Läte, öö ja puhteaeg

Kadri Mälgu kunstis on algmuster segunenud paljude hilisemate kihistustega nii ühistunde, kultuurinähtuste kui ka autori isiklike üleelamiste ja tunnete näol.

REET VARBLANE

Kadri Mälgu näitus „Buldog“ tarbekunsti- ja disainimuuseumi trepigaleriis kuni 10. I 2021. Kujundaja Taso Mähar, graafiline disainer Jaanus Samma.

Pärast Kadri Mälgu näituse külastamist hakkas mind kummitama Clarissa Pinkola Estési raamatu „Naised, kes jooksevad huntidega“ pealkiri ja paarirealine eessõna: „Me kõik oleme tulvil igatsust ürgse järele. See on kiusatus, mille vastu on vähe kultuurseks ja kombekohaseks peetavaid vastumürke. See on iha, mida meid on õpetatud häbenema. [—] Kus me ka ei viibiks, ikka luurab meid tema vari, mis ilmselgelt on neljajalgne.“ Mälgu viimase viie aasta loomingul või vähemalt sellel valikul ja esitamisviisil ei ole otseselt midagi tegemist metsiku ja ohjeldamatu ürgnaise ning tema kaaslaste, uhkete vabadust ihkavate huntidega. Kunstniku eelmine projekt, tema ehtekogu käsitlev raamat, kummardus kõigile sõpradele ja kunsti austajatele, kellele ta kas oli oma ehteid kinkinud või kes olid neid ostnud, on pealkirjastatud „Hundina“ ning autori eessõnas on soovitus lasta oma sisemine hunt vabaks, teda toita ja mitte püüda zooloogiks koolutada. Praegune väljapanek on pealkirjastatud „Buldogina“ ning seekordne metafoor osutab taltsutatud olendile, kes on küll kangekaelne, ent aristokraatlike maneeridega melanhoolik ja kelle õpetamiseks tuleb varuda järjekindlust ja kannatust. Et visalt saatvast tundest lahti saada, läksin näitusele veel teist korda, kuid ürgnaise kohalolek kinnistus veelgi.

II maailmasõja järgsesse põlvkonda kuuluv Ameerika jungiaanist psühhoanalüütik Estés, kelle soontes voolab mehhiko ja ungari verd, ei vastanda ürgsust ehk siis metsikust kultuursele, sofistilisele, tema ürgnaine tähendab ka ideid, tundeid, tunge ja mälu: „Ta on läte, valgus, öö, pimedus ja puhteaeg. [—] Ta on värskete väikeste mõttekoorikute ja algkavade taimelava. Ta on see mõte, mis meid välja mõtleb ja meie oleme need mõtted, mida ta mõtleb.“ Tema ürgnaine on tasakaal, sest „ta elab nii piisas kui ookeanis“, ta on pärit „tulevikust ja aegade algusest“, ta elab „minevikus ja on moodustunud kõigist meist“, ta on olevikus ja tulevikus. Estési põhiline uurimismeetod on muistsed pärimused, lood ja nende edasiandmine. Ta ei suhtu soojalt kunstmuinasjuttudesse, sest nende kirjutamise aegne moraal on maha tahunud ebamugavad teravad nurgad, muhklikud oksakesed, alla vajunud sopistused – kõik selle, mida on vaja valu, kire ja ka õnnetunde ehedaks väljendamiseks. Kuid ta ei jäta neid ka kergekäeliselt kõrvale: „Vaatamata kõigile strukturaalsetele kukerpallitamistele muinaslugude erivariantide keskel, on tugev algmuster siiski säilinud ja tema kiirgus kumab igast koorikust läbi. Sellest kiirgusest lähtudes saamegi taastada algkuju.“ Algmustri kiirgusest ei saa mööda ka Kadri Mälgu kunst, on see siis otseselt keha juurde kuuluva ehte või kaudsemalt kehaga seotud objekti näol. Mälgu kunstist ei tahakski rääkida ainult ehtekunsti võtmes, ikka kui ehedast kunstist, kus algmuster on segunenud paljude hilisemate kihistustega, seda nii ühistunde, kultuurinähtuste kui ka sügavalt autori isiklike üleelamiste ja tunnete näol.

Korrektse professionaalina on Kadri Mälk järjekindlalt loetlenud iga viimsegi materjalikillukese, mida ta on oma teose juures kasutanud. Selles on vanaaegse kullassepameistri hoolikust ja enese­uhkust, sest ta teadis, et materjalirohkus kõneleb meisterlikkusest ja sellest sõltub ehte väärtus. Kuid selles on pieteeditunnet materjali vastu, olgu siis tegemist väga kallite ja haruldaste vääris­kivide või nii-öelda rämpsuga, nagu puutükikesed, hobusejõhv, tuhaleib, kalanahk. Kadri Mälk on käitunud nagu vanakreeka kujur, kellele kivi ei olnud pelgalt algmaterjal, et anda oma geniaalsele mõttele vorm ja tõsta ennast pjedestaalile. Ta otsis kannatlikult just seda õiget kivitükki või -kamakat, et ülearuse eemaldamise abil vabastada kivisse vangistatud kuju, kunstiteos. Kadri Mälgul on oma vääriskivi kogu, et õigel ajal võtta sealt just see õige kivi ja panna õiges koosluses oma mõtte teenistusse.

Igal materjalil, ükskõik, kas seda peetakse vääris- või tava- või isegi rämpsmaterjaliks, on mälu. „Buldogi“ näitusel tuleb ühismälu kõrval selgelt esile isikliku mälu tasand. Mutinaha tükikesed ei kõnele ainult väikesest maa all elavast loomakesest, kes on ka paljude lugude tegelane; Kadri Mälgu teoste mutinahk on tükike kunstniku vanaema kasukast ja vanaemast endast. Siidtikand ei ole üksnes vanaaegse käsitöö kaunis näide, vaid see on seotud kunstniku enda elu ja mälestustega. Hõbe ja almandiinide raamistus pole mõeldud ainult konserveerimiseks, vaid eelkõige uue elu andmiseks.

Kadri Mälgu puhul ei saa mööda väljapaneku kujundusest. Tema näitustel on alati kujundaja, kuid usun, et ei tee kujundajale liiga, kui väidan, et tegemist on koostööga. Ka sel juhul, kui kunstnik ei ole kujundusse ise sekkunud. Tema vaim ja mõtteviis on alati kohal. „Buldog“ meenutab hullu teadlase, aga miks mitte piirangutest vaba ürgnaise Kunstkammer’it, kus neutraalselt hallile lauale on korrapäraselt laotatud kunstniku viimase viie aasta elu. Kui korrektne olla, siis looming ja sellestki valik, mida aitasid teha Kai Lobjakas ja Ketli Tiitsar. Iga osis, teos, terviklik maailm on korralikult nummerdatud: esimene on „Franz“, viimane tähendusrikkalt pealkirjastatud „Hundisõnadena“ (mäekristalli, suitsukvartsi, šungiidi, oksüdeeritud hõbeda, musta toorturmaliini ja spinellkee kõrval on seal kasutatud ka mutinahka). Üks teos on aga eksponeeritud eraldi: see on pühendatud õpetajale, professor Leili Kuldkepile ja selles on mustade teemantide, pöögipuu, terase ja hõbeda kõrval kasutatud mammutiluud, mille professor oli kunagi kinkinud oma üliõpilasele, ning sellesse on kunstnik jätnud oma väga delikaatse jälje ka vere ja värviga. „Kuldkepp“ on nummerdatud nulliga – selles peitub algus ja ots. See on täiuslik, aga, nagu igas täiuses, on selleski ambivalentsi. Just sellist, nagu paljude vanade muinasjuttude alguses: ennemuiste elas ja ei elanud ka …

Clarissa Pinkola Estés puudutab mitmel korral hingehoidjat ürgnaist La Lobat. Ühes loos korjab La Loba vanaeidena kõrbes hundiluid, et neile siis, kui tervik on käes, õige loits peale lugeda ja elu sisse puhuda.

---

Kadri Mälk

 

Kõik, mis te täna näitussaalis näete,

ja vaatate ja sala käete,

on tema elu – kivides ja kullas,

on dokument, kuis ehetes ta hullas,

on ootamatu lahenduste rahe,

kus voogab voorusi ja tardub pahe.

 

Meil maailma on väga vähe muuta,

kuid Kadri suudab ilu välja suuta.

Me elu on üksainus ajapilu.

Ja mis sealt vaatab? Arvate, et …

koledus?

 

Linnar Priimägi