Kunstituristina Pärnus

Pärnu fotofestivalil võib taas sedastada, et fotokunst on kujunenud konservatiivsest meediumist üüratute võimalustega silmapiiri taha ulatuvate fraktaalsete piiridega universumiks.

JUHAN SOOMETS

Näitus „Tajumängud V“ Pärnu Linnagaleriis kuni 23. II, kuraatorid Marian Kivila ja Jan Leo Grau, kunstnikud Andrei Boguš, Jan Leo Grau, Hertta Kiiski, Ede Raadik, Tuomo Rainio, Noora Sandgren, Kristel Schwede ja Paulius Šliaupa.

Näitus „Veaesteetika“ („The Aesthetic of Error“) Pärnu Kunstnike Majas kuni 23. II, kuraator Paul Beaudoin, kunstnikud Kaspar Aus, Jared Bruni, Paul Beaudoin, Mathieu St. Pierre, David White, Jared Scott Waniger, Tulio Militao, white calx, Jérôme Henriette, Roland Kuit ja Love Törngren.

Vivian Ainsalu näitus „Miraaž“, Sandra Jõgeva näitus „Seitse surmapattu“ ja Alar Raudoja näitus „Soul & Body“ ehk „Hing ja keha“ Pärnu keskraamatukogus kuni 23. II.

„Pärnumaa foto“, Anonymous Bohi „Lost in Paradise“ ehk „Kadunud paradiisis“ ja Priit Loogi „See ei ole Ita Ever!“ Endla teatris kuni 23. II.

Itaalia fotodokumentalisti Luca Berti näitus „Silmast silma. Inimese ja looduse vahel“ Pärnu muuseumis kuni 29. III.

Kõik näitused kuuluvad Pärnu Fotofest 2020 „Viga süsteemis“ programmi, fotofestival toimub koos nüüdismuusikafestivaliga.

Kunstiturism on teiste turismiharudega võrreldes marginaalne nähtus ja tõenäoliselt selliseks ka jääb. Selles võib eristada kahte suunda: külastus- ja avamisturism. Kes soovib suhestuda teostega tühjemas näitusesaalis, harrastab külastusturismi, kes aga eelistab näituseavamiste melu ja tähtsaid tegelasi, mitmesuguse kvaliteediga veini ja näkse ning teoste tõlgendamisvõimalust otse kunstnikult, on avamisturist. Avamistel domineerivad müra ja külastajad üle teoste. Kas sellisel ajaveetmisviisil on eeldusi saada kultuurilis-meelelahutuslikuks paketiks? Kes selliseid pakette koostaks ja kellele need mõeldud on? Niisuguse paketi enam-vähem toimiva näitena võib tuua „Tallinna teisipäeva“, mille käigus juba paar aastat kulgeb igakevadine rattamatk läbi Tallinna galeriimaastiku koos galeriides peetavate kunstniku- või kuraatorivestlusega. Mulluse viletsa kevadilmaga oli rattamarsruudi kõrval pandud käima ka bussiliin, mis viis nii mõnedki kunstihuvilised märja jalgrattasadula otsast soojale bussiistmele. Või siis EV 100 raames maakonnamuuseumidesse kulgenud bussid, mis olid avamisturismi üritustena väga menukad.

Seekordse kunstibussi marsruudiks oli Pärnu fotofestival, kus õhtu jooksul avati viies kohas kaheksa kuni kümme näitust (oleneb, mida näituseks pidada). Avamisturism toimib alati paremini, kui avamine on ajalisse ja ruumilisse klastrisse paigutatud. Pärnu fotofesti avamisprogramm oli liigagi tihe, kuigi näitusepinnad asusid üksteisele suhteliselt lähedal.

Fotokunst üritab oma lõpmatuseni laiendatud piire taasavastada, proovides praegustest fantoompiiridest üle astuda. Kui palju üldse luuakse kunstiteoseid, mis üritavad kehtestatud raamides püsida? Fotokunst on kujunenud üüratute võimaluste ja siirete kasvu tõttu suhteliselt konservatiivsest meediumist silmapiiri taha ulatuvate fraktaalsete piiridega universumiks. Marian Kivila ja Jan Grau kureeritud väljapanek „Tajumängud V“, mis saatetekstis on paigutatud küll klassikalisse (foto)kunsti žanrisse, vastab igati fantoompiiride ületamise eesmärgile. Seal on esindatud vanade fotopaberite reaalajas jälgitav ilmutusprotsess fotopaberile asetatud objektidega, mille piirjooned talletuvad ilmutusprotsessi käigus fotopaberile (Noora Sandgren). On rämpsu, mis on toodud näitusele Iisraeli, Soome ja Eesti kaitsealadelt (Jan Grau). On hiigelresolutsiooniga foto, mille väljatrükk on esitatud seina katva kardinana (Andrei Boguš). On projektoritega täidetud ruum, kus projektsioonidel on näha mälestuskilde (Paulius Šliaupa). Just see ruum on astunud välja, tõenäoliselt küll tahtmatult, visuaalsest raamistusest, sest seal oli tunda tugevat videoprojektorile spetsiifilist kärsalõhna. On fotod molbertist, kuhu jäänud maaliteoste ääred (Kristel Schwede). Kliima teemal on võtnud sõna Hertta Kiiski.

Foto ei ole ka sellel väljapanekul enam valguse abil loodud tõmmis mineviku ajahetkest, vaid esitatud teemadering on praeguse aja suuremate ja väiksemate probleemide ja rõõmude lakmuspaber. Esitatud teoseid võib pidada kunstniku valitud meetodi (metodoloogia) reproduktsiooniks. Näitus on selge ülesehitusega, sellega on hõlbus suhestuda, saatetekstid avavad teose sisu ja kunstniku eesmärgi.

Magusmõru kunstivälja tõlgendus

Alar Raudoja „Soul & body“ seeria annab edasi Pärnu kunstielu kaubamärgiks peetavat performance’ide ajalugu 2006. aastast peale. Kui Pärnu Linnagaleriis (endises raekojas) kostitati avamisele kogunenud seltskonda sefiiriga, siis raamatukogus ootas huvilisi seitse suurt aleksandrikooki. Paraku asuvad need klaasvitriinide taga ning on Sandra Jõgeva Tallinnast Pärnusse küüditatud teosed – objektid „Seitse surmapattu“. Tallinnas on ilmselt rohkem kunstiinstitutsioone, kes seda seeriat eksponeerimiseks ei võta, kui neid, kes seda teevad. Magusate objektide pinnal on vahvlitrükk, kus on meemilikult kujutatud fotode ja sissejuhatavate pealkirjadega Jõgeva viimaste aastate uurimus Eesti kunstimaailma võimusuhetest. Kallutatud kultuurikomisjoni liikmed, ebaproportsionaalselt institutsioonide vahel jaotatud raha, rahastamisotsused, feministi ebajärjekindlus, legendaarse kuraatori haltuura, kunstiüliõpilase peksmine – need on teemaplokid, mida Jõgeva on viimastel aastatel käsitlenud nii artiklites kui ka ühismeedias. Nüüd on uurimistöö saadaval kunstiteosena, mille valmimise eest pidi Jõgeva peale maksma. Traagilisem kui ükskõik milline eluline seebikas on teostes kirjeldatud kunstnike positsioon või õigemini selle puudumine. Eesti kunstimaailma hierarhiapüramiid on järskude nõlvadega ja kõrge. Peamiselt paikneb see Tallinnas, veidi on seda ka Tartus. Kunstnikud, kes pole suutnud ennast toitumis­ahelasse higi, vere, küünte, hammaste, palja ihu abil ronida, virelevad enamasti ravikindlustuseta masendavas vaesuses, saades näitusetasuks sandikopikaid. Kunstiinstitutsiooni funktsionäär elab aga kenasti stabiilse sissetulekuga, tal on hoopis perspektiivikam tulevik.

Sandra Jõgeva „Seitse surmapattu“ on Eesti kunstimaailma väike dokumentatsioon, kus kõrvuti elavad kulka-kõlbmatud ehk prekaarsed kunstnikud ja kulka-kõlblikud pluss neid ekspluateerivad vahendajad. Aktiivne kunstnikkond vahetub kiiresti: kes ei leia endale töökohta galeristi orjana, peab kohanema viletsusega või vahetama eriala. Institutsionaalne seltskond aga püsib kauem: kes ikka tahab heast töökohast loobuda. Jõgeva ise on siirdunud filmimaailma, seda (praegu veel) võrdsemaks pidades. Lahkumist kunstimaailmast võrdleb ta vägivaldse suhte lõppemisega. Ebavõrdse olukorra lahendamiseks on ta ühismeedias pakkunud kultuuriministrile ideid, kuidas olukorda lahendada. Jõgeva puhul ei saagi täpselt defineerida, kus kunstiteos algab või kus lõppeb. Keegi avamisturistidest pakkus välja, et Jõgeva teoste parim kriitika on see, mis pakub kunstnikule uueks kunstiteoseks ainest. Aga talle võiks igati huvi ja pinget pakkuda ka kultuuriministri amet. Ega see viletsuse ja ebavõrdsuse nõiaring vist enne muutu. Aga edasi fantaseerides: kui anda Jõgevale peaministri portfell, kas kunstifunktsionääridest leiaks täiskomplekti korrumpeerumata ministreid? Jõgeva kriteeriumide järgi tõenäoliselt mitte.

Endla teatri „Pärnumaa foto” väljapanekul on väljas võistlustööd, kuhu on kaasatud nii harrastus- kui ka elukutselisi fotograafe. Avamisüritusel valis publik on lemmiku, kelleks osutus Anatoli Gubski. Vanem tagasihoidlik härrasmees, kellel fotokunst on üks paljudest hobidest. Ta tunneb hea kaadri alati ära. See võib juhtuda ükskõik kus ja millal. Hea on, kui fotoaparaat on siis käeulatuses. Siis seab Gubski kiirelt aparaadi parameetrid paika ja pildistab. Nii lihtne on 2020. aastal olla Pärnumaa publiku lemmikfotograaf. Näitusekujunduse neutraalsus tagab võrdsuse tööde vahel: kontserdisaali kõrge fuajee on sarnase formaadiga fotosid maast laeni täis. Rutiinset näituseavamise õhkkonda lõhkus eksootilise kõlapildiga duo.

Pärnu muuseumis on kõige suurema ruumi enda alla võtnud Luca Berti fotoprojekt „Silmast silma. Inimese ja looduse vahel“. Kuigi ekspositsioonipinnale on toodud hulgi suuremaid puuoksi ilmselt Pärnu kommunaalameti poolt, ei sega see nautimast Itaalia fotodokumentalisti viimastel aastatel Eestis pildistatud idüllilisi külateid, talusid ja maainimeseportreesid. Rahvusromantilised mustvalged kaadrid on talletatud Setumaal, Võrumaal, Raplamaal jm. Kui välisvaatleja suudab agraarromantikat, aga ka -valu nii ehedalt edasi anda, kas see tähendab, et meie, siinsed inimesed, oleme võõrandunud? Kas see on automatism, mis meie igapäevatoimetusi veniva tatina liidab? Kui aga suudame lahti saada rutiinist, siis võib ükskõik milline argine vaade või tuttav paik kutsuda esile esmakordsuse maagilise aura. Kui romantilised on näiteks Nipernaadi-filmi kruusatee käänakud ja kurvitagused ning kui tüütu on meie maapiirkondi jalgsi läbida.

Süsteemihäire

Paul Beaudoini kureeritud „Veaesteetika“ Pärnu Kunstnike Majas on ehk kõige õnnestunum näitusetervik. Kuraator on mõtestanud ja visualiseerinud glitch-esteetikat üheteistkümne kunstniku seinal eksponeeritud teose kaudu, lisaks videoid kuueteistkümnelt ning helikunsti kümnelt kunstnikult. Mõiste glitch tõi käibele USA kosmoseprogramm: 1965. aastal peeti selleks väiksemaid häireid süsteemis, mille põhjusi oli keeruline tuvastada. Elektroonilises muusikas ja kunstiväljal paikneb glitch kusagil müra- ja veaesteetika vahel. Kui müra on pidev ettearvamatus ning viga süsteemi fundamentaalne ebakõla, siis glitch, millele eesti keeles head vastet ei ole, on ajutine viga, mis tekitab foonist eristatavat müra. Nähtus võib sama kiiresti kaduda, kui oli ilmunud. Esteetilise kategooriana on aga glitch siin, et jääda, kuna (visuaalsete ja kuuldavate) süsteemide keerukuse kasvades kasvab ka nendes esinevate glitch’ide hulk. Ka tehnoloogilise kunsti keerukus ja variatsioonide hulk laienevad eksponentsiaalsel kiirusel ning kunstipublikul, kes teosesse programmeeritut pöördprojekteerib, võivad jääda paljud nüansid tabamata, veelgi keerukamate juhtumite puhul võib teose saatetekst vastuvõtjat lausa lollitada – tekitada vea. Kui kunstnik teab ette, et tema teose retseptsioon tuleb fragmentaarne, siis kavalamad tehnoloogilise kunsti loojad saavad kasutada ussiauke mitme dimensiooniga filtrites – samalaadse tulemuse võib saavutada tuhandeid ridu algupärast koodi või kümmet vabavara skripti kasutades. Kui palju näiteks saame aru, et teose on osaliselt loonud tehisintellekt? „Veaesteetika“ näitusele oleks võinud kuuluda ka Tuomo Rainio Pärnu Linnagaleriis eksponeeritud teos, klassikaline glitch-esteetikas video „Lõksus mineviku ja oleviku vahel“.

Glitch on reeglina igale ajastule omane – 1965. aasta kanderakettide algupäraseid glitch’e meil taasluua ei õnnestu. Interaktsiooni permutatsioonide võimalused raketi kõigi liikuvate ja loogikat omavate elementide vahel on anomaalselt aset leidva nähtuse otsinguil pea lõpmatud. Glitch analoogteleril on hoopis midagi muud kui digitaalkuval. Kõige lihtsam ja töökindlam viis klassikalise glitch’i saavutamiseks visuaalis on kokkupakitud pildi- või videofailis mõned ühikud infot ära muuta. Üldjuhul jääb visuaal äratuntavaks, kuid lahtipakkimisel siirdub muudetud infoühik visuaali teistesse osadesse, luues ettearvamatuid vigu hoopis suuremas ulatuses.

Oleks tahtnud näha vähem klassikalise jpg või mpg failitüübi lahtikodeerimismüra sarnast visuaali ning rohkem ajaloolist sissevaadet nähtusesse. Ajaloolisse sissevaatena analoogtehnikaga on loodud Fantascope’i „Grand Piano“, võib-olla ka Jez Cnesi „Looduseuuringud“ („Studies of nature“), ülejäänud tööd on rangelt digitaalsed, algmaterjaliks mõni foto või kollaaž. Üks ruum on reserveeritud videoprogrammile. Kuigi pikemate videote vaatamine jääb näitustel tihti külastaja vastuvõtu- ja ajahorisondi taha, on programm pikk, põhjalik ja sisaldab muu hulgas ka Aphex Twini, Kayne Westi ja Bruno Marsi muusikavideoid.

Enamik liikuvatest piltidest on viimasest kümnendist. Kaspar Ausi töö on 2008. aastast ning see on üks väheseid, mis on loodud analoog-videokaameraga. Tehnoloogia ajalugu näeb videoprogrammis rohkem kui seinal eksponeeritud teostes. Kõige uuemaaegsena mõjub Taylor Knappsi „Datamoshing google earth“ ehk „Google’i maakera andmete töötlemine“, kus on näha täiesti uutmoodi universaalne veatüüp: Google’i kaamerate ja lidarite abil jäädvustatud ning kolmnurkadeks taandatud maakera pinnapealsuse ruumiline mudel. Nii mõnedki teosed annavad oma igavikulist olemust edasi ajatempliga „dateerimata“.