Kunstniku taassünni südikus

Angela Maasalu jääb palverändurist naismüstikuks, kes ei hoia kümne küünega kinni ontoloogilise turvalisuse klaasanumatest ja kelle südikuses peitub jõud.

MIKK MADISSON

Angela Maasalu näitus „Klaasist südamega narr“ Tartu Kunstimajas kuni 18. VI, kuraator Maria Arusoo.

Meil on teadlik, analüütiline ja kriitiline meel, millega me püüame ratsionaalseid ja kasulikke valikuid teha. Lisaks on meil alateadlik, suur ja võimas automaatne meel, mis tekitab meis rõõmu, liblikad kõhus kui meeldivat partnerit näeme, mis tekitab meis hirmu, kui kriitilist inimest näeme, mis tekitab meis isu, kui palju maitsvat toitu näeme, mis tekitab ärevust, kui eksamile läheme.

Alateadlikult valime enda mõistes ilusaid riideid või sisustame kodu, sest just sellised riided või kodu, mis tekitab meis hea tunde.

Sissejuhatus RTT hüpnoteraapiasse*

Londonis pea kümnendi töötanud Angela Maasalu on mulle tuttav EKA vabade kunstide magistrantuurist. Kohtusin temaga umbes kuu aega tagasi Londonis, kus ta mulle sellest näitusest esimest korda rääkis.

Maasalu jättis mulle juba meie esmakohtumisel julge ja ambitsioonika mulje, ta tuli mu juurde ja ütles, et ma olen täielik türapea, aga et me võidame niikuinii. Jutt käis nimelt meie kursuse ühisprojektist, mis pidi kulmineeruma näitusega Draakoni galeriis. Olin teinud meie juhendajale Marko Mäetammele ettepaneku teha ühisnäituse asemel tudengite vahel konkurss, mille võitja saab auhinnaks broneeritud näituseaja, teostuseks ettenähtud ressursid ning võistluses kaotajaks jäänud tudengite jäägitu, omakasupüüdmatu abi näituse­projekti teostamisel. See inspireeris Maasalu korraldama teiste tudengitega minu vastu vandenõu: nimelt lepiti salaja kokku, et kõik hääletavad Maasalu poolt, kelle idee oli teha näitus minust, kus ma hästi avameelselt räägin iseendast intiimsetel teemadel. Sellest kõigest sündis Maasalu esimene isikunäitus „Mikk Madissoni ülestunnistused“.

Kümme aastat hiljem kuuendal isiku­näitusel Tartu Kunstimajas kujutab kunstnik peenelt eestlasliku enese­kriitika (või enese mahategemise?) kaudu praegusaja inimese pealiskaudseid siseprobleeme, kuidas rahuldada selliseid soove, mis on ebasõbralikud nii inimese enda kui ka tema keskkonna suhtes. Maasalu teostes on need sisemised vastuolud asetatud sümbolistlike kompositisoonide abil ebaõdusatesse ja morbiidsetesse stseenidesse.

Tartu Kunstimaja on iseenesest juba rusuv paik. Näituse kogemine jahedas nõukamajas kuumal maikuu pärastlõunal oli aga meeldiv. Et elada kaasa Maasalu kratsitud sisemaailmale, olid mõned tööd stiilselt kardinatega temaati­listesse – näiteks „nugisepuudus (seksuaalne frustratsioon)“, „probleemsed suhted emaga“, „klammerdumine ja manustamine“, „konkurentsikurnatus ja rammestumine“, „enese mahamüümine ja tolaks tegemine avalikkuse ees“, „saamahimu, iha ja reptiilne käitumine“, „eneseteadlik kahepalgeslisus“ ning „kuradikarged jahedad veed, kus end rituaalselt puhtaks kasta“ – sektoritesse jagatud.

Näitusele sisenejat tervitab maal, kus alandlik tegelane on tohutute mustade võltsküünistega käe pöidla ümber kägaras ja suudleb seda armuliselt. Kardinseina taga, kus maal on eksponeeritud, on ka üks Maasalu joonistustest, kus kägardunud justkui pikkade kätega palli meenutav kuju on end voodil alasti istuva trööstitu ja letargilise ema külge klammerdanud.

Maasalu osutab sellega, et ka kõige kutsuvam külalislahkus võib nii kibedaks kuivada, et alasti keha, mille rinnad on maskidele projitseeritud, ei libise enam üheltki postamendilt maha. Me oleme justkui iseenda vaenlased, kes ei maga, sest kuldvaikuse suukorv on maha tulnud ja hinges plahvatanud nugisel tuleb õhtuks lasta hoopis minna.

Kolmandiku elust välismaal elanud kunstniku kogemust saadab deterritorialiseeritud subjekti kogemus: olla hinnatud oma kodumaal, sest ei ela seal. Või siis olla täiesti turuküps kuskil väljaspool, kus, selleks et olla märgatud, pead endast looma rahvusvaheliselt navigeeritava persona, mis on võõras kultuuriruumis tegutsevatele inimestele mugav kasutajaliides. Maskid ja muud eneseväljendusvormid, mida dominantsesse kultuuri astunud eestlane peab ellujäämiseks, s.t ontoloogilise kindluse tagamiseks, käiku rakendama, tekitavad isiksuse lahustumise ja ümbertöötamise. Jose Esteban Muńoz on nimetanud ellujäämise nimel dominantse kultuuri väljendusvormidega flirtimist disidentifikatsiooniks. Maasalu puhul tähendab see pidevat maneeri ja keele koodivahetust eestlasest Londoni välismaalaseks.

Näitusel toimus ka minus ühe töö juures veider sünkronistlik koodivahetus, kui vaatasin maali, kus läbipaistva roheka kardina taga nukrutses londimaskiga kuju. Näitust oli samal ajal vaatama sattunud Rebeka Põldsam, kes arvas, et vahest on tegemist krokodilliga. Kui lugesin näituse plaanilt ühe teise krokodilliga maali pealkirja „Krokodilli pisarad ja veritsevad kõrvad“, hakkas mu peas mängima Massive Attacki „Risingson“ Daddy G häälega kohast, mida muidu laulab 3D: „Nagu mees libiseb sinu sees mu kallis / Sinu odav õlu on täis krokodillipisaraid, / vaata kuidas jooksevad, nüüd oled läinud, unista edasi.“ Milline muu laul võiks kõlada sobilikuma soundtrack’ina Londonis elava inimese elule!?

Märtsi keskel uhtsime Elephant and Castle’i Wetherspooni pubis krokodillipisaraid alla alkovaba õllega. Maasalu rääkis mulle loo, kuidas sõber oli oma terapeudile öelnud, et soovib Prada loafer-kingi osta. Selle peale oli terapeut vastanud: „Olen su terapeut. Ma ei peaks sulle ütlema, mida pead tegema, aga ära tee seda!“ Soovitasin kingi vaadata taaskasutusest, sest jalanõudele ei tasu üle saja euro kulutada. Mäletan ise, kui mul õnnestus tihedamini New Yorki sattuda, hakkasin arvama, et sealses skeenes toimetulemiseks tuleb ennast looritada kultuuriliste märkidega. Ent minu väite peale, et ajal, mil Greta Thunberg agiteerib uskuma, et indiviidi tarbimisvalikute tagajärjel saabub rohepööre, nentis Maasalu irooniliselt: „Jätkusuutlikkus pole moes.“

Maasalu teostel kujutatud isikud on ärapööratud pilguga, nad hoiduvad silmsidest publikuga, justkui tahaksid vältida nende üle kohtu mõistmist. Kogu näituse peale on kokku mõni paar mujale vaatavaid silmi või silmamune, mis on inimkehasse asetatud. Mehed vaatavad oma maad ja naised on pimedad, kulliküünis on alati abiks, et lund ninna rookida.

Kui Eesti meedia pakub pärast avaliku elu tegelaste narkoskandaale sõltuvuse ja alateadlike tungide raviks hüpnoosi, siis Werner Herzog kasutas seda filmi „Klaasist süda“ loomisel. Kõik tegelased, peale kurjakuulutava nägemuse osaliseks saava selgeltnägija Hiase ja professionaalsete klaasipuhujate, näitlesid hüpnoosi all. Linnaelanike pilgud on klaasistunud ja vaatavad üksteisest läbi, nad elavad rubiinist ahneks hullunud vampiirliku paruni valeteadvuses ja kuulutavad vabriku tulekahju ette näinud Hiase ketseriks.

Need, kes oma valeteadlikkusest teadvustuvad, tunnevad end narrina, eriti arvestades, et sellest otsesõnu rääkimine tähendab ka kollektiivist või kogukonnast väljaastumist ja sellest ilmajäämist. Võõrriiki elama asunud kunstnik peab taluma topelt enesepetja sündroomi. Esiteks ohverdades endast osa domineeriva kultuuri persona loomisele, ja teiseks, kui kodumaa aktsepteerib teda kui loojat võõrsilt painama jäänud märkide kaudu, kuna need tähistavad edukust.

Ajal, mil kodumaal disainitud kulliküünis on looritamiseks mõeldud ja kuraator teeb endast fotoseeria nõiana, jääb Maasalu palverändurist naismüstikuks, kes ei hoia kümne küünega kinni ontoloogilise turvalisuse klaasanumatest ja kelle südikuses peitub jõud, mis tervitab purunenud isiksuse lahustumist ja selle taassündi kergelt kääritatud krokodillipisarates.

* http://katipaeorg.ee/