Kunstnik joonistab ateljeevaikuses oma mõtted kuuldavaks

Uno Roosvaldi näitus on austusavaldus kõigile kaaslastele, kellega koos ta on loominguteel kõndinud. See on ka haruldane võimalus mõista sügavamalt maailma, kus looja töötab.

LUISE BIRKENFELD

Uno Roosvaldi näitus „Minu ateljee“ Hobusepea galeriis kuni 22. XI, kuraator Sirja-Liisa Eelma ja kujundaja Kaarel Eelma.

Uno Roosvalt tähistas 22. augustil oma 80. sünnipäeva. Sel puhul on tal toimunud kolm isikunäitust: juulis-augustis Tallinna Jaani kirikus „Tähendus“, augustis-septembris Kuusalu rahvamajas ja nüüd Hobusepeas „Minu ateljee“.

Viimane koosneb joonistustest, mis, nagu pealkirjas näidatud, on tehtud kunstniku ateljees ja ateljeest – selle seinte vahel paiknevatest asjadest, mõtte­lendudest, mälestustest. Aga ka elanikest, kelleks on kunstniku enda tööd; külalistest, kelleks on kolleegide pildid, ja majalistest, kelleks on koerad ja kassid. Näitus on austusavaldus, kunstniku kummardus kõigile kaaslastele, kellega koos ta oma loominguteel on mõtisklenud ja kõndinud. See on ka haruldane võimalus mõista veidi sügavamalt seda maailma, mille sees looja töötab.

Uno Roosvaldi maalid on ikka olnud merest. Tal on palju maastikke ja seadeid kõiksugu asjadest, mis on kuidagimoodi rannaga seotud. Puujuurikad, kivid, paadid, merelinnud, kalavõrgud ja kadakad elavad oma elu, nende välise tuttavlikkuse taga võib vahel peituda nii mõndagi ootamatut. Mõni aasta tagasi kõndisin Tallinna ülikooli (siis veel teaduste akadeemia) raamatukogu fuajees näitusel edasi-tagasi ja küsisin endalt ikka ja jälle ühte küsimust: kas adrukuhjades ja puujuurikates peituvad näod on ainult mu enda fantaasia vili või on kunstnik meelega maalinud neid, segaduse sügavusest piidlevaid merekollide või metsavaimude altkulmupilke? Lahkudes otsustasin olla Uno Roosvaldi piltide juures edaspidi tähele­panelikum kui lihtsalt maastikke vaadates, sest neis leiduvad piltmõistatuse elemendid võivad juhtida eksiteele või ka mõtisklustesse, mida tavaline looduskunst esile ei kutsu.

Uno Roosvalt mitte ainult ei maali, vaid ka joonistab merd ning selle äärt – juulikuist liikumatut randa, millele isegi lained ülilaisalt lähemale hiilivad – ja siis võib tabada ootamatult üleannetu, sürrealismimaigulise vembu: pilt koosneb tegelikult ainult naeltest. On maa-, mere- ja pilvenaelad; mitte ilusad ja sirged, vaid suured, vanad ja roostes. Päris elus mõjuksid need rauatükid üsna ohtlikena. Kunagi võisid need mõnda paadikuuri koos hoida, kus soolane tuul neid aina rohmakamaks vermis. Nüüd leiab galeriis kriimustava metafoori.

Näituse teema tõstab tahtmatult üles küsimuse: missugune kunstnik tunneb inspiratsioonitulva lihtsalt oma ateljees olemisest? Kunstnik vajab muidugi kohta, kus mõtteid koguda, kuid kunstnikud on sageli otsijad, kes tahavad ringi rännata, et leida suurest maailmast oma töödele ainest. Aga kui kellelgi on küpsesse ikka jõudes võimalus nentida, et ta on aastakümneid töötanud ühes ja samas armsaks saanud ruumis, siis vahest pole tal loomiseks vaja muud, kui vaid seal viibida? Eksponeeritud tööd on sisuliselt välja kasvanud kunstniku kiindumusest oma ateljeesse.

Uno Roosvalt. Minu ateljee I, 2020.

Stanislav Stepaško

Kunsti tarvis olulist algtõde, et kohtadel on oma tähendusväli, pole mõtet korrata. Küllap juhtub ateljeega seesama, mis koduga, kus on juba päris kaua elatud: iga detail on täis mälestusi, iga ruutsentimeeter kõneleb. Kui kunstnik on veel ka väikest (või suurt) viisi kollektsionäär, siis on ateljee pilgeni täis mõttetööks vajalikku materjali kõige erinevamates vormides.

Kunstniku pliiats registreerib ennekõike mälestusi, koos nendega jäävad paberile ka asjad, mis on mõtete kandjad. Öeldakse, et mõtted tuleb teoks teha, materialiseerida, aga on ju ka mõtted alguse saanud konkreetsest materjalist. Nende tekkimiseks on tulnud väike tõuge kusagilt, kus on midagi nähtud, imetletud, mällu jäetud. Sellepärast on mõistetav looja armastus oma klaaspoide ja kadakajuurte vastu. Kõike, mida on juba kord maalinud ja joonistanud, seda maalib ja joonistab ta ikka uuesti.

Loominguks vajaliku mõttetöö kõrval on joonistusoskus ja pliiatsitöö ainult pisiasi. Pliiatsit pole mõtet kätte võtta, kui puudub usk millegi erakordse tekkimisse, mis avardab maailma ühel ennenägematul viisil. Kuna enamik kunstnikke mõtleb suurelt osalt silmadega, siis järelikult on vaatlemine, mõttes kõnetamine ja kontemplatsioon kõige tähtsam ja loovam loomingu osa, alles seejärel tuleb teostus. Ateljees leiduvate, tähendusest raskete esemete sees on tihe materjal inspiratsiooniks. Asjad jutustavad, nendes ei ole hirmu nagu inimestes, kes on erapoolikud ja püsimatud. Aeganõudvas vaatluses taanduvad lõpuks kunstniku emotsioonid ja siis omandavadki kõik need – juba tuhat korda nähtud – asjad tema käe all uuesti sündides teise sisu.

Muidugi võivad ka need, kes ei ole kunstnikud, sellest sisust osa saada, kui võtavad endale piisavalt aega. Kunstiteose, nagu nii mõnegi teise elunähtuse sügavam mõistmine pole võimalik, kui lasta oma vaimul samal ajal tuhande poolelioleva asja küljes rippuda. Näiteks kui vaatate aknast välja ja näete puud, siis esimesel korral mõtlete ju lihtsalt: „On puu“. Aga järgmisel korral püüdke puud natuke rohkem tähele panna ja suhtuda sellesse kui tuttavasse, mitmendal korral aga juba kui vanasse tuttavasse. Siis hakkate märkama puu eluseiku ja käekäiku: kuidas see tuules õõtsudes reipalt hommikvõimlemist teeb, võib-olla ehk viipab juba teilegi tuttavlikult. Ega siis teie ju ainult puud vaadanud, puu vaatas vastu ka, ja tundis ära. Või meenutagem väikest printsi ja tema rebast: nende vahel tekkinud tutvuses olid mõlemad osapooled võrdselt tähtsad, väike mees ei pidanud ennast maailma nabaks, vaid teda huvitas, mida mõtles ja tundis see kena loom, kes temaga juhuslikult (aga kõik juhused on millekski vajalikud) kohtunud oli.

Uno Roosvaldi töid silmitsedes on võimalus kuulata ateljeesse kogunenud asjade kõnet. Tuleks siiski meeles pidada, et esemete elu ei ole põnevusfilm, kus süžee võtab sekunditega ootamatuid pöördeid. Kunstis on rohkem elu kui Hollywoodis. Elu seiklusfilm toimub aeglasemalt, kuid mõnikord on see palju haaravam. Põnevuse üleskruvimiseks kulub tunde, päevi, aastaid. Kalamees viskas võrgud merre, mis loksusid lainetes päikesetõusust loojanguni. Siis sõudis mees võimsate aerutõmmetega uuesti kohale ja tõmbas välja hõbedase saagi … Võrgu külge kinnitatud ümmargune poi helkis päikese käes terve päeva, sellesse oli aastatega kogunenud mere soolane lõhn. Kaladele oli see seikluslik lugu üsna kurva lõpuga, kuid kõige tugevam pea­tegelane – kalastaja – muidugi rõõmustas. Poi nägi enam-vähem võrdselt kauguselt selle draama mõlemat osapoolt.

Elu filmis on pöördepunktid vähem tähtsad kui aja voolamine. Meri ehk voolav vesi, samuti mateeria jäävuse seadust demonstreerivad naelad sümboliseerivad seda väga hästi. Kõverad roostetanud naelad ei kõlba enam ehitamiseks, aga õhu ja liiva materjali hoiavad need üllatavalt hästi koos. Aeg seisatab kunstniku ateljees, naelad naelutavad pilved paigale ega lase kadakatel enam pikemaks kasvada, sest pildi peal peavad need jääma just nii kõrgeteks, nagu need (tegelikkuses) ükskord olid.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht