Linnalood

Andri Ksenofontov

Ürituste sarja „Cityscape” („Linnamaastik”) kaks viimast näitust Tallinna Linnagaleriis olid Erki Kasemetsa „Kohad” ja Liina Siibi „Gimme Danger” („Anna ohtu”), mõlemad rõhutatult subjektiivse iseloomuga. Kui Erki Kasemets kõrvutab turismitööstuse kujundatud skemaatilist linnapilti linnakülastuse vahetu kogemusega, siis Liina Siib uurib hirmusid, mida inimene linnas tunda võib. Erki Kasemets  kasutab šabloonina postkaarte, kuhu on kokku kuhjatud pildikesi vaatamisväärsustest, ning kleebib sinna oma pildid asemele. Liina Siib kangastab linnavaatele omaenda kõhedust ja hoiakuid, mida seletavad lahti psühhoanalüütikud nagu Sigmund Freud ja linnageograafid nagu Hille Koskela. Tema näituse motoks võib võtta Henri Lefebvre’i tsitaadi: „Ruum on alateadvuslike fantaasiate ja struktuuride projektsioon keskkonnale, suures osas alateadvuslike  hirmude ja kirgede projektsioon”. Erki Kasemets vaatab linna läbi kioskitest ostetud raamide, kaunistatud ilukirjaliste linnanimede, lillede ja inglitega, mis turistidele hirmsasti meeldivad. Liina Siib laenab raamid oma videokujundite jaoks filmimeistritelt Michael Powellilt („Peeping Tom” ehk „Piiluja”, 1960) ning Michelangelo Antonionilt („Blow-up” ehk „Suurendus”, 1966), mis on teema poolest hirmsad filmid. Erki Kasemets käis ka päriselt  Berliinis, Veneetsias ja teistes postkaardilinnades.

Neist linnadest on olemas kindel arvamuskujutluspilt, vaatamata sellele, kas ollakse seal kunagi ise käinud, nagu ta ise ütleb. Berliinist kiirelt läbi sõites nägi Kasemets linna ainult häguse bussiaknaklaasi tagant. Esmamuljed Tartust, kuhu ta on harva sattunud, pärinevad hoopis perekonnaalbumi vanadelt fotodelt, sest vanemad õppisid seal. Liina Siib käis ka päriselt „Peeping Tom’i” võtteplatsil Belgravia  ajakirjapoes ning „Blow-up’i” võtteplatsil Maryoni pargis. Kas nende kohtade halvaendelisus paistab tema videodokumendis silma? Kas neil on võime käivitada kriminaalseid fantaasiaid? Erki Kasemets arvestabki sellega, et lootusrikkaid ootusi võivad tabada väikesed pettumused. Ta pigem rõõmustab, kui vapustavate reklaamibrošüüriatraktsioonide asemel võtavad teda võõras kohas vastu väikesed üllatused. Kuidas on lugu Liina Siibi kartustega? 

Külastaja näeb endast suurt seinapilti turvakaamera silma läbi justkui läbi roosade prillide. Videod näitavad Ateena lihaturgu ja Napoli Hispaania kvartalit, mille kitsastel tänavatel kihutavad tillukesed motorollerid. Need on täpselt sellised kohad, kuhu turismibrošüürid ei meelita, aga kus turistil oleks põnev käia. Kas Liina Siibi näitus nurjub, kui ta mulle hirmu nahka ei aja? Või tabab ta naelapea pihta, sest osutun jubedusdieedil toituvaks  deemoniks? Näiteks Balti jaamast, ühest Eesti kõige kuriteorohkemast piirkonnast, on Tuuli Reinsalu teinud südamliku foto- ja tekstisarja, mis on väljas Vabaduse väljaku tunnelis. Nagu Erki Kasemets ei räägi näitusel lollijuttu, et kui Pariisis ei ole käinud, pole mõtet surragi, nii ei räägi ka Liina Siib kollijuttu. Prantsuse lavastaja René Clair on väitnud, et lähim kunstivorm filmile on arhitektuur. Nendel kahel näitusel manavad tänavad enda peal nagu kinoekraanil  esile teiste inimeste jutustatud lugusid või peegeldavad jalutajale vastu tema enda sisemonoloogi ja hingeseisundit. Selliste lugude jälgimine on üks viis arhitektuuri nautida. Ent asjadel on ka oma elu, omad lood. Nagu ühiskonna algrakuks võib pidada perekonda, nii on linna algrakuks kodu. Rahvusliku linnakultuuri üks algelemente on kohalikud ajakirjad, mille seljad, riiulil reas, iga aastakäigu kaupa nõksa erinevalt kujundatud,  märgistavad selgelt, aga märkamatult, eesti kodusid nagu vöötkood kaubal.

Arvata võib, et kõige levinum „vöötkood” on Jüri Kaarma kujundatud Loomingu Raamatukogu raamatuseljad. Jüri Kaarma on laenanud pealkirjad omaenda autorikogust. Siit tuli mulle mõte, et tellijale võiks postkasti visata tühjad vihikud lagedate kaantega, kuhu lugeja ise autori nime, pealkirja ja, kui aega on, ka loo kirjutab. Midagi tigupostiblogi-taolist käegakatsutava  tulemusega. Kuna praegune majandusliku kitsikuse aeg võtab ebatsensuurselt ägama, võib arvata, et sellise projekti kaudu lööks õitsema sotsiaalne kunst. Majanduskriis päästab kaasaegse kunsti kriisist. Kunstnikud pidid olema originaalsed inimesed. Nemad ei nimeta ümber ainult postkasti visatud vihikuid, vaid terveid kunstigaleriisid, rääkimata iseendast. Taavi Talve ja Indrek Köster, kes kutsuvad end Johnsoniks  ja Johnsoniks, on andnud Draakoni galeriile uueks nimeks Gallery Petra von Kant, kus nad eksponeerivad omanimelist näitust. Nimekaaperdamine tuntud beebiõlilt on nende ainus alatu lõbu. Muidu on ajendanud autoreid südamevalu ligimese pärast, kellel ei lähe sugugi nii hästi, kui ta neli aastat tagasi ette nägi. Nurgas lahti laotatud 2006. aasta Äripäev on nii optimistlik, et tagumiku all tundub lausa pehme. Kujuteldav kaminatuli soojendab toorest  fiboplokist simsi raamis. Laest ripub alla kristall-lühter kolme hiidfallosega. Igale tööle on valitud pealkirjaks tsitaat Rainer Werner Fassbinderi filmist „Petra von Kanti kibedad pisarad”. Umbrohi arenduspõllul on saanud üheks linnakultuuri liigiks.

Sigrid Viir, Taaniel Raudsepp ja Karel Koplimets on nimetanud niihästi ennast kui ka Hobusepea galerii ümber OÜ Visible Solutionsiks (OÜ Nähtavad Lahendused) ning otsivad  seal pidevalt vastuseid uutele küsimustele. Üheks inspiratsiooniallikaks on neil raamat „Loomemajandus Eestis: jagatud kogemus” (2009), mida kommenteerivad tuntud ja edukad tegijad nagu Mariaana Sõnajalg ja Kadri Allikmäe. Kõlab tuttavalt. Raamatukogukatalooge sirvides leiab selliseid teoseid nagu „Eesrindlike loomakasvatajate kogemusi” (1954) ja „Eesrindlik tehnika tegelikkuses: Omski raudtee peainseneri A. T. Dorošejevitši kommentaarid”  (1950). Ilma naljata, ükski ühiskond ei toimi, kui väärtuseloojatesse usku ja lootust ei süsti. Visible Solutions on paisanud turule (ehk esitanud näitusele) terve rea kontseptuaalseid prototüüpe (ehk töid), mis rõõmustavad klientuuri (ehk näitusekülastajate) silma. Adam Smithi nähtamatu käe kontseptuaalne prototüüp on täiesti geniaalne. Ratas käib ringi ilma ühegi märgatava ülekandemehhanismita. Tegelikult, nagu videomonitoril näha, sibab rattas  orava kombel ringi käsi nagu It „Adamsite perekonnast”. Juhituna kultuuriministeeriumi targast ja ettenägelikust poliitikast, teostab Visible Solutions iseennast loomemajandusliku osaühingu kontseptuaalse prototüübina. Ainult mõni tuhat krooni on veel puudu, et OÜ registreerimisega ühele poole saada.

Üks asi on protsessid, mis linnaruumi sigitavad ja kujundavad. Teine asi on mõju, mida arhitektuur avaldab. Objektiivselt või üldkehtivalt,  kuidas kellegile. Arhitektuur jaotab ruumi ja valgust (nagu ka loodusmaastik) ning loob illusioone (nagu ka loodusmaastik). Loodus- ja linnamaastik erinevad selle poolest, et viimase on suures osas inimese vaim tahtlikult kujundanud. Suurt osavust perspektiivi ja arhitektuurse meeleolu loomisel näitas P. J. Crooki isikunäitusel Vaala galeriis. Tema hotellikoridor mõjub salapärasena (seal hargneb detektiivlugu) ning väikelinn idüllilisena (selle tänava  teljel kasvavate puude ja sammaskaaristu liialdatud perspektiiv rõhutavad avarust linnavärava taga). Installatsioon mängis ruumitajuga riiulile paigutatud treitud vidinate, pudelite ja klaaside abil. Mõned olid ümarad, mõned aga lapikud ja maalitehniliselt kumeraks modelleeritud. Illusioon ja tegelikkus segiläbi, nagu ka linnaruumis. Peeter Laurits, keda tuntakse süngevõitu näitusetemaatika poolest, tuli ArtDepoos välja  helgesisuliste töödega. Tema vastuseks masule oli siis „Vembuvana kantselei” ehk „Trickster’s Office”. Piltide peategelaseks on valgus, mis valgub aknast sisse, mööblist mööda, nurga tagant välja nagu kehaline olevus. Seejuures on ta kasutanud ainult vähesel määral fototöötlust. Motiivid paistavad eredalt nagu läbi hilishommiku-udu ja siis läbi pupillide, mille valgusootus või ekstaas või äkki hoopis narkootikum avaraks venitab. Selle aasta alguses käis  Peeter Laurits tuareegide maal Saharas.

Ühe teooria kohaselt sündis arhitektuur tekstiilist, sest esimesed seinad põimiti okstest rändhõimude telgikangaste ja jaotussirmide eeskujul. Tuareegide telgid, mille mustrid meenutavad meie endi iidseid vöömustreid, olid nii ürgsed, et raske oli aru saada, milline kangakiht on vanim ja milline kangas on hiljem peale õmmeldud lapp. Ent maailm on veelgi vanem, kokku õmmeldud liivast, traagelkohtadeks  mardikate jooksujäljed. Ei, tegemist on miniatuursete maastikuratas-õmblusmasinatega, millega putukad nõlvupidi üles-alla kihutades maailma pidevalt uueks loovad ja ära parandavad. Nagu inimesed teerullide ja rongidega.