Kutse kujuteldavale rännakule

Flo Kasearu ja Sara Bédard-Goulet’ taskuraamatu eesmärk on nihestada arusaama reisikirjadest ning hõlmata ka need hetked, mil kujutlusvõimega on liiale mindud.

ANNIKA TOOTS

Flo Kasearu ja Sara Bédard-Goulet’ raamatu „Ava(sta)des mägesid“ („Dis)covering … Mountains“, 2020, inglise ja prantsuse keeles) esitlus Flo Kasearu majamuuseumis 12. VI, loenguga esinesid Leena Kurvet-Käosaar ja Mehis Heinsaar.

Kunstnik Flo Kasearu oleks pidanud lahkuma oma kodust Marseille suunas 18. III 2020, et osaleda XIII „Manifesta“ biennaali kõrvalprogrammi raames Justė Kostikovaitė, Maija Rudovska ja Merilin Talumaa kureeritud projektis „Juurtest rännakuteni“ („Roots to Routes“ ¹). Flo Kasearu esialgne idee oli töötada kohapeal, Marseille La Barasse’i mägises piirkonnas, linnas, kus ta ei olnud kunagi käinud. See reis ei saanud aga teoks, sest pandeemia esimene laine pani piirid kinni ning igasugune liikumine piirdus mõneks ajaks vaid oma kodu nurkadega. Selle asemel aga, et Marseille projektist täielikult loobuda, kutsus Kasearu dialoogikaaslaseks Tartus elava romanistikaprofessori Sara Bédard-Goulet’, kes on Marseille’s sagedane külaline, et koos asuda kujuteldavale teekonnale: rännakule reisikirjade vahendusel, väljaspool kartograafilist ja ajalist normatiivsust, teekonnale, mille üheks nimetajaks oli teadmatus ja ebakindlus.

Selle teekonna lõpp-punktiks sai Flo Kasearu majamuuseumi aed 12. juunil, mil esitleti Flo ja Sara kujuteldava reisi tulemusena sündinud taskuraamatut „(Dis)covering … Mountains“ , ning kuhu kogunesid teisedki vähemal või rohkemal määral fiktiivsete rännakutega tegelejad ning nendest huvitujad. Esitlussündmusel toimus raamatu performatiivne lugemine ning loengu pidasid kirjanik Mehis Heinsaar ja kirjandusteadlane Leena Kurvet-Käosaar.² Flo Kasearu aia „mägedes“³ tekkis seega sild kahe väga eriilmelise maastiku, lõuna ja põhja, toksilise punase mudaga La Barasse’i mägede⁴ ja Flo Kasearu majamuuseumi aia fiktiivsete maastikuvormide vahel. Kasearu ja Bédard-Goulet’ koostöös valminud raamat, kus on Flo joonistused ja Sara tekstid, andis võimaluse arutleda ühel selle aasta kohta haruldaselt vihmasel ja vilul juunikuu päeval nii aja suhtelisuse kui ka laiendatud geograafilisel väljal rändamise üle.

Psühhogeograafilised rännakud. Reisikirjandus on üks vanemaid kirjandusžanre. Sellega seonduvad ka tugitoolirännakud kui toimumata jäänud reiside ja saamata jäänud elamuste aseaine – liikumine ajas ja ruumis teiste kirjutatud lugude toel. Raamat „(Dis)covering … Mountains“ viibki reisile läbi reisikirjanduse, viidates suurimatele ja tuntumatele reisijatele nagu Odysseus või Don Quijote ja Sancho Panza. Reisikirjad ja nende lugemine on ka tänapäeval väga populaarsed. Flo Kasearu ja Sara Bédard-Goulet’ väikese taskuraamatu eesmärk on aga nihestada traditsioonilist arusaama reisikirjadest ning vaadelda rändamist ajas ja ruumis natuke laiemalt, hõlmates ka need hetked, mil kujutlusvõimega on liiale mindud ning reaalsetest paikadest väga kaugele triivitud.

La Barasse’i mägede ning Kasearu Tallinna kodu vahel toimunud pooleldi fiktiivne, pooleldi reaalne, inimtegurite mõjutatud ja otseselt inimtekkelisi mägesid omavahel siduv rännak on olnud mõlemale autorile kahtlemata suur mentaalne väljakutse ning tõstatab muu hulgas küsimuse, mida üldse peetakse silmas rännakute ja maastike all. Mida tähendab reisimine? Mis on maastik? Piiratud liikumisvõimaluste korral võib elavneda kujutlusvõime, kuid tegelikult võib liikuda laiendatud geograafilisel väljal, väljaspool kartograafilist normatiivsust, ka igapäevastes tingimustes, nagu tõestas Mehis Heinsaare loeng meeleolumaastikest.

Maastikku võib mõtestada ja tõlgendada mitmeti. Maastik on sotsiaalne ja kultuuriline konstruktsioon, mille kujutamisviis kujunes välja juba XVII sajandil. Põhimõtteliselt muutumatuna on see säilinud tänapäevani, mh ka ühismeedias. Simon Schama on välja toonud, et erisuse toore mateeria ja maastiku vahel loob meie taju⁵ – maastik on seega eelkõige vaatamise viis. John Wylie näeb maastikus „vaataja ja vaadatava, sisemise ja välimise, nähtamatu ja nähtava pingeseeriat“.⁶ Need pinged on väljendatavad nii sõnas kui ka pildis.

Heinsaar keskendus just sellele keerukale sisemise ja välimise suhtele, rääkides psühhogeograafilistest rännakutest ja meeleolumaastikest. Nendest rännakutest, mis toimuvad kuskil reaalsuse ja fiktiivsuse piirimail ning mida ta on juba kümmekond aastat päevikuna kirja pannud. Heinsaare meeleolumaastikud on rikkalikud ja detailsed kirjeldused, mis viivad sellesse aega ja kohta, kus need kirja on pandud, ning mis ei piirdu pelgalt nähtavaga, vaid keskenduvad sisemise ja välimise, nähtava ja tuntava, toore mateeria ja maastiku vahelistele pingetele.

Loengu jooksul tõi Heinsaar mitmeid näiteid tihnikutest ja platoodest, siit- ja sealtpoolt Eestist ning mujaltki, kohtadest, kus ta on ekselnud, jalutanud või jalgrattaga kulgenud. Nende rännakute puhul pole oluline sihtkoht, vaid pigem protsess ise, ning kohalolu, et tajuda, kuidas tõuseb näiteks pingestatuse aste Soomaa tihnikutes Lääne-Eesti loopealsetega võrreldes.

Moonutatud aeg. Sellistel rännakutel tuleb välja ka aja suhtelisus. Mõnel rännakul tihnikutes võib tunduda, et on läinud tunde, kuigi kella järgi on see kestnud vaid mõnikümmend minutit. Aega ja selle tajumise erisusi puudutas oma ettekandes Heinsaar, aga ka Kurvet-Käosaar, mõlemad tõid välja kõrvale­kaldumisi lääne ratsionaliseeritud aja hegemooniast. Viimast on ehk kõige paremini kirjeldanud Octavio Paz, kes on osutanud, et inimene on langenud mõõdetavasse aega ja temast on saanud kella, kalendri ja järgnevuse vang, sest „vaevalt jaotub aeg eilseks, tänaseks ja homseks, tundideks, minutiteks, sekunditeks, kui inimest ei ole“.⁷

Leena Kurvet-Käosaar viitas oma loengus ka sellele, et aja suhtelisus tuleb välja just traumade puhul, mil tavapärane aja tajumise viis on häiritud. Näite tõi ta Siberisse deporteeritute elulugudest: aeg oli moonutatud ning sulas üheks – päevad polnud enam eristatavad. Samuti oli neis lugudes kirjeldusi keskkonnast ja maastikest, kuid ka need olid moonutatud ning maakaardilt neid ei leiaks. Igasugune trauma mõjutab aja kogemise viise, tekitab tühimikke ja nihestatust, fragmentaarsust ja mälestuste hilinemist. Teiselt poolt toob just trauma esile ka iseenesestmõistetavaks muutunud industriaalse ja ratsionaliseeritud, XIX sajandist pärit lineaarse aja – kella, kalendri ja järgnevuse vangiks olemise –, mille tehislikesse piiridesse trauma aeg ei mahu.

Mittereisimine. Flo Kasearu ja Sara Bédard-Goulet’ fiktiivne rännak Flo kodu ja La Barasse’i mürgise punase mudaga mägede vahel ei ole otseselt traumaga seotud, kuigi ka pandeemiat, mis seda rännakut tugevalt mõjutas, on nimetatud juba kollektiivseks traumaks. Seda eelkõige nendes riikides, kus hukkunuid on olnud palju ning nende leinamine on olnud edasi lükatud, peatatud. Ka karantiini- ja isolatsiooniaega on nimetatud peatatud ajaks, kuigi, nagu nüüdseks on näha, kohanevad inimesed kiiresti ning elu jätkub mitmetele muudatustele vaatamata siiski.

Kasearu ja Bédard-Goulet’ COVID-19-le pühendatud reisiraamatu võtab kõige paremini kokku esitluse vestlusringis kõlanud Flo mõte, et ta on rahul, kui ta kunagi Marseille’sse ei jõuagi. Võib-olla mitte kõigi, kuid vähemalt Flo Kasearule on pandeemia muutnud viisi, kuidas ta reisimisse suhtub: reisimine on mõtestatum, nii rahvusvaheliselt kui ka koduaias. Seda väärtuslikumad tundusid nihestatud hetked Flo Kasearu koduaia „mägedes“ raamatu esitluse päeval jaheda vihmasabina eest varju otsides, kui Sara Bédard-Goulet’ kirjutatud tekst raamatus ja ka Mehis Heinsaare fragmendid psühhogeograafilistest rännakutest rääkisid talumatust lõunamaisest päikesest. Lisaks pandeemiaajale, on Flo ja Sara raamat pühendatud ka mittereisimise lõpmatutele võimalustele.

1 „Roots to Routes“ on Baltimaade kunstnike, kuraatorite ja mittetulundusühingute koostööprojekt, mille esimene peatükk oli osa „Manifesta“ programmist „Les Paralléles du Sud“ Marseille’s 28. VIII – 25. X 2020.

2 Loengud on salvestatud ERRi „Ööülikooli“ tarvis ning neid saab peatselt kuulata www.ylikool.ee.

3 Korea aed tekkis Flo Kasearu Pelgulinnas asuva majamuuseumi hoovi rahvusvahelise kunstiprojekti raames 2016. aastal ning põhineb Korea iidsetel aiatraditsioonidel. Flo majamuuseumi aknast avaneb vaade fiktiivsele maastikule: aias on kolm „mäge“, mis sümboliseerivad kolme fantaasiamäge, mida tegelikult olemas ei ole, kuid mis väljendavad igatsust rännata.

4 La Barasse’i mägedes alumiiniumitootmise mürgist jääkainet punast muda on kohalike protestidest hoolimata aastakümneid pumbatud Vahemerre. See punane tootmisjääk oli ka Flo Kasearu aias vitriini vaatamiseks välja pandud. Mürgise mudaga mägede aladel elavad ja töötavad inimesed on reostuse tõttu haigestunud mitmesugustesse haigustesse, neid valdab pidev ärevus oma tervise pärast.

5 Simon Schama. Landscape and Memory. Vintage Books, New York 1996, lk 10.

6 John Wylie, Landscape, absence, and the geo­graphies of love. – Transactions of the Institute of British Geographers 2009, kd 34, nr 3, lk 278.

7 Octavio Paz, The Labyrinth of Solitude. Grove Press, New York 1991, lk 209.