Lapsepõlve poeesia

Tundub, et laste pildistamine on justkui ajas tagasi rändamine, teraapia, mida hing vajab, et igapäevakohustustega hakkama saada.

LIIS SEIN

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Näitus „Lootus – lapsepõlv Eesti kaasaegses dokumentaalfotograafias“ Juhan Kuusi dokfotokeskuses kuni 2. X. Kuraatorid Kristel Aimee Laur ja Toomas Järvet, kunstnikud Elika Hunt, Elsa Hüüdma, Mairi Hüüdma, Iris Kivisalu, Marlen Kärema, Liisa Kree, Heikki Leis, Annela Samuel, Maxim Mjödov, Aron Urb, Gabriela Urm, Reelika Vilt ja Dmitri Jurtšenko.

On septembri hommik. Suvi kestab veel. Tomatid kasvuhoones valmivad endiselt, kuigi neid pole enam toetamas lopsakad lehed ega paitamas südasuvine päike, on neid hellalt hoidmas lapse pehmed käed. Laps, kes on pannud kevadel koos vanaemaga seemned mulda, kasvatanud neist taimed, istutanud need siis kasvuhoonesse, kastnud ja rohinud, avanud aknaid, tervitanud mesilasi ja rääkinud lugusid. Oodanud õisi, oodanud vilju, oodanud värve, oodanud lõhnu … Seda päris tomati lõhna. Just see lõhn meenutabki lapsepõlve … Ka minu enda lapsepõlve.

Reelika Vildi pilt „Ahja, 2018“ on vaid üks peaaegu kahesajast fotost, mille ees peatusin ja mõtisklesin, meenutasin ja unistasin, küsisin ja vastasin. Iga pildi kohta võiks rääkida loo või isegi mitu. Mõtteainet ja emotsioone on neis küllaga. Ole lihtsalt ise avatud neid lugusid vaatama ja vastu võtma.

Näitus „Lootus – lapsepõlv Eesti kaasaegses dokumentaalfotograafias“ on kokku pandud 2021. aastal esitatud kutse peale laekunud töödest ja kuraatorite osalema kutsutud autorite fotodest. Tegemist on teise väljapanekuga dokfotokeskuse ellu kutsutud seeriast „Eesti dokumentaalfotograafid“.

Kolmteist fotograafi on avanud oma maailma, jaganud dokumentaalkaadreid (nii värvilisi kui ka mustvalgeid), kus peal nende enda või lähedaste lapsed. Nii saame osa paljude lapsepõlvest, kus on näha pere argipäeva, suhteid vanemate ja sõpradega, hirme ja muresid, rõõme ja üllatusi, täiskasvanuks saamist ja iseseisvumist. Näitus pakub äratundmist ja mälestusi, aga toob ka omajagu küsimusi. Viimast eriti vaataja puhul, kes pole nähtut ise kogenud ega koge võib-olla eales.

Ma olen lastekirjanik ja lood on minu ümber kogu aeg. Loen, kirjutan ja proovin vaadata maailma tihti läbi lapse silmade. Lastele hakkasin kirjutama siis, kui mul endal lapsed sündisid ja kui uuesti lastekirjanduse avastasin. Tuleb välja, et ka mitmed näitusel osalevad fotograafid hakkasid lapsi pildistama siis, kui neil endal lapsed sündisid. Mis siin imestadagi – laste ilmaletulekuga muutub maailm väga palju. Tekib soov koos lapsega maailma uuesti avastada, aeg peatada ja eluhetked jäädvustada. Üks teeb seda sõnadega, teine kaameraga.

Reelika Vilt. Ahja 2018.

Esimesel korral käisin näitusel koos oma noorema tütrega, kelle silmist võis välja lugeda rõõmu ja tänu. Tundub, et miski läks talle korda, jäi meelde ja pakkus äratundmisrõõmu. Lisaks fotoreale seintel – fotod on paigutatud nii, et ka lastel oleks mugav vaadata –, on näitusesaalis võimalik lastel luua oma pilte. Tükike teipi ja taas on sündinud midagi uut ja põnevat. Tekib tahtmine haarata kaamera ja see hetk jäädvustada, sest lapse tegevust on huvitav jälgida. Ta mõjub loomulikult lapsesõbralikus keskkonnas, oma fantaasiamaailmas. Tegingi mõned klõpsud ja jäädvustasin need hetked meie pere jaoks. Need ehedad ja päris hetked, mida on tabanud ka kõik fotograafid oma töödes.

Mulle meeldib näha fotodel argipäeva ehk päris elu, päris sündmusi, ilu ja valu, rõõmu ja kurbust, ehedust ja vahel ka liialdust. See kõik on olemas ka näitusel, kus erinevate kunstnike tööd moodustavad terviku. Näha saab fotoseeriaid, kust võib välja lugeda pikad lood. Seal on portreesid, mis kutsuvad dialoogile. Seal on hästi tabatud hetki, mis ei vajagi sõnu – piisabki vaid hetkest siin ja praegu.

Fotoseeria pealkirjaga „Kukesupp“ (autor Marlen Kärema) on hea näide, kuidas rääkida veidi keerulisest teemast ja seda ehedalt näidata. Kukk on elanud peres mõnda aega, ta on justkui pereliige, kuid ometi jõuab kätte päev, kui kukest tuleb teha suppi. Saab näha seda, kuidas toit lauale jõuab ja millised on lähedaste suhted sellistel hetkedel. Avalikul kohtumisõhtul mainis piltide autor, et seeria täieneb tal igal aastal ja talle on oluline näidata elu argipäeva adekvaatselt. Seda fotoseeriat vaadates meenus mulle taas mu enda lapsepõlv. Elasime maal ja isegi kui meid lapsi käsutati selleks raskeks hetkeks tuppa, oli uudishimu nii suur, et istusime ikkagi akna peal ning jälgisime päris elu. Samal teemal on kirjutanud ka lasteraamatu Merle Liivak ja see kannab niisamuti pealkirja „Kukesupp“.

Kindlasti püüavad näitusel pilku portreefotod ning eriliselt jäävad silma portree- ja dokumentaalfotograafi Iris Kivisalu tööd. Need on küll ühelt poolt realistlikud, ent nii poeetilised. Need on ausad, vahetud ja sõnumiga. Autor ise leiab, et lastes peitub ehe, toores ja vahetu elu ning seda on tema fotodel ka näha ja tunda. Tahan esile tuua kaks pilti: „Tüdruku pulmast“ ja „Poisi Pärnust“. Kui esimene mõjub lõputu poeesiaga – luuleread sünnivad justkui iseenesest –, siis teine pilt võlub portreteeritava siiruse ja olekuga: ta oleks otsekui ühe seiklusliku lasteraamatu peategelane.

Minu lemmikfotod on alati need, kus on näha mitut põlve koos, side vanavanematega, sild mineviku ja tuleviku vahel. Öeldakse, et vanemas eas muututakse jälle lapsesarnasteks. Taas kerkib esile mängulust ja loomulikkus igal ajahetkel. Võib-olla seepärast on huvitav vaadata ka neid fotosid. Sellest teemast jäid eriliselt silma Elika Hundi pildid: „Mamma vedu“, „Kokku sada“ ja „Näputeater vanaisaga“. „Mamma vedu“ ja „Näputeater vanaisaga“ võluvad mängurõõmuga, „Kokku sada“ lähedusega. Kolm väga tuttavat pilti toovad mälust esile mitmesuguseid tundeid, eelkõige rõõmu ja armastust.

Üks osa näitusest, mis jääb esialgu justkui nurga taha, on väga intiimne. Mitmed külastajad on tõstatanud küsimuse, kas näitusel peab olema pilt, kus beebi on koos lootekotiga, või siis sellised, kus isad käivad lastega alasti suplemas või lapsed on paljalt või vähe riides. See on õrn teema ja kõigile see ei sobigi ning pikalt ma sellel ei peatuks. Tahan vaid öelda, et kui vaatasin neid pilte koos oma lapsega, ei tekkinud tal ühegi pildi kohta küsimusi. Selline on elu ja sellistel hetkedel saame ehk oma lastega lähedasemaks. Heikki Leisi töö „Isad ja pojad“ on äärmiselt tore vaatamine: ehe armastus ja kokkukuuluvus särab nendelt piltidelt vastu ning maailm tundub helgem paik.

Sellist Eesti fotograafide ülevaatenäitust lapsepõlve teemadel polegi varem olnud. Seda tänuväärsem, et lõpuks on selline näitus kokku pandud. Tundub, et laste pildistamine on justkui ajas tagasi rändamine, teraapia, mida meie hing vajab, et igapäevakohustustega hakkama saada. Nii nagu meenuvad fotograafile hetked tema enda lapsepõlvest, toovad pildid mälestused esile ka vaatajas. See on võimalus rännata aega, mil maailm tundus palju ausam, helgem ja mängulisem. Aitäh selle poeetilise rännaku eest!

On juuli õhtu. Soe suvi kestab veel. Vanaema tomatid, kurgid, paprikad ja maitsetaimed sirguvad kasvuhoones. Olen pisike. Taimed on nii võimsad ja pikad, et meenutavad suuri puid metsas. Vanaema kastab taimi. Mina sammun tema järel ja muudkui küsin. Mul on palju küsimusi. Vanaema räägib taimedest ja nende kasvatamisest ning elust üldse. Vanaema annab mulle tomati. Mina söön ja küsin edasi. Meil on vanaemaga omad jutud. Kasvuhoone jutud. Nii ma neid mäletan … Lahkudes haarame veel mõned valminud tomatid, sulgeme aknad ja uksed. Laseme taimedel puhata ja uueks päevaks valmistuda. Vanaema võtab mul käest kinni ja me lähme ära tuppa … See on minu dokumentaalfoto kaheksakümnendate lõpust. Seda pilti pole enam päriselt olemas, aga see on mu mälestustes. Võin seda alati vaadata, kui tuju peale tuleb. Kasvuhoones ja vanaemas peitubki minu lapsepõlve poeesia, millest ei tahaks loobuda ka täiskasvanuna.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht