiku naisgraafikute eakaaslase Tõnis Vindi mõjutused, aga juba varem oli ennast kehtestanud ning kulges jõuliselt ka 1960ndatest kuni 1980ndateni Peeter Ulase, Herald Eelma, Kaljo Põllu ning Vello Vinna looming. Nende olemasolust näitus nii selgelt märku ei anna. Tõenäoliselt oli niisuguse mõjuka meesgraafikute plejaadi kõrval noorematel naisgraafikutel end raske maksma panna, aga kui Tõnis Vindiga saabusid kunstiväljale rafineeritud erootika, ilu, salapära, lakooniliselt krüptilised pildistruktuurid ja tema alternatiivset elu- ning loomingufilosoofiat kultiveeriva kodu avatus, aitasid need tublisti kaasa naiselike väärtuste mõjulepääsemisele.

Näituse kandvaimat liini veavad Marju Mutsu, Silvi Liiva, Naima Neidre ja neile lähedane Mare Vint. Kõigi nende looming on unistuslik, leidlik, paindlik, õrn ja väga naiselik. „Naiselikkus“ on määratlus, mida nende kunstnike puhul on (liiga?) palju kasutatud, aga nii see on. Väljapanekus domineerivad Silvi Liiva tööd, sest need on väga pitoresksed ning sobivad ammendamatute eluliste olukordade pilti koondamise tõttu peaaegu iga teemaploki alla. Silvi Liiva on ofordi kõrval teinud ka litot ja söövitust, jõudes heletumedusest välja kasvavasse tundlikult faktuursena mõjuvasse abstraktsiooni, mis kukub aga selle näituse ajaraamistikust välja. Naima Neidre teoseid on näitusel vähe: tema hilisemad, enamasti 1990. ja 2000. aastaisse jäävad ja pilditausta sulanduva kujundlikkusega, tervet lehepinda katvad ofordid ja tušijoonistused, kus maastikud muutuvad maailmadeks, ei ole näitusele mahtunud, akvarellist rääkimata. Mare Vindi läbimõeldud, tugeva selgrooga pildistruktuurid liigendavad nii tema originaaljoonistusi kui ka paljundust võimaldavaid litosid. Tema 1970. alguse „Neli naist“ ja „Vaikne tuul“ on kaunid ja erandlikud oma romantilise alatooni ja hõrgu teostusega. Mare Vint leidis suurepärase viisi olla nii seotud kui ka omaette paljusid tol ajal mõjutanud Tõnis Vindi kunstimaailmast. Aili Vint haakus selle suunaga puhta, mänguliselt moodustuva naisekehaerootika ja efektse orhideeguašši sensuaalsuse kaudu. Näitusel on ta esindatud ühe, küll valitud aastaisse sobiva, aga tema rohkem tuntud meremaalidega võrreldes juhuslikumaks jääva graafikatööga.

Kaisa Puustak ja Marje Üksine oma keerulisema tehnika, pildijaotuse ja kaamerapilguga toovad sisse kiirelt peale tuleva, peaaegu paralleelselt kulgeva kunstnikuhoiaku, eksperimenteerivama ja asjalikuma. Nad on usaldanud välise maailma rütme ja oma aega rohkem Ando Keskküla ja Andres Toltsi juhitud SOUP 69 kui Tõnis Vindi eestvedamisel tegutsenud ANK 64 rühmituse vaimus. Reaalsuse nähtava külje väljavalgustamise ja julgete kompositsiooninihestustega teevad nad märgatavalt keerulisemaks kogu kuldnaiste graafikatehnilise pagasi.

Kunstnike vanuselist ajajoont pikendavad põhigrupist üle tosina aasta noorem Marje Taska ja samavõrra vanem Vive Tolli. Marje Taska tööd nagu Mare Vindi omadki on Tõnis Vindi loomingule lähedased pildistruktuuri geomeetriliselt jaotuselt, aga Taska puhul toimib see nagu pinda liigendav mahuti, mille sees kihisevad abstraktselt lihalikud vormid. Vive Tolli tööde kaudu imbub praegusele näitusele suur üldistatud abstraktne kujund, selle voolavus nagu Peeter Ulasel, muinasjutuline legendide maailm, mis resoneerub Herald Eelma ja Kaljo Põllu töödega, ning aim Eesti 1930ndate ja 1940ndate naisgraafika parimatest näidetest, mis kaudsemalt või otsesemalt on mõjutanud ka Concordia Klari, Marje Üksise ja Kaisa Puustaku tehnikakasutust.

Concordia Klar mõjub praeguses koosluses vahepeale jääva vaba agendina, kes üllatab nii omaaegse kunstiarenguga ühes liikumise kui ka sellest väljapürgimise võimega. Klari ongi näidatud kõige mitmepalgelisemana. Tema tuntuimad, maneerlikud ja imeilusad pillipuhujad naised on esindatud vaid ühel tööl, kuid näituselt leiab Klari varaseid visandeid ja 1960ndate lõpu litosid, kus on ajale nii omast abstraktsete detailide kujundiks nagu rakkude kehaks kasvatamist, samuti ofordi ja akvatinta tehnikas minimalistliku kehasarja ja reaalsust võimendavad pliiatsijoonistused kividest.

Nagu suurem osa vanemast kunstist, väljendab näitusele valitud naisgraafikute pildiaeg jäävat, igavikulist ja universaalset, kuid ka põgusat, juhuslikku. Eriti kõnekas on ses mõttes Marju Mutsu 1974. aasta ofort „Hetk“, mida näitusel pole, küll aga näeb seda Mutsule pühendatud filmis. See oluline töö näitab igaviku ja silmapilgu, suure ja väikese ümberpööratavaid vahekordi, osutades, millise kiirenduse on saanud aeg ning et pool sajandit tagasi sai veel igavikulise argises kinni püüda.

Esitlus, sõnad ja tõlgendused

„Praegusest vaatepunktist näib ülimalt kummaline, et pildi sisu ei mänginud kogemises erilist rolli, vähemasti mitte teadvustatult. ..piltidest sähvatav vormienergia ja sündiv metafüüsiline „äraviidus“ olid kindlasti määravad tundeloojad,“ ütleb Krista Kodres kataloogitekstis. Samast kirjutab ka Eda Tuulberg, kui räägib Silvi Liiva tööle antud omaaegsest hinnangust, kus viidati vaid teostusele, sisu ilmselget kõnekust märkamata. Graafikuid intervjueerinud Maria Arusoo kinnitab: „Kunstnikud ei soovinud enda loomingut teadlikult mingite teoreetiliste või kontseptuaalsete üldistuste kaudu raamistada, vaid rõhutasid ühena enda töömeetoditest näiteks intuitiivsust.“

Olen kindel, et tegu polnud tehnikakultuse, ammugi mitte töö tähendusliku külje alahindamisega, kuigi erinevalt praegusest keskendumisest sellele, mida on kujutatud, oli tollastele tegijatele „kuidas“ möödapääsmatuks eeltingimuseks tulemuse kui terviku saavutamisel. See, et sisust ei räägitud, põhjendub ka omaaegse hoiakuga, mida saab iseloomustada sõnadega „mis kõige rohkem korda läheb, sellest kõnele kõige vähem“. Erinevatel aegadel räägitakse erinevaist asjust, sama kehtib ka vaikimise kohta.

Mõistan, et kuraatoreil on raske vahendada midagi, mida kuldsed naised keelduvad üldistamast ja mida on distantsilt keeruline sõnastada. Näituse koostajad on rõhutanud kunstnike erinevuse kõrval nende loomingu mitme­kihilisust ja -häälsust nii pildielementide kui ka tolleaegsete keskkondade ja olemisviiside suhetes, jäädes kokkuleppeliselt pidama tänapäevale iseloomuliku termini „hübriidsus“ juurde. Kui sellele lisada veel tekstidesse libisev ja teoseid iseloomustav „ökofeminism“, „performatiivsus“, „mittebinaarne loogika“ ja „haptiline maailmataju“, siis on oht, et tänapäev kehtestab kuldsete naisgraafikute suhtes samasuguse ülevalt alla suhtumise, nagu seda tegi Eda Tuulbergi kataloogiartiklis teraselt märgatud ja välja toodud Nõukogude ühiskonna „riigisotsialistlik sootus“.

Kuidas kõnelda naiseliku tarkuse eripärast kuldsete graafikute kunstis, kui see osutab hoopis teistsugusele väele – väele, mis keeldub võimust ka väga laialt mõistetud poliitilises mõttes? Kuidas seda näidata, teades, et nende teoste tegijad olid suurema osa elust oma näituste kuraatorid, kujundajad ja tihtipeale ka installaatorid? „Teoste peen joonestik mitte ainult ei kujuta, vaid kehastab sünni dünaamilist elujõudu. See manab esile alternatiivseid vaatenurki, mille kasutamiseks tuleb end lasta juhtida „sõrmedega silmadel“,“ kirjutab Donna Harawayd tsiteerides oma kataloogiartiklis Taru Elfving. Ja lisab: „Neid teoseid võib vaadata ka kui ajavoogude peent keerulist võrku [—] Nii saavad võimalikuks intiimsemad edasiarendused ja peegeldused või metsikumad fantaasialennud, mida ei kammitse väline ühiskonnakord.“

Kuraatorid ja kujundaja tutvustavad esitatud töid mitmetähenduslikuna, lisades juba olemasolevale oma interpretatsioonikihte. Plakati aluseks võetud Marju Mutsu teos „Pilk“ ja näituse pealkiri peegeldavad suurepäraselt väljapaneku meeleolu, ruumi jaotav sõrestik ajab segadusse. Kas see tähistab naise mitmekihilise ja hapra olemuse läbipaistvust, tema vangistatust või murdumatut selgroogu? Ka piltide esi- ja tagakülgede kattumatused jäävad häirima, nagu ka trelle mööda jooksva liikumistrajektoori etteantus. Kuigi paralleel Mare Vindi aedade ja müüride ning neisse peidetud avaustega on ilmne, on kujunduse vaimustavaks osaks vaid linnud. Kõrgel laealustel taladel istuvad nad, valmis iga hetk lendu tõusma, sundimatu loomulikkusega. Näib, et hübriidsed ja performatiivsed on sel näitusel naisgraafikute loomingu praegusesse aega toomise tehnikad, mitte looming ise. Looming kipub endale võtma suuremat kontekstivabadust, kui tänapäev seda sooviks. Seevastu toimis näituse laiendusena esitatud Keithy Kuspu performance-etendus täies õiguses ja veenvuses siin ja praegu: uskumatult ägeda tüpaažiga naiste irratsionaalse liikumise kaudu aja aeglustumisi ja kiirendusi välja tuues, ajamõõdet kord tühistades, kord kehtestades, liikudes samal, kunstiks kvalifitseeruval territooriumil nagu kuldsed naisgraafikudki.

Nii nagu performance’id näitust, laiendavad kataloogi Kadi Estlandi kirjanduslikud tekstid, väljendades ühtaegu poeetilisi, lapsepõlvest tõukuvaid mälupilte ja hilisemat teadvustatud frustratsiooni: „Mehed polnud / kunagi süüdi /naised kirjutasid / olurealistlikke raamatuid / .. Naiskirjanikud kes te tahate / nii hirmsasti eliidi hulka see / tähendab heakskiidetud / meeste poolt / paistate nii väikesed äkki.“ Ei paista ju, mitte kuidagi ei paista! Kui oluline ja kuldne on olnud ja on praegu naine kultuuris ja elus, näidatakse ka väljapanekuga „Läbi su silmaterade musta kuru“.

Tasakaalu hoidmise püüd, vastastikune vastutulek ja hea tahe valitseb kunstnike ja lähiminevikku üldistavate, tänapäevas seisvate kuraatorite vahel. Kunstnikud lasevad neil oma äranägemise järgi tegutseda, jättes tõlgendamise, tähenduse andmise ja eksponeerimisviisi korrigeerimise oma loomingu kanda. See looming veab korrektuurid välja, seisab iseenda eest, ja palub vaatajalt pisikest, aga väga olulist vastuteenet: pildi sisse mineku oskuse taaselustamist. Niisama ka kuraatorid, kes on julge žestiga kokku pannud mastaapse, tugeva ja õnnestunud näituse, vaatamata aegade ja vahendite erinevusele, mis on nende ja kunstnike käsutuses.