Kuriositeetide kabinetist kolonialismikriitikani

Külastaja ootab nüüdismuuseumilt võimet iseennast ja oma kogusid kriitiliselt käsitleda.

KRISTIINA TIIDEBERG

Näitus „Iidamast-aadamast. Heaks eluks vajalikud asjad“ Tartu ülikooli kunstimuuseumis kuni 27. V. Kuraatorid Terje Lõbu ja Külli Valk, kujundaja Liina Unt, graafiline disainer Kadri Hallik.

Kui kuulsin, et Tartu ülikooli kunstimuuseumis on kavas näitus, kus on väljas teoseid paljudest suurtest kultuuridest, ei pidanud ma seda kuigi õnnestunud ideeks. Kunstimuuseumi ajutiste näituste pind koosneb ainult kahest väiksemapoolsest ruumist, mistõttu paistab nii avara teema ettevõtmine liiga suure ampsuna ja võtab ära võimaluse teemasse korralikult süveneda.

Pärast esimest muljet pidin aga oma esialgset hoiakut tugevasti revideerima. Suures osas tuleb selle eest öelda aitäh Liina Undile, kelle suurepärases kujunduses on esmapilgul kuriositeetide kabinetina (eksponeeritud ligi 200 eset!) mõjuvast näitusest õnnestunud luua vormiline tervik ja lisada sinna juurde tänapäevaseid tähenduskihte. Vitriinidesse „kuhjatud“ esemed koos kile- jm pakkematerjali jääkidega on ajalooliste esemetega põnevas dialoogis ja ekspositsioonile on loodud sotsiaal- ja ka ökokriitiline kontekst, suunates külastaja mõtisklema asjaderohke maailma probleemide üle.

Liina Undil on õnnestunud luua vormiline tervik ja tuua juurde tänapäevaseid tähenduskihte.

Andres Tenn

Vanadest ajalehtedest, papptopsidest, lõngajuppidest, elektroonikaseadmetest, plastesemetest ja paljust muust koosnev ning esmapilgul juhuslikult kokku kuhjatud kraam on tegelikult hoolikalt valitud ning vägagi stiilselt ümbritsevasse keskkonda sobitatud. Kunstimuuseumi viimased näitused on üldse silma paistnud tugeva kujundusega ja tean omast kogemusest, et ajalooliste Pompei stiilis maalingutega kaetud ruum pole kujundajale kergete killast.

Tartu ülikooli kunstimuuseumi üks eesmärke on tutvustada antiikkultuuri, kõnealuse teemavalikuga on kahtlemata täppi pandud. Näituse tutvustuses on öeldud, et väljas on paljudele Eesti muuseumidele ja raamatukogudele kuuluvaid esemeid, mis pärinevad iidsest Sumerist, Egiptusest, Indiast, Hiinast ja Jaapanist ning antiiksest Kreekast ja Roomast. Eksponeeritud esemed on omakorda jaotatud teemaplokkidesse ilu ja keha, rikkuse ja võimu, ehituskunsti, kirjakultuuri ja religiooni kohta. Tegemist on objektidega, mis kindlasti kuigi sageli näitustele ei satu, kuid mille hulgas leidub tõelisi rariteete. Välja on pandud näiteks admiral Adam Johann von Krusensterni esimeselt Tsaari-Venemaa ümbermaailmareisilt kaasa toodud esemeid, aadlisoost orientalistile Otto Friedrich von Richterile kuulunud käsikiri, ülikooli õppejõudude (Karl Morgenstern, Johann Friedrich Erdmann, Linnart Mäll) annetusi, vanimate teadusseltside hangitud esemeid, Narva kunsti­kogujate Sergei ja Glafira Lavretsovi kogusse kuulunud asju, kindral Johan Laidoneri ülikoolile kingitud kiilkirjatahvlid jpm.

Paraku kaasneb sellega ka minu kõige suurem kriitika: külastaja ei saa seda infot näitusel teada. Kuigi näituse avatekstis on põgusalt viidatud Richte­rile ja ka Lavretsovidele, pole etikettidel ja seinatekstides teoste täpsemat päritolu märgitud. Annan endale aru, et nõnda kirjutades kõneleb minus suur päritolu-uuringute entusiast, aga olen veendunud, et ajalooliste kollektsioonidega tegelemisel annab täpsem teave sellest, kelle käest ja mil moel need kogusse on jõudnud, esemete väärtuse ja tähenduse mõistmisele palju juurde. Eksponeeritud objektide päritolu märkimine võimaldaks ülikooli muuseumil jutustada veelgi paremini ülikooli lugu, sest suur osa eksponeeritud esemetest pärineb ülikooli enda kogudest ja on selle ajalooga tihedalt seotud.

Kõrvale jätta ei saa ka rahvus­vahelisi protsesse. Läänemaailma suured muuseumid on viimasel paaril kümnendil olnud sunnitud tõtt vaatama oma kogude kujunemise keerulise ajaloo ja koloniaalimpeeriumide pärandiga, mille tulemusel on ümber mõtestatud seniseid kureerimis- ja eksponeerimispraktikaid, nimetatud museaale ümber, mis on palju kõmu tekitanud, ja tagastatud terveid kollektsioone nende algsele päritolumaale. Eesti muuseumidest on kolonialismiteemat seni kõige nähtavamalt puudutanud Kumu kunstimuuseum mitmel viimaste aastate näitusel.

Kuigi Eesti ei ole kunagi olnud koloniseeriv riik, pole impeeriumide pärand jätnud meidki puutumata. Oleme kaua aega olnud impeeriumi osa, mis on varjamatult ajanud ekspansionistlikku poliitikat ja mille järeltulija pole oma vallutusplaanidest loobunud, nagu näitab eelmisel aastal alanud täiemahuline sõda Ukrainas. Üksikuid rännuhimulisi eestlasi ja baltisakslasi leiab XIX sajandil ja XX sajandi alguses ka teiste impeeriumide teenistusest.

Seetõttu võiks ka Eestis olla möödas need ajad, kus muuseumid eksponeerivad nn teiste kultuuride esemeid kui üksnes eksootilisi objekte. Rohkem kriitilist vaatenurka oleks ära kulunud ka praegusele, iseenesest hea idee ja kavatsustega sündinud näitusele. Ilmselgelt pole esemete kaasatoomise ainus tõukejõud olnud „põnevus ja uudishimu“ või heatahtlik „kultuurilembus“, nagu on kirjas näituse avatekstis. Seda oleks olnud õige ka ausalt välja öelda. Kriitiline pilk ei pea tingimata tähendama kritiseerimist, kuid annab võimaluse oma ajalugu läbipaistvamalt ja kaasavamalt käsitleda.

Tartu ülikooli muuseumile omaselt on näitusel rõõmustavalt palju pööratud tähelepanu hariduslikele ja kaasavatele tegevustele. Kuigi mängulised lahendused on ilmselt mõeldud esmajoones lastele, ei jäta võimalus ise kiilkirja proovida või malepartii maha mängida külmaks ka täiskasvanuid. Hariduslikku eesmärki täidab näitus tõesti hästi, sest ka eksponaate saatvad tekstid on kirjutatud ladusalt ja kergesti haaratavas mahus ning selgitavad hästi lahti esemete otstarvet. Järgmisel korral võiks aga esemete ajaloolisele kontekstile ning ajalisusele rohkem tähelepanu tõmmata.