Kunstiäri on peen värk

Piia Ausman: „Kunst ei ole ühepäevaliblikas ega sõltu ainult võimu vahetumisest. Selline arusaamine tuleb kasuks ka kunstiturule.“

REET VARBLANE

Möödunud sügisel täitus Hausi galeriil kakskümmend tegutsemisaastat. 2000ndate algusest asub galerii kunstihuvilisele tuttavas paigas, Tallinna vanalinnas Bremeni käigus. Hausi galerii pani esimesena aluse regulaarsetele kunstioksjonitele, esimese oksjoni korraldas ta 1997. aasta sügisel ja jätkab siiani. Ka galerii kahekümnenda aastapäeva puhul toimus oksjon. Hausi galerii eesotsas on kõik need aastad olnud Piia Ausman.

Kuidas tänavune oksjon läks?

Väga hästi. Ilmselt aitas kaasa kahekümnenda sünnipäeva meeleolu, aga olime ka oksjonitööd väga hoolikalt valinud, neid polnud palju ja nende seas ei olnud ühtegi kompromissvalikut.

Millest lähtusite tööde valikul?

Et oleks esindatud kõik need kunstnikud, kes on olnud meie varasematel oksjonitel ja kelle töid on rohkem müüdud. Püüdsime leida meie kunstiajaloo kesksemaid nimesid: meil olid Nikolai Triigi, Eduard Wiiralti (silmapaistavad originaaljoonistused), Oskar Kallise, Kaarel Liimandi, Aleksander Vardi ja Elmar Kitse tööd. Meie kunstiajaloo tähtsate nimede plejaad oli väljas. Müüsime kakskümmend kuus töö kolmekümne kaheksast, mis on päris hea tulemus.

Kas tööd läksid alghinna või tõusuga?

Ikka tõusuga. Oksjonisaalis oli emotsionaalne meeleolu, hinnad tõusid ja osteti kõige kallimad tööd. Ka Olev Subbi 1960ndate alguse Ülle Ullaga maal „Tantsijad“ alghinnaga 22 000 läks ära. See on kaasaegse kunsti puhul väga hea hind.

Subbi on ju nüüdseks klassiku staatusse tõusnud.

Kui aga rääkida 1960ndate kunstist kunstiajaloo laiemas kontekstis, on see siiski väga hea hind, iseäranis kui mõelda, milline on praeguse ja ka lähiajaloo kunsti hind keskmiselt olnud.

Kas teie oksjonite puhul võib täheldada tõusu- ja langusekõverat? Kakskümmend aastat tagasi oli kõik uus ning tõdeti, et kunstiturg on meil peaaegu olematu, et alles hakkame seda looma ja kasvatama. Siis ühel hetkel oli tõus, Konrad Mäe maal müüdi enam kui miljoni Eesti krooni eest, mis kujunes lausa märgiliseks sündmuseks. Siis tuli languseaeg või vähemalt ei olnud oksjonitel enam sellist kõlapinda. Kui ka praegu rääkida kas galeristide või kunstnikega, siis on endiselt kosta, et kunstiturg on meil ahtake. Galeriimaastik on vaieldamatult mitmekesisem ja kindlamalt struktureeritud: enam-vähem on teada, millega üks või teine galerii tegeleb, kes on selle galerii kunstnikud.

See kõik viitab juba rohkem arenenud ja stabiilsemale situatsioonile: julgetakse spetsialiseeruda ja tegutseda oma nišis. Saadakse ka hakkama. Alguses oli mul ettekujutus, et oksjonil peaks eelkõige kaasaegne kunst müüma ja just sellised tööd, mis on käinud rahvusvahelistel väljapanekutel, nt graafika triennaalidel-biennaalidel, ja saanud seal autasusid. Võtame kas või Leonhard Lapini või Benjamin Vassermanni või Aili Vindi graafilised lehed. See oleks võinud olla argument, et kui on väljaspool hinnatud, siis hinnatakse ka meil. Esimene oksjon saigi selle printsiibi järgi kokku pandud: vähem kui kolmandik kunstiklassikast, eelkõige Tartu Pallase kooliga seotud autorite tööd, seitsekümmend protsenti hinnatud nüüdisautoreid. Aga see ei toiminud. Hakkasin kunstituru psühholoogiat analüüsima: miks ei haakuta oma kaasaegse kunstiga? Jõudsin järeldusele, et inimene, kes oli siis võimeline kunsti ostma, kuulus tööinimeste hulgast võrsunud põlvkonda, nad olid leidnud lisaraha ja tahtsid seda paigutada kunsti. Paraku kujundas nende kunstist arusaamist siiski realistlik nõukogude kool, kus kunst oli pigem jäljendav kui loov, nüüdiskunst on tihti realismist kaugel. Tollane kaasaegne kunst jäi võõraks, Pallase-aegne maal oli veenev, selles oli kunagist vabaduse nostalgiat ja seetõttu mõjus ajalooväärtuslikumana.

Kas see oli investeering, kindla peale väljaminek?

Ei olnud, see oli pigem suhtumine, et tahan endale koju pilti, millega oskan suhestuda ja millest saan aru. Nüüdiskunstiga ei osatud nii palju suhestuda kui klassikaga.

Kunsti osteti esmalt kodus eksponeerimiseks, investeering oli pigem tagaplaani meeleolu, kuid mitte olematu.

Kunstiinvesteering on alati emotsionaalne. Ka suurel kunstiturul on näha, kuidas hinnad kõiguvad – ikka emotsionaalsel tasandil seoses üldisemate arusaamade muutumisega. Vaid vähesed kunstnikud, kes on jäägitult oma nišis paigal, ei sõltu hoiakute muutumisest. Picasso jääb Picassoks ja Modigliani Modiglianiks, nad on loonud lausa oma epohhi. Aga abstraktseid ekspressioniste ei saa vaadata väljaspool ajaloo­ilminguid.

Kas Hausi ostja on tekkinud isevoolu või mõtlesite läbi, kellega töötama hakata, keda oksjonitele kutsuda?

Oleme oma ostjale lähenenud algusest peale individuaalselt. Esimeste oksjonite ajal sõitsin kliendid läbi ja viisin oksjonikataloogid isiklikult kohale. See oli teadlik fenomeni tekitamine. Kindlasti oli ka kunstiteadlikke kliente, näiteks Guido Sammelselg ja mitmed teisedki. Tema pööras aga hiljem kogu oma kunstimaailma teistpidi, loobus täielikult vanema perioodi kunstist ja läks üle kaasaegse kunsti peale. Pärast esimest eksperimentaalset oksjonit pöördusime ka ise selgelt klassikalisema kunsti poole. Mõistsin, et selle kaudu saame potentsiaalse ostja kunsti juurde tuua. Kui ostja usaldus oli võidetud, siis hakkasime oksjonitele taas tooma 1950ndate, 1960ndate, 1970ndate, 1980ndate kunsti. Ikka praeguse ajani välja. Püüdsime meie kliendi eelarvamusi murda ja talle kunsti võlu näidata.

Kas meie kunstiajaloolaste huvi – 1990ndatel oli see suunatud iseseisvusaja algusesse, eelkõige 1930ndatesse, mis ju väga pikaks ajaks jäi kollektiivsesse mällu kuldajana, viimastel aastakümnetel järjest enam nõukogude aega, nii et 1920ndad ja 1930ndad on lausa unarusse jäetud – on mõjutanud ka kunstiostja käitumist? Kunstiajaloolaste huvi väljendub samuti suurtes muuseuminäitustes.

Oleme ka ise selle peale palju mõelnud. Meie ajaloo puhul tuleb pidevalt rääkida katkestustest, olemegi üks suur katkestamiskultuuri näide. Vaevalt jõutakse hing sisse tõmmata ja midagi ehitama hakata, kui tuleb uus invasioon. Hästi oluline on aga luua sildu, jätta kunsti järjepidevuse mulje. Kunst ei ole ühepäevaliblikas ega sõltu ainult võimu vahetumisest. Sellise arusaamise tekitamine tuleb kunstiturule kasuks. 1930ndate kunst kasvas üle 1940ndate omaks. On vaja luua selge, lõimiv, katkestusteta liin, ükskõik mis ka poliitikas ei toimunud.

Kas ostja on selle ideega tulnud kaasa?

See on olnud teadlik järjepidev töö. On olnud aegu ja kollektsionääre, kes põhimõtteliselt kogusid vaid klassikalist kunsti, ei ostnud ühtegi tööd, mis on tehtud pärast 1945. aastat. Samm-sammult peamiselt just majandustõusu ja kinnisvara buumi ajal, kui oldi oma valikutes lahtisemad, emotsionaalsemad, sai hakata oksjonitele taas tooma praegust või vähemalt lähiajaloo kunsti. See oli millalgi 2004., 2005. aastal.

Meie kunstikiht pole ju nii suur, et me ei võiks kollektsioneerida läbilõikeliselt kogu oma kunstiajalugu. Koguda on vaja tervikut, olen seda ka kollektsionääridele rääkinud. Nii saame kollektsionääridena luua iseendast laiapõhjalisema pildi. Nikolai Kormašov rõhutas alati juurte olemasolu – kui tähtis on oma juurte ja koha tunnetus. Meie kunstiajalugu uurib meie emotsionaalset ajalugu.

Kui ostja näeb tervikpilti, siis tekib tal usaldus kunsti vastu ja ta tahab vaadata ettepoole, ka praegusesse aega. Järjepideva süsteemi mõistmine on tekitanud ka investeerimisusalduse.

Suured müüdid on jäänud meilgi püsima. Miks Konrad Mägi on oksjonitel nii hinnatud? Ta ei ole päris sama juhtum, nagu on postimpressionistid, keda populaarsed kunstiajalookäsitlused on kujutanud kannatavate geeniustena, keda nende eluajal ei mõistetud. Mäe loomingut hinnati tema eluajal, esimene, Rudolf Parise kirjutatud monograafia ilmus juba 1932. aastal.

Andeka kunstniku ja otsijana suhestus Mägi postimpressionismiga, sai sellest inspiratsiooni, aga ta ei kopeerinud seda, vaid arendas edasi. Sealt tekkis tema oma rütmistatud maailm, värvitunnetus. Kindlasti on kaasa mänginud ka tema ühiskondlik positsioon, Pallase kool ja Mäe panus meie kunstiharidusse, ka boheemlaslik isiksus – kõik see fluidum, mis temaga on kaasas käinud. Ei saa kõrvale jätta ka rahvuskultuurikeskset legendi. Legend, muinasjutt on kunsti puhul lisaväärtus. Võlu, mida tahetakse koos kunstiga endale saada.

Kas mõne hilisema aja kunstniku ümber on saadud luua samalaadset legendi? Kas Nikolai Kormašovi ümber saab muinasjutu põimida?

Arvan, et Kormašovist saab küll muinasjutu luua: 1950ndate lõpu karm stiil ja kogu see ajastu peaks küll andma võimaluse. Kui võtta siia juurde veel Henn Roode ja teised vastuolulised kunstnikud vastuolulises ajas. Ka temaatika – töölise ja tollase tööstuse teema – oli pigem selline üleidealiseeritud kõikvõimsate kangelaste maailm.

Kas karm stiil on oksjonitel tähelepanu köitnud?

Tööline ja tööstus olid väga nõukogulikud nähtused, mille peale ei vaadatud hästi, aga nüüd suhtutakse teisiti. Ülimalt huvitav on jälgida suhtumise muutumist läbi aja. Evald Okas on üks lakmuspaber. 1990ndatel oli tal siiski punase ja tohutult produktiivse kunstniku märk küljes, oksjonite kaudu vaadates võib aga näha, kuidas Okase töid on järjest rohkem ostetud, kuidas me ise oleme otsinud tema loomingust midagi uut, teistsugust. Produktiivsus ei ole ande devalveerimine. Pigem on hea, et meil oli kunstnik, kes on saanud ennast niiviisi teostada ja oma annet maksimaalselt rakendada.

Kas teie ostja on jäänud teile truuks ja saab rääkida samast ostjaskonnast või on kliendid vaheldunud?

Kaks kolmandikku on samad, üks kolmandik aga uueneb pidevalt. Olen Hausi puhul pidanud ülioluliseks stabiilset asukohta ja kvaliteeti. Kui klient kaob viieks aastaks – meil on olnud olukordi, kus klient on käinud kakskümmend aastat tagasi ja nüüd avastanud meid uuesti – siis on väga tähtis, et ta leiab eest samasuguse meeleolu, vaimsuse, kuvandi ja suhtumise. Ka samas paigas. Nende inimeste juurest, kes on tulnud kunstimaailma koos meiega, ei ole kunst kuhugi läinud, see on alati koos nendega.

Oma oksjoniostja oleme suures osas ise tekitanud, sest oleme paremad vanakunstipalad oksjoniteks jätnud. Kui defitsiiti ei tekita, iseäranis kui aeg ei ole majanduslikus mõttes kõige parem, pole oksjonil mingit mõtet. Potentsiaalsed ostjad peavad teadma, et poole aasta jooksul enne oksjonit paremaid töid osta ei saa. Varem pakkusin teatud asju kollektsionääridele, teatud töid hoidsin oksjoni tarvis, nüüd enam mitte. Praegu oleme tekitanud olukorra, et oksjon on teadlikumale ostjale kvaliteetsündmus.

Kas teie ostjast, kes algul ostis emotsiooni ajel kodupilti, on saanud ka tõsiseid kollektsionääre?

Eks ka 1990ndate lõpul oli juba kogujaid. Jaan Manitski oli meil üks esimesi aktiivseid ostjaid, ka Enn Kunila. On ka varjatumaid kogujaid, kes ei taha oma kogu avalikustada, aga kes koguvad väga teadlikult. Sageli on koos kasvava kunstiarmastusega kujunenud iseeneslikud kunstikogud, mis polegi olnud ostja teadlik otsus. On ostjaid, kes end ise kogujaks ei peagi, kuid minu arvates on nad seda siiski.

Tore on ka see, et kunstiteosed on läinud teisele ringile: meile tuuakse tagasi kunagi omandatud töid. Võtan need suurima heameelega tagasi.

Miks lähevad tööd teisele ringile?

Tihti on põhjus elukoha vahetamises, ka teise riiki kolimises ja töid ei saa enam hoida. Kui on hakatud koguma teatud vanuses, siis mingil ajal on vaja oma maailm kokku tõmmata, aga ka maitse muutub. Või oksjonile on tulnud mõne kunstniku selline teos, mis on kogujale tähtsam, kui see, mis tal juba on. Siis ta vahetab olemasoleva välja. Kollektsionäärid tekitavad oma kogus ise rotatsiooni, aga see on vaid 10% juhtudest. See teine ring on minu arvates väga positiivne nähtus. Viimasel oksjonil oli müügis meie 2007. aasta oksjonil ostetud Endel Kõksi teos.

Kas ka teiste oksjonite puhul võib näha samalaadset tööde liikumist? Eestis on järjekindlad oksjonite korraldajad olnud veel Vaala galerii Tallinnas ja E-Kunstisalong Tartus.

Mulle tundub, et kunstiturg, olgu siis väiksem või suurem, toimib üsna ühtemoodi. Ka messide ehk siis laiemalt müügisituatsiooni puhul võib näha, et Euroopa turul ongi jäänud vaiksemaks. Tihti on nii, et Euroopa tunnustatud messidel osalevad galeriid on mitu aastat järjest väljas ühtede ja samade töödega, mis võivad kuuluda kunstiajaloo kuldaega, näiteks renessansiaega, aga nende aeg ei ole veel käes.

Kui mõelda Euroopa väiksemate riikide, kas või Skandinaavia maade peale, siis ka nemad on oksjonitel keskendunud eelkõige oma kultuuripärandile, oma kultuuriruumi toitmisele ja mõistmisele. See toimib, on selles ruumis mõistetav ja kättesaadav. Kolmandik kunstiturust on globaalne, kus figureerivad nimed, mis on kasvanud välja oma riigi piiridest ja hakanud pakkuma huvi maailmakunsti kogujale. Seal on siis Picasso, Pollock, Kooning.

Meil on püsiv tegevus niisama oluline kui ükskõik kus mujal. Kunst on elu lisaväärtus, seega ei saa oodata pidevat tarbekaubalaadset liikumist. Kunstiäri on peene esteetikaga maailm. Vaid kannatlikkus ja püsivus ning usk sellesse, millega tegeleme, annab tulemuse.