Kunst on demokraatia mõõdupuu

Marti Manen: „Kunst on võtmetähendusega, sest näitab riigi demokraatia kvaliteeti. Riikides, kus toetatakse kunsti, lisatakse ühiskonnale väärtust.“

ANDRA ORN

Rootsi nüüdiskunsti fondi Index ajalugu ulatub rohkem kui neljakümne aasta taha. Algusaastail keskenduti fotograafiale ja kirjastamisele, viimased kakskümmend viis aastat on pühendutud nüüdiskunstile üldisemalt. Index ei ole tähtis mitte ainult Stockholmis, vaid Põhjamaadel ja Kesk-Euroopaski, toimides platvormina nii kunstnikele kui ka külastajatele. Indexi väike meeskond on teinud endale selgeks, et tänapäeva kunstiinstitutsiooni roll ei piirdu pelgalt näituse avamise ja sulgemisega. Tuleb kasvatada publikut ja teha koostööd kunstnikega ning on teada asi, et vettpidavaid väljapanekuid ei tee uurimistööta.

Kuraator ja kriitik Marti Manen (sünd 1976) on töötanud México loodusteaduse muuseumis, Bangkoki Aaras, Bilbao Sala Rekaldes, Madridi Ca2Mis, Barcelona Miró fondis jm. 2015. aastal kureeris ta Veneetsia biennaalil Hispaania paviljoni. Indexi direktor on ta olnud 2018. aasta augustist.

Kuidas on Rootsi kunst ja kunstielu viimase 25 aastaga muutunud?

Index alustas kunstiplatvormina 1990ndatel. See oli unelmate aeg, sest kunsti eksport kogus poliitilise plaani tulemusena hoogu, hõlmates peale Rootsi kõiki Põhjamaid. Ekspordiga kaasnes palju tähelepanu ning oma rolli mängis ka kommertsturg. Tekkisid rahvusvahelised sidemed, kuid see ei mõjutanud tingimata siinset kunstikonteksti.

Praegu on olukord mõnevõrra teine. 2000ndate algusest praeguseni on olnud aega mõtestada oma kunsti ja kunstielu. Täpsemalt võiks öelda, et XXI sajandi esimene aastakümme oli pigem peegelduste aeg. Nüüd seovad kunstnikud oma loomingu üha rohkem uurimusliku tööga. Selline tööprotsess on seotud ideedega ja kunstnik peab oma tegemisi mõtestama.

Rootsi kunstielu on väga rahvusvaheline ja ka äärmiselt delokaliseeritud: koostööd teeme rahvusvahelisel, aga mitte siinsel tasandil. See, mis toimub Stockholmis, toimub ainult Stockholmis, mis Göteborgis, toimub seal jne. Linnade vahel pole palju seoseid, sidemed on rohkem väljaspool Rootsit, rahvusvahelisel tasandil.

Miks see nii on?

Ei oska öelda, arvatavasti on see nii kujunenud: iga linn ajab oma asja omaette. Stockholm on mõnes mõttes snobistlik.

Mainisite, et üheksakümnendad oli Põhjamaa unistuste aeg. Kuidas unistuste täitmine õnnestus?

1990ndatel olid kõik kanalid väga selged: rahvusvaheliselt tegutsemine tähendas Artforumis reklaami ostmist. Reklaam näitas, et ollakse võimeline tasuma reklaami eest, ja sellega avanes võimalus mängida rahvusvahelises liigas. Nüüd on olukord palju keerulisem. Reklaami võib osta, kuid see ei taga rahvus­vahelist koostööd. Ka ühismeediaga on palju keerulisem: kuna iga asutus saadab ise oma teabe, on informatsioon jagatud erinevate kanalite vahel. Seetõttu on vaja inimesi või platvorme, kes neid andmeid selekteerivad. Kunstivälja struktuur on teistsugune kui 1990ndatel.

Kas kunstnikul ja kunstiasutustel on nüüd raskem?

Arvan küll, sest kõike on märksa rohkem, nii asutusi kui ka kunstnikke, aga Index on nüüdiskunsti keskusena areenil olnud juba 25 aastat, Mint kolm aastat, Konsthall C 15 aastat.

Paljud ütlevad, et institutsioonide ja ka ürituste rohkus on suure probleemi üks osa, sest raha jagub vähem, kui tegijaid on palju, samuti mõjutab see ka näituste ja teiste ettevõtmiste kvaliteeti.

Tuleb leida viis, kuidas rohkusega toime tulla. Meie institutsiooni ülal pidada on üsna odav. Meil läheb kunsti produtseerimisele palju rohkem raha, võrreldes suurte asutustega, kus näituste produktsioonile kulub arvatavasti ainult 5–10%. Indexis on see protsent märksa suurem. On tõsi, et ajad on keerulised ja keegi ei tea, mis täpselt juhtuma hakkab. See kõik on seotud üldisema poliitikaga.

Millised on Rootsi tähtsamad poliitilised otsused ja seadused, mis on mõjutanud kunsti ja kunstielu?

Rootsis on üsna stabiilne ja väljakujunenud süsteem, mille aluseks on kunstnike otse rahastamine: paljud kunstnikud saavad igal aastal toetust või kunstnikupalka. Rootsis võib kunstnik saada toetust ligi 12 000 eurot aastas lihtsalt selle eest, et on kunstnik – väga rootsilik suhtumine. Kui vaadata kultuuripoliitika struktuuri, on meil loodud kunstnike tarvis eraldi osakond. Kunstnikud saavad toetust välismaale reisimiseks ja kunstiteoste loomiseks, selle eest, et on teisele kunstnikule assistent, või töötasu, et teha kunsti. See on omakorda kogu süsteemile abiks, sest osa kunstnikke on majanduslikult heal järjel. Kuna Rootsis valitseb majanduslik stabiilsus, saavad kunstnikud pühenduda kunsti loomisele.

See tähendab aga ka seda, et traditsiooniliselt põhinevad kunstipoliitika ja toetusstruktuurid kunstnikul ja riigimuuseumidel, ülejäänud kunstisüsteemi olukord on keerulisem. Kui vaadata avalikku ja mittetulundussektorit, siis pole selge, mis saab kunstiinstitutsioonidest. On tõsi, et poliitika mõjutab kunstimaastikku ikka rohkem ja rohkem. Parempoolsed soovivad tühistada nüüdiskunsti ja näidata ainult klassikalist loomingut. Sverigedemokraterna (SD) lisas selle isegi oma valimisprogrammi.

Süsteemi on väga kerge lõhkuda, selle ülesehitamine on juba teine teema. Kõik institutsioonid on üsna haprad. Näeme väga palju vaeva selle nimel, et kõik toimiks. Meil ei ole eelarvelist ülejääki, kuid Index on juba veerand sajandit pinnal püsinud.

Poliitika on üha polariseeritum ning see on üsna hirmus, mõjutades riigi struktuure rohkem kui varem. Eks selline olukord valitse igal pool üle maailma. Kui vaadata näiteks Ameerika Ühendriikide Trumpi administratsiooni, siis kui lihtne oli hävitada kultuuriline kontekst. Praegu oleme tugevasti mõjutatud ka koroonast ja Ukraina sõjast.

Kunsti tähendus riigis ütleb palju riigis toimuva kohta, sest näitab, kas riigis soositakse teadmisi ja eksperimenteerimist, kas valitseb poliitiline vabadus või mitte. Kunst tuleb otse ühiskonnast, on tegelikkuse peegel, olles nii peegeldus kui ka selle objekt.

Kunst on võtmetähendusega, sest näitab riigi demokraatia kvaliteeti. Riikides, kus toetatakse selliseid kultuurivaldkondi nagu tants ja kunst, lisatakse ühiskonnale väärtust. Seal austatakse ühiskonda ja hinnatakse inimesi.

Indexi XXV aastapäeva näitusel saab näha, kuidas on viimase veerandsaja aasta jooksul muutunud näituseteksti keel ja tähendus. Millised on olnud peamised muutused?

On olnud huvitav jälgida, kuidas on teisenenud meie institutsiooni kontseptsioon. Varem keskendusime ruumile, nüüd ajale. Millalgi liikusime identiteedi­küsimuse juurest performatiivsuse juurde, see on aga seotud ajaga. Tagasi­vaated arhiividesse on samuti olnud seotud aja ja ka asjaolude muutumisega. See ei iseloomusta aimult Indexit, vaid pea kõiki kunstiinstitutsioone: oluline ei ole ainult ruum ja seal eksponeeritud näitus, vaid kogu programm. Praegu on kõige tähtsamad üritused, kus inimesed saavad kohtuda. Ainult väljapanekust ei piisa, inimesed vajavad kohtumispaika ja -võimalust. Kui näitus on institutsiooni ainuke suhtlusvorm, siis ei ole sellel näituse eksponeerimisajal, s.o tavaliselt kolm kuud, midagi öelda. See on omakorda seotud võrgustikega: kunstist ja kultuurist tuleb rääkida mitmesugustel omavahel ühendatud platvormidel.

Seega, nii nagu aeg, on ka performatiivsus olnud XXI sajandi algusest seniajani päevakajaline. 1990ndatel oli selleks kujutis. Sõna „mees“ on nüüd meie tekstidest täiesti kadunud, räägime inimestest teistsuguste sõnadega. Varem eeldati, et sõna „inimene“ hõlmab meid kõiki. See on elementaarne teadmine, kuid on mõistlik vaadata tagasi ja analüüsida, mis on meiega toimunud. Kuidas on muutnud meie väljendusviis.

Tänapäeval on nüüdiskunsti lahutamatu osa loomingu kirjalik analüüs ja tutvustav tekst. Kas kunstiteose analüütiline pool on olulisem kui kunstiteos ise?

Kunstiteos ja kunstnik on ikka kõige alguspunkt, selle tantsu teine pool on külastaja. Meie roll on olla kunstniku ja külastaja vahendaja.

Analüüsimine on tähtis, seda tuleb teha, et mõista oma tegevust. Meie näituse eesmärk on teha oma tegemised veelgi läbipaistvamaks. A4-suurused tekstid teoste kõrval on aga poliitika, seal on teistsugune keelekasutus ning võimusuhe. Tekst on ühepoolne, sellega väljastatakse teave, puudub dialoogi võimalus. Tekstiga öeldakse külastajale, kuidas ta peab millestki mõtlema.

Indexis on asjad teistmoodi seatud: meie kontoriruum on näitusesaali osa, mis tähendab, et külastajad näevad meid ja me suhtleme järjepidevalt külastajatega. Kas see teeb olukorra kergemaks või keerulisemaks? Külastaja näeb kogu masinavärki, mis ei pruugi olla lihtne, sest see ei ole nii-öelda esinduslikult puhas. Kui külastad Indexit, külastad näitust ja ka asutust. Paljudes muuseumides on kontoriruumid näitusepinnast kaugemal.

Pressiteates ütlete, et olete 25 aastat katsetanud ja eksperimenteerinud. Kas Indexi puhul on ikka õige rääkida eksperimentaalsusest?

Võib öelda, et eksperimenteerimine ja katsetamine määratleb Indexi olemuse. Otsime pidevalt, kas piiride taga on veel midagi. Tänu pikale ajaloole tunneme end katsetades turvaliselt.

Kui suur on Indexi eelarve?

Meie eelarve on üsna väike, kolm miljonit Rootsi krooni (u 270 000 eurot) aastas. Selle eelarvega valmistame ette neli kuni viis näitust, haridusprogrammid, teeme uuringuid, raadiosaateid, anname välja publikatsioone.

Kuidas Indexit rahastatakse?

Alustame igal aastal nullist. Peame kandideerima ja see on väga raske, kuid oleme siiski vastu pidanud, sest meil on väike masinavärk.

Rahastus tuleb kultuuriministeeriumilt, Stockholmi linnalt, Euroopa Liidu toetustest ja rahvusvahelisest projektirahastusest. Seega on rahvusvaheline koostöö üks võtmeelementidest.

Järgmine näitus valmib koos Viini Secessioniga ja Berliini Kindliga. Oleme teinud koostööd Ameerika kunstniku Jordan Straferiga: eelmisel nädalal avasime tema näituse Secessionis, siis tuleb väljapanek meile. Samuti teeme koostööd Helsingi Publicsi ja Oslo Praxisega.

Mainisite, et Indexi väiksus on kasuks tulnud. Kas see on olnud teie teadlik otsus?

See on igati mõistlik suurus seda laadi asutuse tarvis. Meil on suured stabiilsed ja turvalised muuseumid ning väiksemad asutused nagu Index, mis peavad olema paindlikud ning valmis riskima. Me võimegi riski võtta, suured muuseumid ei saa seda endale lubada.

Kui palju on Indexil külastajaid?

Peale koroonat on raske arvudest rääkida, sest kuigi Index oli kogu aeg avatud, langes külastatavus märkimisväärselt. Praegu on umbkaudu 12 000 külastajat aastas. Teeme tööd väikeste rühmadega, näiteks teismeliste puhul kümne noorega. Me ei korralda 30minutilisi külastusi 50 000 õpilasele, sel pole mõtet. Kunst nõuab rohkem aega ja süvenemist, nii on mõttekam vestelda. Kui saame kümne noorega aasta jooksul pikemalt vestelda, siis see toimib: saame jagada infot ja nemad saavad seda sõprade seas levitada.

Kui palju on Indexis töötajaid?

Neli, kellest kaks on põhimeeskonnas. See on tõesti väike asutus, mis tähendab, et kõik teevad kõike. Haridusprogrammid ja taskuhäälingu saated nõuavad palju tööd. Kogu meeskond on kaasatud. Meil on aga palju kunstnikke, kellega teeme koostööd. Produktsiooni maht on meeletu. Teeme seda, mida armastame, kuid võimetel on piirid. Tuleb ka mõista, et maailm Indexi ümber on suurem kui kese ning seetõttu teeme koostööd paljudega väljaspool oma maja. Välise jõu ja abita me ei toimiks.

Kuidas on teie arvates kunstimaailma mõjutanud praegune poliitiline olukord?

Kuna Index on väike, saime koroona ajal töötada: korraldasime näitusi, avamisi ja kutsusime külastajaid. Kogu aeg on kiire, ent järsku tekkis süsteemis paus, mis andis võimaluse järele mõelda, kuidas edasi töötada. See näitab, et aeg on sama tähtis kui kontseptsioon, sest siis saime võimaluse töötegemise viise ümber mõtestada. Arvan, et tulemusi näeme paari aasta pärast.

Mainisite, et Index on kui väike saladus. Kas tunnete, et kunstimaailm on isoleeritud?

Kunstimaailm on isoleeritud, kuid kui ajalehtedes kirjutatakse meie tegemistest, siis meid ka nähakse. See on alati kahe otsaga asi. Index on tõepoolest saladus ja siia tulek on eraldi ettevõtmine. Kui aga tulla Stockholmi kunsti vaatama, siis Index asub südalinnas ja seda pole raske üles leida. Seda teatakse väljaspool Rootsit, nagu teatakse ka Moderna Museetit.

Millised on Stockholmi viis tähtsamat nüüdiskunstiasutust? Index on ilmselt üks neist, aga kes veel?

Teeme koostööd Mintiga, mis on üsna uus, kuid meil on hea koostöö. Tensta Konsthall ja Konsthall C on üsnagi sarnase struktuuriga nagu Index. Stockholmis on palju väikseid asutusi, mis on kontseptuaalsel tasandil ometi suured. Nimetan siin veel Marabouparken Konsthalli, Acceleratorit, Färgfabrikenit. Stockholmis on palju avaliku ja mitte­tulundusühingu vahepeale jäävaid kunsti­asutusi. Paljude tase on igati kõrge. Mõnega neist jagame ideid, mõned on rohkem seotud kunstnike tegevusega. Need kõik on väga väikesed ja enamik on 95% ulatuses riiklikult rahastatud.

Ei saa jätta nimetamata ka erainstitutsioone, nagu kas või Bonniers Konsthall ja Magasin III. Ega Stockholmi kunstiasutuste arv just suur ole, kokku umbes 20 tähtsat institutsiooni.