Latt sai seatud

REET VARBLANE

Tartu esimesel skulptuurioksjonil müüdi kõige kallimalt Andreas Tukmanni skulptuur „Iseseisev“.

Eesi Raa

Oksjonitest on saanud meie kunstielu loomulik osa ja avalikkuse tähelepanu pälvivad need vaid siis, kui mõne teose hind tõuseb kõrgustesse, nagu juhtus aastate eest Konrad Mäe ja üsna hiljuti Olev Subbi teoste puhul. Oksjonitel on menu siiani saatnud peamiselt maalikunsti. Tartus peeti aga esimene skulptuurioksjon, mille korraldasid Tartu Loomemajanduskeskus (Külli Hansen) ja Voronja galerii (Raul Oreškin) ning viisid läbi kunstiteadlane Indrek Grigor ja näitleja Katrin Pärn. Oksjonitöid sai näha tARTu poe näitusel.

Kokku osales 32 autorit 50 teosega, müüdi 24 teost. Kõige kallimalt vahetas omanikku Andreas Tukmanni skulptuur „Iseseisev“, mis osteti alghinnaga 3000 eurot. Tõelises oksjonilahingus said müüdud Maarit Mälgi „Pärast vihma“ (alghind 480 eurot, lõpphind 1000 eurot) ja Silver Rannaku „Arana“ (alghind 480 eurot, lõpphind 760 eurot), õnneliku omaniku leidsid veel Tauno Eriku ja Terje Ojaveri, Heikki Leisi, Timo Tootsi, Katriin Mudisti jt teosed.

Kas olete tulemusega rahul? Kes oli ostja ja kas valik tehti kunstniku või teose järgi?

Raul Oreškin: Kui vaatan oksjonit Voronja galerii vaatevinklist, siis võib tulemusega vägagi rahule jääda. Eesmärgiks oli skulptuurile ja mahulistele teostele laiemalt tähelepanu pöörata. Voronja aia puhul võib näha, kui elevile külalised lähevad, kui näevad nüüdis­skulptuuri traditsioonilises vanausuliste külas, aiamaal, kus siiani on kasvanud sibulad. tARTu poe seisukohast vaadatuna võinuks müük suurem olla. 30 kunstniku näituse korraldamine kataloogi koostamisega on mahukas töö. Näituse külastajatega rääkides kogesime, et skulptoreid valdavalt ei tunta. Kuigi näitus sai mänguline ja meeldis publikule, oli märgata, et kolmemõõtmeliste teoste puhul tekib ka võimalikel ostjatel väike tõrge, sest kodus on teos vaja kuidagi ruumi paigutada. Siin on juba meie asi lahendusi pakkuda ja näidata võimalusi, kuidas kolmemõõtmelised teosed ruumi loovad, mitte ei võta seda ära.

Maksimaalse eesmärgi võiks saavutada mõne aasta pärast, kui tuntakse ära ka need skulptorid, kes avalikkuse ees ei figureeri, siis, kui igakevadisest skulptuurinäitusest Tartus on saanud sündmus. Siis loodetavasti tõuseb ka teoste müügihind. Latt, mida ületada, sai esimesel oksjonil seatud.

Sel korral olid pigem ostjateks need, kel on juba kodus kunsti ja kes otsustasid oma kogu kolmemõõtmeliste teostega täiendada. Kuigi, oli ka institut­sioonide esindajaid.

Külli Hansen: Minu arvates ei olnud oksjonil kindlat ostjaprofiili. Oli loomemajanduskeskuse ja tARTu poe sõpru, oli huvilisi, kes tulid ostma kindlat teost, ja ka neid, kes läksid kaasa oksjoni elevusega. Oli alghinnaga ostjaid ja ühe töö eest võitlejaid. Selles mõttes oli kohapeal ehtsat oksjonitunnet ja elevust jätkus.