Lembit Sarapuu 1. VIII 1930 – 30. VII 2024

Lahkunud on Eesti Kunstnike Liidu auliige, maalikunstnik Lembit Sarapuu.

Kõrges vanuses, vaid paar päeva enne üheksakümne neljandat sünnipäeva lahkus meie hulgast maalikunstnik Lembit Sarapuu, kahtlemata legend nii kunstniku kui inimesena. Hoolimata aastatel 1955–1961 omandatud maalialasest kõrgharidusest Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis (ERKI) oli Sarapuu heas mõttes metsik autor, kes ei hoolinud kuigi palju heast maitsest ega eri ajastute kunstitrendidest, mis tema pikale eluteele sattusid.

Ometigi jääb tema kunstnikuteekonnast maha vähemalt kaks perioodi, kus tema looming siinses kunstiajaloos on eriliselt aktuaalne. Kuuludes esimese Stalini surma järel ERKI lõpetanud kunstnike põlvkonna hulka, nn Tallinna koolkonda (Enn Põldroos, Olav Maran, Henn Roode jt), pakkus tema looming ühe võimaliku pagemisteena sotsrealismi kanoonilisest haardest strateegilise naivismi: lihtsustatud ja taotluslikult kohmaka pildikeele ja lihtsad motiivid (aktid, portreed, maastikud, linnavaated). Olles innustunud nii hiliskeskaja kunstist kui ka naivismist, on tema tolle perioodi tuntuim maal „Suplevad neitsid” (1966) ühtaegu lihtne, õrn ja sensuaalne.

Sarapuu haldas 1960. aastatel ka kuulsat avatud ateljeed Tallinna Kunstihoone teisel korrusel, mis lisaks võimalusele akti maalida oli ka kunstnike kokkusaamise ja intellektuaalse suhtlemise paik. 1980. aastatel sattus aga mastaapseid hüperseksuaalseid mütoloogilisi stseene maalima hakanud Sarapuu looming mõnetigi ootamatult kunstivälja tulipunkti. Need sageli ka eesti mütoloogiast tõukuvad („Läänemere sünd“, 1987; „Kalevipoeg ja saareneiu“, 1987; „Kalevipoeg all­maailmas“, 1988 jt) ja allegoorilised teosed („Tõde ja vale“, 1984; „Ehituskunst ja tarbekunst“, 1986 jt) sobitusid ühtviisi hästi 1980. aastate uusmütoloogilise transavangardi, metsiku neoekspressionismi ja üldiste post­modernsete tendentsidega, mis vastandusid eelmise põlvkonna distantseeritud estetismile ning sobitusid ka toonaste poliitiliste iseseisvumisprotsesside eufooriaga.

Sarapuu oli aastatel 1961–1964 Tallinna 18. keskkooli kunsti- ja joonestus­õpetaja ning aastakese (1981–1982) ka Tallinna Pedagoogilise Instituudi maaliõppejõud, kuid enamiku elust töötas 1967. aastal Eesti Kunstnike Liidu liikmeks võetud Sarapuu vabakutselisena. Näitustel hakkas ta osalema juba üliõpilasena ning 1965. aastal jõudis ka esimese isikunäituseni, mis toimus koos Olav Maraniga Tallinna Kunstihoone galeriis (toonases Kunstisalongis). 2022. aastal toimus Kumus Lembit Sarapuu loomingu mastaapseim ülevaatenäitus pealkirjaga „Lembit Sarapuu. Tegelikkus ja tõelisus” (kuraator Anders Härm), mis võttis kokku kunstniku üle kuuekümne aasta väldanud loometee.

Sarapuu teosed kuuluvad era­kollektsioonidesse ja muuseumidesse ning teda autasustati Kristjan Raua nimelise kunstipreemiaga (1988, 2022), Eesti Vabariigi kultuuripreemiaga (1996), Valgetähe IV klassi teenete­märgiga (2001) ning Konrad Mäe preemia ja medaliga (2010). Abielust skulptor Ellen Kolgiga on Sarapuul kaks poega Aurelius ja Hermes, kellest viimane on samuti maalikunstnik.

Sügav kaastunne sõpradele ja lähedastele!

Eesti Kunstnike Liit

Eesti Maalikunstnike Liit

Eesti Kunstimuuseum

Eesti Kultuuriministeerium