Liblikad ja sotsiaalne kunst

Reet Varblane

Rutt Tulvingu seitseteist Narva liblikat, 1997–2006.

Eellugu

Eesti päritolu Kanada või Kanada päritolu eesti kunstnik – oleneb, mis poole pealt vaadata – Rutt Tulving kiindus viisteist aastat tagasi Narva linna.

Ta on sündinud küll Eestis, kuid Tartus, ning algkoolis käinud Tallinnas. Kogu tema edasine elu on aga seotud juba teiste paikadega: algul Saksamaa, siis Kanadaga, kuhu asus elama ning alustas kunstiõpinguid; siis Ameerika Ühendriikide ja Prantsusmaaga, kus Californias ja Pariisis täiendas ennast kunsti alal; siis Inglismaaga, kus töötas külaliskunstnikuna Ruskini kunstikoolis, siis Hiina Rahvavabariigiga, kus pidas loenguid ja näitas oma kunsti jne. 1980ndatel hakkas ka Eestis näitusi tegema, kuid nii nagu teistele välismaal hinnatud kunstnikele kohane, ikka Tallinnas ja Tartus, sekka ka Jõhvis, sest seal tegutses Tallinna kunstimuuseumi filiaal. Narva tuli hiljem, 1990ndatel: 1993. aasta septembris käis ta esimest korda Narva muuseumis ning temast sai Narva sõber, andunud ja truu.

Loomulikult on alati kõik keerulisem kui pateetilised sedastused, kuid tõsiasi on see, et Rutt Tulving leidis Narvast midagi sellist, mille pärast ikka ja jälle tagasi tulla, seal oma töid näidata, oma, aga ka laiemalt abstraktsest kunstist ning veel laiemalt abstraktsioonidest kõnelda. Kohtuda rahvaga Narva kunstigaleriis, aga ka koolides, kinkida oma töid Narva muuseumi kogusse,  raamatuid kunstigalerii raamatukokku, viia läbi meistriklasse. 1996. aastal oli Narvas kunstniku esimene personaalnäitus ning 1997. aastal kinkis ta Narva eesti gümnaasiumile spetsiaalselt seda kooli ning selle ruume silmas pidades maalitud liblikapildi.

Ning sestsaadik, kuni möödunud aastani, on Rutt Tulving teinud 17 liblikamaali spetsiaalselt Narva jaoks: 15 koolidesse, ühe lasteaeda ning ühe linnavalitsuse hoonesse. Iga liblikamaali puhul on pieteeditundeliselt arvesse võetud seina, mida see kaunistab, ja ruumi, mille üldatmosfääri kujundab. Tõsi, mõnel pool rohkem, mõnel vähem, eks kõik sõltu inimestest ja  majanduslikest võimalustest.

Rutt Tulvingu liblikad on totaalne projekt, kuigi pole päris igasse Narva kooli jõudnud, aga siiski võib öelda, et see on omamoodi Narva (koolide) tunnusmärk.

 

Lugu

16. mail sõitis väike seltskond psühholoogiadoktori, tunnustatud mälu-uurija Endel Tulvingu eestvedamisel Tallinnast Narva. Sõit on Endel Tulvingu kingitus talle endale tema 80. sünnipäevaks, eesmärk vaadata, kuidas “elavad” Rutt Tulvingu liblikad Narva koolides. Mis saab veel kaunim sünnipäevakink olla, kui valmistada rõõmu oma armastatud inimesele, abikaasale, lähedasele sõbrale. Rutt Tulvingu eesmärk ei olnud pelgalt kontrollretk, et ega maalidega pole midagi juhtunud, tema tahtis sõna otseses mõttes vaadata, kuidas tunnevad ennast tema liblikad praegu, aastaid pärast valmimist.

Selles suhtumises oma loomingusse on omamoodi müstifitseerivat, animeerivat lähenemist, sest tema suhe kümme aastat kestnud projekti on nagu elusolendisse, nagu kellessegi lähedasse, kelle elukäik läheb korda ka siis, kui argielus ei olda enam kõrvuti. Kuid seda suhtumist võib vaadata ka kui kunstniku oma loomingu reflekteerimist mitte ainult sõltumatu kunstiteosena, vaid seda ümbritseva areneva keskkonna kaudu. Looming kui keskkonna vahetu ning sellest sõltuv osa.

Narva eesti gümnaasiumis võeti külalisi vastu just nii, nagu seda võis ka ette arvata: kümme aastat tagasi algklassides õppinud ning päris kunstniku (seda enam, et kusagilt kaugelt tulnud) spetsiaalselt nende kooli tarvis tehtud pildi maalimist pärani silmi jälginud põnnid olid jõudnud lõpuklassidesse ning lapsepõlve helge kogemusega taaskohtumine on ikka liigutav. Ka selles, et kooli psühholoogiaõpetaja palus Endel Tulvingu autogrammi oma ülikooliaegsesse mälu õpikusse, polnud midagi erilist. Professor Endel Tulving on suur nimi ning tema eesti keelde tõlgitud mälukäsitlus on olnud ilmselt kõikide viimasel ajal Tartu ülikoolis psühholoogiat tudeerinud tudengite, aga ka laiemalt psühholoogiahuviliste huviorbiidis. Hoopis üllatavam, ja seda kõige positiivsemas mõttes, oli vene koolide ning vene lasteaia vastuvõtt. Narva vanalinna riigikoolis lugesid äsja eesti keelt õppima hakanud esimese klassi lapsed ülipüüdlikult eesti keeles tervitusluuletust, Pääsukese lasteaia mudilased aga olid selleks päevaks väikese kontserdi ette valmistanud, laul oli samuti eesti keeles – “Virumaa, see on meie kodu, see on meie maa”, kõlas nende laste suust. Veenvalt kõlas, kuigi ma pole päris kindel, kas lapsed sõnadest aru said.

Võib ju õlgu kehitada ning öelda, et mis seal siis ikka, meil on Eesti riik ja eesti keel on meie (üks ja ainuke) riigikeel. Normaalne, et lapsed etlevad külalistele eesti keeles. See on normaalne, kuid kahjuks pole meie reaalsus, sest piirilinnas Narvas elab vaid kolm protsenti eestlasi ning ainult ühes koolis räägitakse vabalt eesti keelt. Innukus, kuidas kunstnikku, kes oli midagi erilist just nende kooli jaoks teinud, vastu võeti, oli enam kui liigutav. Selles ei olnud ka kõrgetele ülemustele meeldida püüdvat potjomkinlust, sest liblikad olid koolide (ja kooliruumide) orgaaniline osa. Lapsed olid nendega kokku kasvanud. Ei ole vaja olla naiivne idealist ning loota, et nende koolide sisekujundus on parimate tavade ja tehniliste võimaluste järgi tehtud ning et maali isiklikku ruumi ei panda midagi sobimatut. Rafineeritud põhjamaise disainimaitsega ei maksa neisse koolidesse minna, aga uhkust oma maali üle oli küll tunda.

 

Tähendus

Rutt Tulvingu liblikad, ka need, mis maalitud Narva koolidesse, kuuluvad dekoratiivmaali valdkonda. Igaüks on isemoodi: mõni looduslähedasem, mõni päris märgisüsteemi viidud. Kõige esimeses, eesti gümnaasiumi omas oli löövust ja agressiivsust; ühes viimases, Joala kooli omas pehmust, õrnust, liikuvust, tiivad tuletasid meelde paabulinnu sulgesid. Igaühel on oma iseloom.

Kuid üksikmaalil ei olegi selle projekti puhul nii suurt tähtsust (kuigi päris kõrvale jätta seda ka ei tohi), see on  suure protsessi orgaaniline osa. Ja seda kahest aspektist: Rutt Tulving on liblikaid maalinud üle viieteistkümne aasta (nii et kogu Narva projekt on loomingu orgaaniline osa). Liblikad on väljas ka praegu Vaala galerii isikunäitusel. Rutt Tulvingu liblikas “HERA” (siiditrükk, 1994) seisab ka Endel Tulvingu mäluraamatu eestikeelse tõlke kaanel. HERA ehk ajupoolte hemisfääriline salvestamise/ammutamise asümmeetria. Frontaalsagarate aktivisatsiooni mustri HERA avastamine on mälu, eelkõige episoodilise mälu unikaalsuse uurimises suur samm edasi: vasakpoolne frontaalne ajuosa on aktiivne semantilisest mälust ammutamise (ja episoodilise salvestamise) ajal, samal ajal kui parempoolne frontaalne osa on aktiivsem episoodilisest mälust ammutamise ajal (Endel Tulving, “Mälu”, 2002, lk 257). See aga tähendab, et mitmed ajupiirkonnad võtavad osa episoodilisest mälust ammutamise seadumuses ja et teatud prefrontaalsed ajupiirkonnad esindavad ammutamisseisundi erinevaid komponente: ajaskaala seadistamine, kriitiline osa autonoeetilises teadvuses jne. Episoodiline mälu teeb võimalikuks vaimse tegevuse, vormi, autonoeetilise teadvuse, mida tunneme minevikukogemuse mäletamisena. Minevikku suunatus ja autonoeetiline teadlikkus minevikus juhtunust teeb episoodilise mälu unikaalseks.

Seda silmas pidades võib (lausa tuleb) Rutt Tulvingu Narva projekti vaadata kui episoodilise mälu unikaalsete omaduste, minevikku suunatuse ja autonoeetilise teadlikkuse visuaalset metafoori. Iga tema liblikas, just nii nagu iga looduslik liblikas, aga ka nii nagu iga ajumuster, on unikaalne ega osuta mitte ainult praegusele ajale, vaid tal on otsene seos olnuga. Ja mida vajab piirilinn Narva, iseäranis selle noored inimesed, rohkem kui oskust ennast ja oma linna ajaloolises kontekstis mõista. Rutt Tulvingu liblikad on sotsiaalne projekt, lausa rohujuure tasandil.

Tegija ja tarbija vajavad sageli siiski ka vahendajat. Narva juhtumi “vahendaja” oli Narva kunstielu pikaaegne ennastsalgav eestvedaja Karin Taidre. Temata ei oleks koolid oma liblikat leidnud.