Kunstiga tehnokraatia vastu: kus tegijaid, seal nägijaid

Riin K?sepp

 

Rolls Rolf Langhans (Saksamaa).ANONYMOUS BOH

Eesti Kunstnike Liidu aastanäituse “Tehnobia” raames toimus ka performance’i-festival “Diverse. Universe II”. Kõrgetasemelise programmi ning rahvusvahelist tunnustust leidnud esinejatega üritus on välja kasvanud meie lokaalsest kontekstist. Kui kaks aastat tagasi  toimus viimane Paide tegevuskunstifestival “Aeg. Ruum. Liikumine”, pandi alus hoopis radikaalsema teemakäsitlusega “Diverse Universe’ile”.

“Tehnobia” kontseptsiooni järgides olid ka performance’id üles ehitatud ökoloogia- ja keskkonnakeskseid ideid ja lähenemisnurki silmas pidades. Kohati ökoanarhistlik biotsentrism oli kunstnike käte vahel muutunud äärmiselt rituaalseks.

Viimasel ajal on kapitalismivastased ja looduslähedast maailmavaadet propageerivad projektid ka eesti (kunsti)maailmas aktuaalsed. Olgu nendeks siis Peeter Lauritsa ja ja Aivar Mäe korraldatud “Mullatoidurestoran” või hiljutine väljapanek “Kapital. See veab meid alt” Tallinna Kunstihoones. Igatahes teema on õhus.

Selleks, et kogu “Tehnobiat” või “Diverse. Universe’i” tegevust analüüsida, võiks eelkõige toetuda Clifford Geertzi omakandi tarkust analüüsivatele esseedele. Uurides antropoloogia võimalusi inimtegevuse ja käitumise mõtestamisel, tugineb ta konkreetsele etnograafilisele ning ajaloolisele ainesele.  Lugege tema käsitlusi “Žanride ähmastumine”, “Tõlkes leitud. Moraalikujutelmade ajaloost” või “Kunst kui kultuurisüsteem”, siis saab selge(ma)ks ka korporatiivpoliitika ning ühiskonnakorraldus.

 

Berliinlased peajagu üle

 

Mis puutub konkreetselt “Diverse. Universe’i”, siis domineerima jäi klassikalistel draamatraditsioonidel põhinev Berliinis tegutsev rühmitus Open Space Performunion. Tegemist ei olnud pelgalt lühikeste, juhuslikkusele rajatud happening’idega, vaid põhjalikult ette valmistatud etendustega, millel oli süžee, tekst ning taustsüsteem. Oma osa mängis loomulikult ka endise katlamaja kohaspetsiifiline atmosfäär Põhja puiesteel linnahalli külje all.

Open Space Performunion produtseerib kunsti kaudu kultuurilisi, sotsiaalseid ning poliitilisi sündmusi kommuunis Open Space. Valdavalt homodest koosneva kollektiivi liikmed on väga erineva päritoluga (USA, Austria, Itaalia, Saksamaa, Prantsusmaa).

Ühingu tagamaade alus ja põhjapanev jõud on Performunioni loominguline juht Philip Phrese. (Elu)kunstnik tegutses varem New Yorgi Living  ja Alchemical Theater’s, mis paistsid silma eksperimentaalsete teatriuuenduste ning sotsiaalpoliitiliste teemade käsitlemise poolest. Open Space kannab edasi just selliseid eriilmelisi ideid ka oma loomingulises tegevuses.

Sotsiaalse elu draamaanaloogiat on nähtud juba kaua. Lavatermin “roll” on olnud sotsioloogilise diskursuse raudvaras juba 1930ndatest saadik. Tundub, et ka Open Space’i  ühiskonnakriitiline draama toetub ritualistlikele draamateooriatele, mida võib seostada Jane Harrisoni, Francis Fergussoni, T. S. Elioti ning Artaud’ nimega. Filoloogiliste küsimustega tegeles oma etteastes Andreas Stadler, kes tõelise estofiili ja eestlaste (loe: Academia Non Grata) sõbrana õpib järjekindlalt eesti keelt. Kõrgelt poodiumilt kordas ta retooriliselt eesti keeles kümne minuti jooksul: “Meil on probleeme! Meil on probleeme!”, mis mõjus lausa mantrana.

Kõige iroonilisem ja vahest ka dekadentlikum oli aga Michael Stegeri ja Nicholas D. Vargelise performance “Free Your own Pig”, kus puuris hoitav inimloom “siga” ühel hetkel peremehe üle võimust võttis. See oli justkui allegooria, mille aluseks 1968. aasta 23. augustil Chicagos aset leidnud Jerry Rubini ja Abbie Hoffmani loodud YIPi noorsoopartei korraldatud meeleavaldus, kus valimiste eel nõuti presidendiks siga.

Alex Weber ja Malys Im esitasid aga heli-performance’i, mis torkas kõrva samuti eelkõige kvaliteedi poolest. Eesti helikunstnikud ja -disainerid, keda kahjuks kohal polnud, jäävad sellele kindlasti alla.

Omamoodi vapina võttis episoodilisest üritusest osa ka Rolls Rolf Langhans, kes alustas tegevust kunstis koos Joseph Beuysi ja Otto Mühliga. Eakas konformist on jälle areenil. Langhansi maailmavaadet on väga palju mõjutanud ka legendaarne Fluxuse rühmitus, kus tema koostööpartnerid olid nii Vytautas Landsbergis, George Macˇiunas kui ka Jonas Mekas. Tänaseks on kindlate piiride ja vaba vormiga liikumisest saanud üks avangardkunsti märgilisi nähtusi. Selles peitub demokraatlik anarhism, mis keskendub esteetilistele ja sotisaalsetele vabadustele, selles kajastub kindel hoiak. Fluxus manifesteeris ennast kui programmi, mis oli kõigele lisaks orienteeritud ka kunstikäsitluse fundamentaalsele ümberdefineerimisele. Samu ideid kannab osaliselt edasi ka Open Space Performunion.

4. VI Tallinna Kunstihoones toimunud etteastel “Danger/Trust/Virtual Control/Censorship” jäid sakslased meelde põhjalikkuse ja läbitöötatuse poolest. Kontrabassi ja klavessiini helide taustal malereeglite järgi liikunud robotiteks maskeerunud kunstnikud matsid protsessi lõpul turbamulla alla ühe oma liikme, istutades sinna peale umbrohtu ja võililli. Kohe meenus Ene-Liis Semperi 1999. aasta videoperformance “Oasis”, kus Semperi suhu istutati õitsvaid taimi, mis oli mõeldud inimliku keelepeksu ja heade sõnade metafoorina.

Open Space võttis oma tegevusega selgelt, kuid atraktiivselt kokku “Tehnobia” kogu kontseptsiooni: “Uus tehnoloogia põhineb inimestel, inimesed põhinevad aga taimedel ning loomadel.” Kogu projekti juures oli kõige olulisem just sidusus ja intertekstuaalsus. See oli nagu manifestatsioon: “Mina olengi ju tegelikult tsivilisatsioon.”

Clifford Geertz on selle kohta ilusasti öelnud, et kunstniku maailmapilt sõltub paljuski sellest, kas ta kunst toetub ehkidele või eirab neid. Nii “Tehnobia” kui ka “Diverse. Universe” panevad Einsteini relatiivsusteooria kahtluse alla. Einstein on praegu popp, samas tõuseb järjest teravamalt esile kunsti(ja -elu) integreerimise probleem.

Kolumbias sündinud Jorge Hidalgo performance’id puudutasid indiaanirituaale, sinna oli kätketud tugev ühiskonnakriitiline iroonia. Muide, Hidalgole saatis festivalikutse kultuuriminister Raivo Palmaru ise.

Kultuuride paljususes kulgenud üritusel oli kahjuks publikuks suures jaos vaid tegijad ise. Kuigi sihilikult fookusest väljas üritus ei nõudnudki suurt vaatajaskonda ning seda ka dokumenteeriti usinasti, lausa täiuslikult, ei asenda see vahetut kogemust.

 

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht