Kuulsused ja kuulsusetud

Kuna Warholi ja Serrano näitus on juhtumisi Fotografiskas samal ajal vaadata, tekib nende vahel dialoog: Warhol esineb kuulsate ja Serrano kuulsusest ilmajäänute nimel.

HEIE TREIER

Andy Warholi näitus „Fototehas“ Fotografiskas kuni 26. II ja Andres Serrano näitus „Kurikuulus“ sealsamas kuni 14. V.

Tallinna Fotografiska kolmandal korrusel on eksponeeritud maailmakuulsate kunstnike Andy Warholi (1928–1987) ja Andres Serrano (sünd 1950) fotopõhine näitus. Kui Warholi originaaltööd on Eestis juba kolmandal ringil ning tema popkunstiversioon mõjutanud märkimisväärselt ka eri põlvkonna eesti kunstnikke 1960ndatest peale, siis Serrano looming on seni parimal juhul lihtsalt teatavaks võetud. Kuuba ja Hondurase päritolu kunstniku eesnimi Andres kõlab küll kummaliselt eestipäraselt. Serrano rändnäitus jõudis meile kõige lähemale 2001. aastal, kui Helsingi Tennisepalee kunstimuuseumis (praegu HAM) eksponeeriti tema radikaalseid töid, toomata siiski kaasa skandaale, mis olid raputanud mõne teise maa publikut.

Warholi kolmas ilmumine. Andy Warholi näitusel „Fototehas“ on keskendutud mõistagi fotodele. Tööde valiku teinud kuraatorit on raske nimetada, sest teda ei mainita ka galerii ajalehes Fotografiska Times 2022/2023.

Kaks varasemat Eestis eksponeeritud Warholi näitust olid kureeritud aga teise lähtekohaga: 2001. aastal Rotermanni soolalaos eksponeeritud rändnäituse tagamaa oli USA saatkonna kultuuridiplomaatia Ida-Euroopa riikides ning 2016. aasta Pärnu muuseumi näitus lähtus Marian Kivila ja Sandra Jõgeva rohujuuretasandi jõupingutusest tuua USAst siinse vaataja ette Warholi meediaprojektid ja filmid. Warholi looming on nii mitmepalgeline, et saaks esile tuua veel väga palju aspekte.

Ida-Euroopa, täpsemalt Slovakkia Medzilaborce linnakese juurtega USA kunstniku kõige uuemat mõjuvälja märgistab Fotografiska vastasmaja seinale maalitud Warholi-teemaline šabloon-grafiti.

Mõtteid. Püüdmata ümber jutustada Warholi suurust, tähtsust ja tausta, vastan parem siinkohal küsimusele „milliseid mõtteid tekitab seekordne näitus?“.

Näitusel on fotod esitatud kunstniku visuaalse päevikuna, mida saadavad kuupäevalised väljavõtted tema kirjutatud päevikust. Näitust vaadates võib endale teha väikese eksami, millised 1970. ja 1980. aastate kuulsused tänapäeval veel näo järgi ära tunneb. Ilmselgelt on vahepeal muutunud palju: inimeste vanus ja mood, fototehnoloogia, pildistamise esteetika, meediakajastus jms.

Kõige varasem eksponaat (29. I 1965) on ajakirja Time esileht. Fotoautomaadi esteetika oli külma sõja aegses USAs midagi sellist, mis Nõukogude Liidus puudus, sest puudusid fotoautomaadid.

„Eesel koplis“ (1982) on esitatud hõbeželatiinfoto ainukoopiana ning valge niidiga kokku õmmeldud nelja foto seeriana. See tundub idaeuroopaliku odavlahendusena Ameerika popkunsti šikis kontekstis. Ka Warholi autoportreed on idaeuroopalikud selles mõttes, et ta ei naerata kunagi, vaid simuleerib end atraktiivseks suurte (päikese)prillide, parukate, rakursside ja varjude abil.

Kuuest identsest fotost koosnev täiesti hinnanguvaba seeria „Meesakt“ (1977) toob aastaarvu vaadates silme ette olukorra eesti kunstis. Meieni jõudis midagi sellesarnast 1980. aastate lõpul noorte naiskunstnikega, kelle radikaalsus seisnes jõuliste meesaktide kujutamises, mis oli varem siin enam-vähem tabuteema.

Kontekstitundlikkus. Näitusel on täiesti olemas siinse kultuurikonteksti tundlikkus, näiteks viiest fotost koosnev kontseptuaalne seeria „Sirp ja vasar“ (umbes 1976, kõik hõbeželatiinfoto ainukoopiad). Kujutatud on sirpi ja vasarat kui esemeid viitega külma sõja poliitikale ja Nõukogude Liidule. Eks meie kultuuri nädalaleht Sirpki ole saanud nime samast semiootilisest allikast.

Näitusel on viide eesti keeldegi tõlgitud raamatule „Andy Warholi filosoofia. A-lt B-le ja tagasi A-le“ (Kunst, 2009, tõlkinud Villu Kask). Warholi lobe ja kohati naiivne tekst tundub lihtne vaid näiliselt. Huumoriga varustatud mitmemõttelised keelemängud ja kontekstuaalsed viited teevad tema teksti tõlkimise kohati uskumatult keerukaks. Ilmselt võib sama öelda fotode kohta: need vaid paistavad lihtsad ja naiivsed, kuid iga foto taga on keerukas suhtevõrgustik, elu ise jpm.

Võib-olla on palju tahetud, kuid kujutlesin näitusel vendi Kalev Mark ja Indrek Kostabit Warholi pildistatuna 1986. aasta New Yorgis. Võimalik, et neid fotosid on rohkemgi kui üks.

Serrano esimene ilmumine. Andres Serrano näitusel saab kujuteldava visuaalse poliitloengu Ameerika räigetest rassiprobleemidest läbi aja. Fotod lähtuvad postkolonialistlikust teooriast, mis on praegu üks domineerivamaid kultuuriteooriaid. See sai alguse Edward Saidi 1978. aasta mõjukast raamatust „Orientalism“, millele järgnes hoovusena kriitilist kultuuriteooriat peamiselt USAs ja nüüdseks ka rahvusvaheliselt.

Eesti kunstimaailm puutus sellega minu teada kõige varasemalt kokku 1995. aasta Saaremaa biennaalil, kui Thomas McEvilley pidas pika loengu New Yorgi kõige moekamast kaasaegsest kunstist – Indiast, Aafrikast, Ladina-Ameerikast jt maadest pärit kunstnike loomingust. Toonases reaalajas oli see äsja Nõu­kogude režiimi alt vabanenud kunstnikele ja kunstiteadlastele nagu külm dušš, sest oodati metropoli uusimate trendide ja teooriate ülevaadet. Tegelikult saadigi see ülevaade, ainult mitte selline, nagu toona eeldati. Vaevalt et praegusel Serrano näitusel saab siinne vaataja külma duši osaliseks, sest kõikvõimalike kunstnike, probleemide ja aruteludega ollakse rohkem kursis.

Valgesuse küsimus. Serrano näitus suhestub praegu maailmas väga aktuaalseks tõusnud valgesuse küsimusega, mis lähtub filosoof Sarah Ahmedi 2007. aasta tekstist „Valgesuse fenomenoloogia“ („The Phenomenology of Whiteness“) ja muidugi taas postkolonialistlikust teooriast. Valget nahavärvi seostatakse võimudiskursusega, mis väljendub visuaalselt ka kunstiteostes (näiteks valged antiikskulptuurid). Kuna praeguseid valgesuse arutelusid esindavad peamiselt need kunstnikud ja teoreetikud, kelle isiklik negatiivne elukogemus seostub nahavärviga¹, võib tekkida jälle vastupidine diskrimineerimine, kus eristamata jäävad väga paljud rahvad ja ajaloolised piirkonnad, kus võimuhierarhia kõigi osaliste nahk on üht ja sama värvi ehk valge, aga ikkagi on tulemuseks sellised koledused nagu Serrano fotodel.

Nii on nüüdiskunstis tekkinud terve hoovus valge värvi vastu suunatud kunsti, kus valget värvi kui sellist kas demoniseeritakse või vastupidi, selle abil simuleerib kunstnik, kes tahaks ka endale rohkem meelevalda, võimu ülevõtmist.

Mina pooldan hea meelega Märt Väljataga arutelu, mille ta avaldas Vikerkaare artiklis „Saada ka aafriklasteks! Mõtteid etnofilosoofia võimalustest“².

Warhol ja Serrano. Kuna kahe kunstniku näitus on juhtumisi Fotografiskas samal ajal vaadata, tekib nende vahel tõepoolest väike dialoog: Warhol esineb Fotografiaskas kuulsate ja Serrano kuulsusest ilmajäänute nimel. Warhol, kes tahtis kangesti ajaga kaasas käia, hakkas 1980ndatel sõbrustama New Yorgi mustanahalise tänavakunstniku Jean-­Michael Basquiat’ga ajal, mil USA akadeemilistes ringkondades hakkas levima postkolonialistlik teooria. Seda suuresti ka tänu professor Thomas McEvilley kirjutistele ja loengutele esmajärgulistes ülikoolides. Võtkem need kaks näitust teadmiseks ja käsitlegem neid suuresti hariduslike projektidena.

Heie Marie Treier on Tallinna ülikooli BFMi kunstiteaduse õppejõud.

1 Näiteks esseede logumik: Racial Imaginary Institute. On Whiteness. Esseede autorid Linda Alcoff Martín, Lauren Berlant, Sadhana Bery, Daniel Borzutzky, Jane Caflisch, Jeff Chang, Aruna D’Souza, Lori Gruen, Saidiya Hartman, Nell Painter ja Doreen St Félix. SPBH Editions &The Racial Imaginary Institute, London 2022, juuni.

2 Märt Väljataga, Saada ka aafriklasteks! Mõtteid etnofilosoofia võimalustest. – Vikerkaar 2022, nr 6, lk 57–75.