Kunstnik Rajangu ilmumine Aadamana

Reet Varblane

Raul Rajangu näitus „Secret Reich” Vaala galeriis kuni 31. I. Veel mõned päevad, järgmise teisipäevani, on Vaala galeriis vaadata Raul Rajangu näitus: taas suurejooneline, vaatemänguline, lummav, intrigeeriv, huvi äratav, nõutust tekitav ... Kuigi seekord on kunstnik olnud meediumide valikul tagasihoidlikum (ta on kasutanud peamiselt kahemõõdulist pildiformaati ehk pöördunud tagasi tasapinna juurde, nagu seisab väljapaneku saatetekstis), ei ole ta sugugi hoidnud kokku üldmõistetavate tähendusrikaste kujundite tulevärgiga. Vaataja ette on toodud XX sajandi tuntumad negatiivse märgiga poliitilised tegelased nagu Lenin ja Hitler, kahe totalitaarse režiimi loojad, lisaks neile paavstid Pius XII ja Benedictus XVI , ratastool, truuduse sümbol koer, animafilmi kangelased nii Disneylandi võtmes ilu ja headusega õnne pälvinud ehk abielusadamasse jõudnud Lumivalgeke ja Tuhkatriinu kui ka Sojuzmultfilmi võtmes Prostokvašina maaelu lihtsust ja tagasihoidlikkust eelistanud onu Fjodor ja postiljon Petškin, meie Telepoiss, turvalisusest pakatav Coca-Cola reklaami jõuluvana, mootorratas kui mehelikkuse ning sportauto kui seksikuse sümbol, jõulu(nääri)kuusest, pealuudest, mustadest liblikatest, inglitiibadest, lumehelvestest, paberroosidest, viis- ja kuusnurkadest ehk siis kommunismi ning juutluse märkidest rääkimata.

Milline popurrii: seda kõike on tõesti küllaga, tegelikult üleliiagi. Kui iga XX sajandi ajaloost midagigi teadvale vaatajale oleks piisanud Hitleri ja tema partneri, truu lemmiku, saksa lambakoera Blondi iseloomustamiseks roosasse südamekujulisse oreooli pistetud kolpadest, siis on Rajangu pidanud vajalikuks lisada veel Taaveti täht. Ta on ka Lenini ülimalt tuntud sütitava kõneleja kujundile lisanud sarga ehk siis surmahõnguse, kui tuua vaid mõni näide. Kuigi omaaegsetele vene poolpõrandaalustele kunstnikele ehk tšurtši’kutele, nagu neid tollal kutsuti, omast tõsimeelset naiivsust segada vene õigeusu motiive sürrealistlike detailide, nõukoguliku atribuutika, XIX sajandi sümbolismi, paganlike loitsude, budistlike sümbolite ja kes teab veel millega, peaasi et teos oleks ülevoolavast tähendusrikkusest tiine, Rajangu puhul küll pole põhjust kahtlustada. Raul Rajangu, nüüd enam kui veerand sajandit pika staažiga kunstnik, vaatajaga osav manipuleerija, emotsionaalsete tulevärkide looja, ilmselt teab, mida teeb.

Kuidas siis ikkagi hakkama saada selle kummastava „Secret Reich’iga”, mille pealkirigi on veider, isegi värdjalik sõnapaar? Iseäranis kui lisada „Mina ja Secret Reich”, nagu on ühe keskse (aga nii nagu Rajangul ikka, on ka Vaala näitusel kõik tööd kesksed) teose pealkiri? Keelte paabel kui poolharituse märk või teadlik kunstnikupositsioon? „Mina” kui Eesti (maa) poisi, „secret” kui ameerikaliku salateenistuse ning „reich” kui aarialikult puhta, aga inimvaenuliku suurriigi sümbol? Palju abi ei saa ka saatetekstist: „„Secret Reich” lähtub jätkuvalt Oscar Wilde’ist: maailma saladus peitub nähtavas, mitte nähtamatus.” Ning mõni rida hiljem on lisatud: „Ometi lummab Rajangu vaatajat muuseas – ja seda võimsamalt – just nähtamatuga.” Ja viimase reana „Sest Secret Reich – see oleme meie.” Ehk siis meie endi sees peituv ameerikaliku alateenistuse liit avaliku maailmavallutusliku inimvaenuliku arrogantsiga kui XXI sajandi metafoor vastandatuna kunstniku enda positsioonile, „minale”. Pildist pilti korduvat Rajangu mina-kujundit – teisi tegelasi ning nende tegevust jälgivat, kuid taas vähemalt meie kultuuriruumis üldmõistetavate žestide abil ohjavat, inglitiibade, südamekujundiga kaitstud alasti meest võiks selles kontekstis, iseäranis ratastoolis paavstide valgusel käsitleda kui Aadamat, jumala loodud esimest inimest, kes Rajangu kontekstis on ka ise hämmastunud sellest, mida näeb ja millega püüab toime tulla.

Annan endale täiesti aru, et Rajangu Aadama, mitte just kõige suurema vaimuhiiglase rolli asetamine on üsna vägivaldne, kuigi saan selleks teatavat õigustust Vaala ekspositsiooni ainukesest installatiivsest objektist – voodist. Üsna napi ning rahuliku vormiga (abielu)voodist, mille valgel linal on vaid hauatahvlit meenutav minimalistliku tekstiga „Ja nüüd, Issand, mida ma pean ootama? Oma lootuse ma panen üksi sinule” padi. Voodi, milles näituse avamise ajal lebas alasti noor naine (Eeva?), kes kunstnikust ja kunstisõpradest välja tegemata tõusis üles, jalutas mööda galeriid, vaatas pilte … Ma ei tea, kas ta lahkus või jäi õnnesoovijate ning päriskunstniku, mitte mina-kujundi seltsi, sest ma ei viibinud avamisel, kuid see kirjeldus toetab mu Aadamakontseptsiooni ehk Raul Rajangu uut ilmumist Eesti rahva ette. Kui 24 aastat tagasi ilmus ta oma abiliste, kolme vene vägilasega („Kunstnik Rajangu ja abiliste saabumine Viljandisse”, 1988), siis nüüd Aadamana, vahest küll mitte kõige suurema intellektuaalina, aga kultuurist piisavalt rikutud mehena, kes teab, et kõnetusja käitumisviisi tundmine ning selle eri registrite kasutamine on edu pant, seda, et kõigel siin maailmas on oma hind (heal kunstil kohe täitsa suur hind). Selle juures on ta suutnud säilitada ka paradiisi Aadama süütu kõrvalpilgu ja jälgimisoskuse ning seetõttu tekitab ikka nõutust ja äratab huvi.