Lonkiv silm ja maastik betoonist botastega

Viktor Gurov laiendas oma „Kunstnikud kogudes“ projektiga rahvusraamatukogu intellektuaalset ruumi ja kutsus osalisi mõtlema kõndimise tähenduse peale.

KULLA LAAS

Viktor Gurovi kohaspetsiifiline näitus „Aeglased sammud – kõndija maastikus“ rahvusraamatukogu ümbruses 2021. aasta sügistalvel, kuulub projekti „Kunstnikud kogudes“.

Kõndimine on lihtne ja loomulik tegevus. Vajadusest lähtuvalt parajalt doseeritud. Kui juba püsti saad, siis lähed, pikemalt mõtlemata selleks kuluva energia peale. Minimaalne eeldus on hea tervis ja jalavarjud. Hooajast sõltuvalt võib liikuja oma sammudest teadlikumakski saada. Tavapärast rada mööda käies võib juhtuda, et ees on tükk maad lahti lükkamata lund või jääd, millel astudes jalg libiseb. Halvemal juhul jõuab keha taas stardipositsiooni, kõndiva inimese nulltasandile. Kõndimise käigus kõigume samm sammu haaval katastroofi serval.1 Rütmilise edasiliikumise vaguras varjatuses peitub seega tugev eksistentsiaalne potentsiaal, mis ka läbi kultuuriajaloo on paljude loojate puhul teadliku koha leidnud, liites elulaadi, loomingu ja mõttemaailma lahutamatuks tervikuks.

Jalutuskäigud Kusta Toomi radadel

Ühe sellise Eesti päritolu karakteriga tutvumise pakkus möödunud sügis­talvel välja kunstnik, graafiline disainer, samuti ka kõnnilemb Viktor Gurov, kes järjekordse „Kunstnikud kogudes“ raames esitles rahvusraamatukogus kohaspetsiifilist näitust „Aeglased sammud – kõndija maastikus“. Leidnud, et tema huvid haakuvad pea sajand tagasi tegutsenud Lõuna-Eesti erakust ajakirjaniku, kirjaniku ja kirjastaja Kusta Toomiga (ristinimega August Toomingas, 1892–1973), tegi Gurov uurimistööd nii raamatukogu hoidlates kui ka kunagise rännumehe jälgedel ning ühendas kõndimise kui sellise ka projekti füüsilisesse tulemisse, kutsudes publikut jalutuskäigule rahvusraamatukogu asukohta Tõnismäel. Elamaks sisse Toomi rolli võttis kunstnik ette ekspeditsioone samadel radadel, kaasteeliseks pikaaegse maastikufotograafi kogemusega Rein Muuluka. Käikude märkmeid ja visandeid ning koostöös loodud fotosid kõrvutati näitusel Toomi pärandi arhiivimaterjalide ja tekstikatketega, mis skulpturaalsete kompositsioonidena asetati kui teetähised mööda rahvusraamatukogu ala. Külastajal oli võimalik kaarti kasutades minna omapäi üheksa peatuspaigaga tiirule või võtta osa näituse publikuprogrammi raames toimunud juhitud jalutuskäikudest. Näitus lõi eeldused visiidiks raamatukokku just vahetult enne hoone pikaajalise renoveerimistöö algust.

Näituse kui jalutuskäigu alguspunkt asus raamatukogus sees, esimese korruse fuajeegaleriis, kus vaataja sai vitriini välja pandud trükiste, arhiivimaterjalide, fotode ja kaasahaaratava kaardi kaudu kätte teekonna alustamiseks vajalikud juhtnöörid ja tingmärgid. Peamiselt hõlmas projekt rahvusraamatukogu ümbrust, aeda ja majapealseid nurki-käänakuid, kuhu olid pikitud kunstniku kompositsioonid, mis mateerias ühendasid betooni, terase, kohati kangastel või kaardikestel joonistused ja fotod ning raiesmikelt kohale veetud kännud ja palgid. Väljas kulges teekond astmetele tõustes, jalgväravast läbi, üle trepikäikude, mööda tagahoovi, haljasaladele ja lillekastide juurde ning mööda ääriseid tagasi. Arhitektuursed elemendid ja eri tasandid töötasid loo­jutustusega kaasa, võimendasid kujutlust ja võimaldasid kujundeid otsida, sulandusid taiestega, mis ilmusid rajal nagu vaated maastikus. Rein Muuluka fotodel kujutatud künkad võiksid tähistada kõndimisel uute mõteteni jõudmist, nagu oleks mõtlemine pigem rändamine kui millegi tegemine.

Betoonist botased

Kõnnirütm loob omamoodi mõtlemise rütmi ning maastiku läbimine kajab või stimuleerib liikumist mõtete jada kaudu. Tekib kummaline kooskõla sisemise ja välise teekonna vahel, vihjates, et mõistus on samuti maastik ja kõndimine on viis, kuidas seda läbitakse. Üks kõndimise ajaloo aspekt oleks seega mõtlemise ajaloo vormi valamine, sest erinevalt meele liigutustest saab jalgade omi jälgida.2

Viktor Gurovi jalutuskäik-näituse teekond kulges rahvusraamatukogu ümbruses. Arhitektuursed elemendid ja tasandid toimisid kaasa, sulandusid taiestega, mis ilmusid rajal nagu maastikuvaated.

Roman Sten Tõnissoo

Gurovi rahvusraamatukogu ümbrusesse paigutatud peamotiiv olid betooni valatud vormid autori jooksutossudest. Materjalikasutuse tõttu said need ümbritseva osaks, kuulusid ehitatud keskkonda ja eelkõige linnaruumis kõndijale. 1995. aastal esitles kunstnik Marina Abramović Iiri moodsa kunsti muuseumis teost „Lahkumise kingad“ („Shoes for Departure“), mis põhines ametüstist kingapaaril, mida näitusekülastaja võis kanda, et läbida iga sammu kohta teadlikkuse tõstmiseks kõndimismeditatsioon. Need olid kui fikseeritud punktid, mille ümber ümbritsev lahti rullub, jalanõud mitte rändamiseks, vaid avastamiseks, et võib-olla ollaksegi juba kohal. Ka Gurovi betoonist botased toimisid näitus-jalutuskäigul raskuskeskmena, aeglustasid sammu, rõhutasid sammu tähenduslikkust.

Mõtteliselt on fotograaf Rein Muuluka Toomiga samast ajastust. Rohmaka plaatkaamera kaudu on ta ühenduses veel toonase aeglusega, mis toimib kui meenutus teises tempos liikumisest, kus tähelepanu jagub ka vaatamiseks, mõtisklusteks, ülestähendusteks. Esmalt tundub, et pikem peatumine, nagu seda on plaatkaamera ülesseadmine, lööb rajal kulgemise ja mõtlemise katkematusse kiilu. Olgugi et fotograafia kui „valgusega kirjutamine“, jälje jäädvustamine valguse liikumisest ajas, ei ole küll enam liikumine samal rännujoonel, kuid sellegipoolest on see teekond.

Üks ajaloo kuulsamaid kõndivaid filosoofe Henry David Thoreau on rõhutanud, et kõndima peab vabal meelel, laskma mõtetel uidata, silmadel nägemata näha, sest mida rohkem vaatad, seda vähem jälgid. Tuleb tõesti silmaga lonkida. Ärgem olgem vaatamisega hõivatud, ärgem lähenegem objektile, vaid las see tulla ise vaatajani.3 Gurovi ja Muuluka koostöös loodud fotokujutistel on valguse kaasteeliseks kunstniku enda figuur – punktike, mille ajas kulgev liikumine, teekond on paberile kinnitatud. Siin on Gurov Kusta Toomi rolli astunud ja „kirjutanud“ enese tema kaudu kõndivate loomeinimeste sekka.

Jalutuskäik kui avatud raamat

Konkreetse paiga geograafilist mitmekülgsust kasutades lõi Gurov arhitektuuriga sobituvaid, aga ka Toomi metsamaastikega dialoogi astuvaid kooslusi. Sellega tõi ta esile tõiga, et kõndimine kujutab endast ka visuaalset tegevust.

Siin saab seoseid tuua ajaloolise skulptuuriaiaga. Modernismieelsel ajal Euroopa kirikute, katedraalide ja kloostrite juurde liidetuna oli neist moodustatud terviklik intellektuaalne ruum, nagu seda on raamatukogu. Liikudes mööda järjestatud punkte, loojutustuse kilde pidi, tuleb kasutada (pildi-)lugemisoskust. Kui narratiiv on seotud sündmuste jada, siis skulptuuriaed muudab maailma raamatuks, asetades sealsed sündmused tegelikus ruumis üksteisest piisavale kaugusele, et neid saab kõndides „lugeda“.4

Ühel ühisel jalutuskäigul avaldas Gurov ka kujutelma, et kui Tallinna kesklinnas räägitakse Lõuna-Eesti metsavahest, on see nagu avatakse raamat. Ka väljamõeldud teekonna järgimine tähendab käia kannul sel vaimul või mõttel, mis neid radu varem on läbinud.

Gurovi jalutuskäik-näituse tervik oli kihiline just nii, nagu jalutamine on mitmetähenduslik. Selle osad ulatusid ühtaegu nii eelmisesse sajandisse kui ka rahvusraamatukogu tulevikku. Üks jalg ees, teine tagant kohe järele. Taamal mets ja sealsamas linnaehituslik tehiskeskkond. Kõik see kohtus ka Gurovi skulptuurides, kus armatuur­terasest väänatud oksaraod olid jäsemeiks metsapuust pingile, betoonist valatud botased pikitud haljastuse vahele või lillekastidesse. Kõike sidus karakteri kohalolu – kõndija maastikus. Ühest teisest ajast ja paigast pärit kõndija sümboolse kohaloleku kaudu aktiveeriti ruum ja ka külastaja kujutlusvõime. Kõik projekti osad olid asetatud fantaasiakaardile ja jalutamise abil sai luua silla üksteisest kaugete elementide vahele. Kõndija oli ka vaataja ja mõtleja. Ta oli Kusta Toom, Viktor Gurov ja Rein Muuluka, aga ka näitusekülastaja. Talle anti võimalus mõelda, millistes kingades ta käib, milline mõtleja või looja ta on.

1 John Napier, The Antiquity of Human Walking – Scientific American, köide 216, nr 4, aprill 1967.

2 Rebecca Solnit, Wanderlust: A History of Walking. Verso, 2001, lk 6 = Solnit.

3 Christian McEwen, World Enough & Time: On Creativity and Slowing Down. Bauhan Publishing, 2011, lk 91.

4 Solnit, lk 74.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht