Kutse inimesena kasvada

Tallinna Kunstihoone otsustas Vabaduse väljakult lahkuda lapseliku rõõmuga, olude sunnil aga kolimine viibib. Tamara Luugi kuraatoriprojektist ei kujunenud hüvastijätu-väljapanekut.

KETLIN KÄPP

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Näitus „Me käime korraks ära, teie mängige!“ Tallinna Kunstihoones kuni 29. V. Kuraator Tamara Luuk, kujundaja Neeme Külm, kunstnikud Art Allmägi, Dénes Farkas ja Neeme Külm, Edith Karlson, Jass Kaselaan, Alice Kask, Kaarel Kurismaa, August Künnapu, Camille Laurelli, Kris Lemsalu, Raul Meel, Marko Mäetamm, Robin Nõgisto, Kaido Ole, Villu Plink ja Silja Saarepuu, Mark Raidpere, Taave Tuutma ning Maria-Kristiina Ulas.

Pole enam uudis, et Tallinna Kunstihoone kolib Vabaduse väljakult Lasnamäele ja uueks koduks saab Jaan Koorti tänavale püstitatud Lindakivi paviljon. Tegu ei ole dramaatilise ega lõpliku lahkumisega. Vabaduse väljaku hoone vajab põhjalikku remonti, meie üks keskseid kunstiasutusi on otsustanud kolida rõõmu ja suure žestiga. Selle manifesteerimiseks avatud näitus „Me käime korraks ära, teie mängige!“ kätkeb endas mitme põlvkonna kunstnike loomingut. Kahjuks ei saanud paviljon õigeks ajaks valmis ja seetõttu viibib koliminegi. Vabaduse väljakul saab vaadata pärast nn hüvastijätu väljapanekut ka iga-aastast kevadnäitust ja Oliver Rossleri Tõkestades mandrijääd“.

Tamara Luugi kuraatoriprojektis jagatakse publikule lapselikku rõõmu ja lusti, mis eelkõige sõjaolukorra taustal mõjub igati tervendavalt. Vahelduseks tõsisele sotsiaalpoliitilisele kunstile on igati tore naasta lapsepõlve ka kunstigaleriis. Kunstnike lapsed puutuvad paratamatult kokku vanemate loominguga, saavad selle osaks. Tihtipeale aga õpitakse alles lapsevanemana avastama oma sisemist mänguhimu, seda peegeldavad ka mitmed väljapaneku „Me käime korraks ära, teie mängige!“ teosed. See ei peitu mitte ainult kontseptsioonis, vaid ka väljendusvahendites – joontes, värvides, kompositsioonis. Pealkirja teise poolega – „teie mängige!“ – paneb kuraator südamele, et ka täiskasvanud võiksid mängida ja lustida, sest just selle kaudu kasvatakse inimesena. Kolimine tähendab kohandumist uute oludega. Kohandumine on igati sobiv märksõna, millega kirjeldada viimaste aastate elu viiruse ja konfliktide keskel. Võib-olla keeruka ja kurva sõjaolukorra tõttu ei mõju kolimine enam füüsiliselt ja psüühiliselt raske ettevõtmisena.

Juba fuajees leiab vaataja ennast eesti ja väliskunstnike loomingu detailide keskelt. Tegemist on Taave Tuutma installatsiooniga, kus ta esitleb näiteks Salvador Dalí kella, Ülo Soosteri lainetavaid huuli jpt kunstnike tuntud teoste tuntud detaile. Teoste toomisega fuajeesse osutatakse, et ollakse seekord ka teoste paigutamisel vabam ja mängulisem.

Camille Laurelli installatsioon„Mäss“, kus põrandaaugus pesitsevad väikesed savist mehikesed.

Paul Kuimet / Tallinna Kunstihoone

Kui olen näinud seinal Maria-Kristiina Ulase värvide intensiivsust ja rohkust, liigun muigega trepist üles suurde saali. Kaarel Kurismaa installatsiooni „Vaikelu“ puhul on vahest kõige tähtsam kunstniku nokitsemisrõõm puidu, metalli ja plastiga. Installatsioon on mustvalge ja esile tuleb sümmeetria, mis peegeldab kunstniku ranget lähenemist. Suures saalis pakuvad avastamisrõõmu ka Kaido Ole teosed. Mänguline vormikeel, materjalide mitmekihilisus ja erksad värvitoonid haaravad vaataja oma võimusesse, kõike on korraga võimatu hoomata. Robin Nõgisto interaktiivsed teosed – keksumäng ja uhke kiik aga lausa kutsuvad mitte ainult vaatama, vaid ka järele proovima. Kaido Ole ja Robin Nõgisto ekspressiivsete värvide ja mustrite taustal mõjub Kris Lemsalu autoportree „Laisk lill“ lausa ebamaisena, seda eelkõige lapselikult naiivsete silmade tõttu. Art Allmägi on mastaapses ja sakraalseski installatsioonis „Tagasi paradiisi?“ kujutanud popkunstile omaselt Aadamat ja Eevat roosalt sädelevate kehadega lahkumas küllust täis paradiisist.

Väljakupoolses saalis saab kogeda Raul Meele 1970. aastatel loodud seeriaid „Lastehaigus“ ja „Muinasjutt Sinipüksikestest“. Neis tuleb esile kunstnikule omane sõnade ja vormidega mängimine. Ruumi keskele on aga põrandasse tehtud auk. Tavaolukorras ei oleks see kõne allagi tulnud, kuid seekord on see ekstreemne samm lubatud peatse kapitaalremondi tõttu. Tegu on Camille Laurelli teosega „Mäss“, kus põranda­augus pesitsevad väikesed savist mehikesed, kes on loonud seal oma maailma. Natukene eemal seisavad vastastikku Jass Kaselaane skulptuur oma pojast Iljast ja Edith Karlsoni skulptuur tema pojast Koljast. „Ilja“ lõi Kaselaan juba enne poja sündi, kingitusena oma vanaemale, mistõttu kätkeb see ka kunstniku sooja mälestust oma esiemast, kuid ka armastust lapse vastu. „Kolja“ peegeldab tõetruult väikese Nikolai miimikat, selle kõrval on väljas lapse enda voolitud ogalikupead. Koletisest ogalikupea näitab Edith Karlsoni loomingu mõju oma lapsele, aga vahest ka vastupidi. Videoruumis (black box’is) on väikesel ekraanil eksponeeritud Mark Raidpere videoteos, kus Jaan Pehk laulab ilmselt meile kõigile juba lapsepõlves tuntuks saanud muusikahitte. Selle taustal mõjub Alice Kase suurte mõõtmete ja hoogsa pintsli­tööga maal, mis on pimedas ruumis ainukesena välja valgustatud, suisa sakraalsena.

Villu Plinki ja Silja Saarepuu installatsioon „Maal XXII “, 2009–2022.

Paul Kuimet / Tallinna Kunstihoone

Marko Mäetamm on külvanud ruumi südameid täis. Neid on tema maalidel lugematu hulk. Lisaks ei puudu sealt ka Mäetammele omased luuleread ja mõtted elust enesest, mis peegeldavad ühtlasi täiskasvanute elu keerukust ka siis, kui elus jagub armastust. Ilmselt aitab lapselik mängulust argipäeva muredega hakkama saada. Südamete ja armastuse keskel elab akvaariumis Dénes Farkasi ja Neeme Külma hulpiv suurvürst Vytautas koos lapsega, nende kõrval on vaadata Eesti kunstimuuseumi kogust laenatud tundmatu XVII sajandi kunstniku skulptuur. See võib kujutada neitsi Maarjat, kes oma poega leinab. Aga võib-olla ka midagi muud. Kogu ruum peegeldab selgelt, et ei ole armastust ja lõbu ilma valuta.

Näitusele paneb punkti Villu Plingi ja Silja Saarepuu laeni ulatuv installatsioon, kompositsioon koos nukkude, putukate ja valgete lõuenditega näitab lapse fantaasiavõimet selle kõige puhtamas tähenduses.

Näituse meediumide ja teemade lai ampluaa aitab kaasa kõike haarava mängulise keskkonna tekkimisele. Ühte ruumi on kokku toodud maali-, skulptuuri-, installatsiooni- ja videostiilide virvarr. Seekord ei ole Tallinna Kunstihoone vallutanud ainult kunst, vaid eelkõige mängulust. Keeruliste ja tõsiste poliitikasündmuste puhul lasub kunstiasutustel kohustus võtta seisukoht, mitte jääda apoliitiliseks. Selle kõrval on aga ka hädavajalik, et külastaja saaks näitusesaalis argimuredest eemale pageda. Väljapanek „Me käime korraks ära, teie mängige!“ pakub selleks suurepärase võimaluse: siin esitletakse ehedaid ja mängurõõmu täis emotsioone. Aga nii, et ei muututa liialt naiivseks.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht