Looming on võitlus

Jaan Elken: „Soovin, et mu pildid annaksid praeguses ajas kaotatud rahu mingilgi määral tagasi, olgugi et maalid on ka ise haavatavad. Neid saab ainult armastusega vaadata.“

MARGIT ARNDT-KALJU

Jaan Elkeni näitus „Valguse vari“ Tallinna Jaani kiriku galeriis kuni 12. XII.

Jaan Elkenil on olnud rohkem kui kuuskümmend isikunäitust, praegu on ta maalid väljas Jaani kiriku galeriis. Kunstniku peas liikuvatest mõtetest said paar päeva enne näituse üles­panekut sõnad ja laused tema Vabaduse väljaku ateljees, helibarjääriks kirikuga vaid kohe otse maja ees asuv Chopini pink, mis devalveerib nüri järjekindlusega klassikat, tungides avatud aknast mürana sisse. Maalid ja sõnad saavad sellest küll hõlpsasti jagu, pealegi võib riiulist plaadikuhjadest valida maalide ja maalimise juurde midagi sobivamat ja kuulata seda: Rollinguid, Joe Cockerit, Marianne Faithfulli …

Kirikugalerii ei ole teie loomingu eksponeerimiseks tavaline paik. Miks otsustasite näituse just nüüd teha Jaani kiriku galeriis? Olete oma ateljee aknast Jaani kirikut vaadanud kakskümmend kolm aastat.

Mul on Vabaduse väljaku kui võimu ja vaimu omalaadse sünteesi või konfliktitsooniga iselaadsed suhted. Tegevus on toimunud kogu aeg ümber Jaani kiriku. See on väga veider. Lõpetasin 1977. aastal kunstiakadeemia, tol ajal Eesti Riikliku Kunstiinstituudi arhitektuuri erialal ja diplomitööks pidi olema kultuurikeskuse rajamine. Aga see mind ei paelunud, mind köitis hoopis 1920ndate ja 1930ndate Eesti arhitektuur. Diplomiprojekti teemaks kujunes nõukogude ajal Võidu väljaku (praegu Vabaduse väljak), Lauristini tänava (praegu Roosikrantsi) ja Pärnu maantee vahelises kolmnurkses kvartalis aukude täisehitamine. Elasin sellesse teemasse vägagi sisse, diplomitööst on paar kaadrit näha ka mu suures, 2011. aastal ilmunud kataloogis.

Omaaegsed plaanid ja kõikide majade projektid olid mul ees. Jaani kirik oli siis kavas maha võtta. Sain Leo Gensi käest lugeda Hanno Kompuse 1930ndate lõpus kirjutatud pikema artikli koopia. Üliõpilastele anti tol ajal kätte ka linnavalitsuse arhitektuuriosakonna arhiivist projektide jm dokumentide originaale, mida vedasin papkade kaupa kilekotiga koju. Pärast viisin ausalt tagasi. Loodan, et need pole nüüdseks prügimäele jõudnud. Kompuse tekstis oli kogu tollase Vabaduse platsi temaatika läbi analüüsitud, kaasa arvatud plaan Jaani kirik üleüldse lammutada. Maha plaaniti võtta ka Gloria Palace, kuna see on eklektilise, nii-öelda vääritu arhitektuuriga. Autoritaarne mõte esindusväljaku kujundamiseks oli 1930ndatel õhus. Jaani kirik tundus ka mulle inetu – üldine hoiak oli 1970ndatel samuti, et on kole. Praegu ma nii ei arva, mu suhe säilinud linnaehituslikku substantsi on muutunud.

Mina ei taotlenud näitust Jaani kirikus, ettepaneku tegi galerist Erkki Juhandi, olen temaga ka varem koostööd teinud. Praegu kirikus näituse tegemist pean väärtuslikuks võimaluseks, hindan seda kohta. Isegi kui publik võib-olla ei ole tavapärane kunsti­publik, on seal ehk teistmoodi, vaimsemad ja eksistentsiaalsemad teemad õhus. Ma ei tea, kas mul see õnnestub, aga soovin, et need pildid annaksid praeguses ajas kaotatud rahu mingilgi määral tagasi, olgugi et maalid on ka ise haavatavad. Neid saab ainult armastusega vaadata.

Valguse varjupool on näitusel „Valguse vari“ üllatavalt ja ka ehmatavalt morbiidse alatooniga. Miks just selline suund ja tööde valik?

Jaani kiriku galerii on väike ruum, üle koormata seda ei saa. Mul on 15-16 tööd, mis sinna sobivad ja mille hulgast sain valida.

Näituse plakatil kujutatud „Valguse“ maalisin 2019. aastal. Osa töid, mis näitusele lähevad, on aastatest 2017 ja 2018. Pealkiri „Valguse vari“ on paradoksaalne, aga füüsikalis-optiline põhjendus on olemas (kontrakujund), lisaks vastandite ühtsusele ja/või varjatud tõmbele. Mida autor ütleb, sellega peab leppima, muid mõõdupuid pole.

Mõnede maalide pealkirjad mõjuvad kui epitaafid, teemad on kaduvikulised, neid võib võtta teelolija vahekokkuvõttena. „Sa elad ainult korra“ on Mae Westi mõttetera. Püramiididki lagunevad millalgi – „Millestki mittemillekski“. Püramiidis olen olnud, ega ma muidu saaks sellist metafoori kasutada. Käisin kümmekonna aasta eest Cheopsi püramiidi sees. Kartsin, et tuleb paanikahoog. Hauakambrisse tuli laskuda mööda halvasti valgustatud laudteed: roomad pool kilomeetrit mööda kaldteed allapoole, jalad ees. Lõpuks jõudsin pärale – hauakambris valitses kummaline täiuslik rahu.

Ristist ei saa üle ega ümber …

Ristil on tõmme. Rist on lihtne, kuid arhetüüpne kujund, millel on jõud sees. On mul üldse õigust seda maalida? Jaani kiriku torni risti olen näinud ateljee­aknast aastakümneid, nii äikesetormis kui ka koiduvalgel.

Vabaduseristi vägi läks materjalivahetusega (kivist klaasiks) suuresti kaduma, kardeti võidutöö kivist risti retro­spektiivsust. Asjatu hirm! Lunastaja Kristuse kuju Corcovado mäe tipus Rio de Janeiros ja Lissabonis on maamärgid, mis on mulle mõju avaldanud.

Ükski asi ei teki niisama. Mis on „Valguse varju“ vundamendiks? Millele olete selle näituse ladunud ja milline aktsent on sündinud?

Kõik minu hüperrealistliku perioodi tööd on selge suunitluse ja alltekstiga metafoorid – tähenduseta maale ei ole olnud. Kui maalisin 1981. aastal Nõukogude 1950ndate automudeli Pobeda, mille prototüüp valmis Saksamaalt Venemaale ümber tõstetud autotehases, siis viitab „19-57“ Pobeda numbrimärgil aastale 1957, kui mu Siberisse küüditatud isa ja ema said loa koos minuga Eestisse naasta.

2012. aastal oli mul Tallinna Linnagaleriis näitus „Kirjutatud on …“. Võtsin seal üles teemad, mis olid mulle isiksuse kujunemise aastatel mõju avaldanud, nt Tim Rice’i ja Andrew Lloyd Webberi rokkooper „Jesus Christ Superstar“. Vaatajaid mõjutas seal eelkõige muusika ja maalikomplekti sünkroonsus. See on põlvkonna muusika. Omal ajal pusisin klaveril kuulmise järgi kogu ooperit. Kuna eriklassist oli mul inglise keel suus, siis oli see minu hilinenud piiblikool.

Näitusega „Kirjutatud on …“ panin lati täpselt nii kõrgele, et kannatas üle hüpata: minu suhe muusikaga ja mis assotsiatsioone see tekitab. „Valguse vari“ astub tühjuse täitmise teel sammukese veel edasi.

2019. aastal oli mul Hobusepea ja Draakoni galeriis paarisnäitus „Maa ja taevas“, kus linnamaalija ümbersünd eepiliste maastike ainesele lõplikult realiseerus. Olin just käinud Islandil: külmus ja tühjus ning meeletu avarustunne, justkui tsivilisatsioonieelne planeedi noorus.

Sama tunne oli ka Ameerikas Utah’ osariigis: vaatad bussiaknast välja ja kujutled – sain teha terve sarja tühjadest kivikõrbetest. Võib-olla Marss ja Kuu oleksid ehk sama paeluvad?

Mõned tühjusetööd on ka sellel näitusel sees: põllumotiiv, huumus, pinnas, tektoonilised kihistused. „Maa ja taevas“ juba oligi tervenisti planeedi karmimale poolele pühendatud. Hobusepea keldrisaalis olid väljas vee- ja jäämassiividest inspireeritud kolmemeetrised abstraktsioonid. Mis on muld? Kord olnud elusa substantsi taaskäitlus – muld ja mullakarva koloriidis maalimine paelub mind jätkuvalt. Ökosüsteemis on põrmul oma roll olemas: tõugud söövad meid ära, elementidena elame ehk edasi? Või veena – veel ei ole ka päritolu ega kodu.

Nüüd räägitakse, et maakera saab käsitleda elusorganismina ja ka kivid võivad omal kombel elusaine olla. Arvan, et intuitiivselt kasutasin sellist skeemi juba 10–15 aastat tagasi, kui urbanistlik ainevaldkond oli ennast ammendanud.

Neil maalidel valgesse ja halli kaevudes avanevad lõputud ja mastaapsed kihid ning võib juhtuda, et vaataja ego väheneb aukartuse tõttu elevandist hiirekeseks. Mis võib niisuguse vähendusoperatsiooni põhjustada?

Maalikunsti puhul on maalitehnika suur osa sõnumist. Kujund tuleb mõnikord näiliselt ebaoluliste asjade pealt, on justkui juhuslikult pillatud. Aga samas on faktuurid ja rütmid lausa väiklaselt kaalutletud, et positsioonid just täpselt sellised oleksid. Teatud tasakaal ja rahunemine on eesmärk, nii-öelda lihtsus keerulise kaudu. Selles on palju looduslikku imiteerivat, nt värvaine valgumist või mehaanilise töötlemise tulemusel saavutatud juhuslikkust, mis tegelikult nii väga juhuslik polegi.

Sama asi, mis avaneb päris maastikul, kivimites või karjäärides, kus paljanduvad maapinna läbilõiked. Või kanjonites, liustikes, kus on kümnete tuhandete aastate setted ja sulamid – kõik need on tõlgendatavad kui reaalsuse iluetalonid. Abstraktne kunst on XX sajandi jooksul kõik need võimalikud inspiratsiooniallikad tänulikult üles korjanud ja praktikasse paisanud. Inspireerida võib nii plakatirebend bussipaviljoni või kioski seinal kui ka raudoksiidi sisaldav jää või mingi tektoonilise materjali segunemine jääsupise veega. Selles viimases on lihtsalt rohkem ülevust.

Esimese poole elust vaimustas mind urbanism, ehitatud keskkond. Praegu pärineb inspiratsioon pigem looduskeskkonnast: see ei pea olema puutumatu loodus, ka tsivilisatsiooni ja looduse kokkupuutepinnad on tähenduslikud. Mitte väga klantspildimaastikud, vaid sellised segi pööratud, kus näen materjalide võlu ja pöörasust. Need on inspiratsiooniallikad.

Kuidas püüda valgust? Millise valemiga jõuab suur maalritöö, kui kasutada Ellen Niidu sõnu, puhtasse ja kõike kaotavasse valgesse, samuti halli?

Kui vaadata tugevasse valgusesse ja siis pöörata pilk mujale, näeb pigem kontrakujutist – kõik tõlgitakse vastandiks. Mulle meeldib ka yin’i ja yang’i mõte, et maailm on dualistlik: kui on valgus, siis on ka pimedus, üht ilma teiseta ei ole. Värvid võimenduvad valguse ja varju piiril.

Üldiselt olen pikka aega värve teadlikult oma loomingust pagendanud – loometee alguses olin suhteliselt värviline, lausa keemiline. Sellele järgnes sini-kollane periood ja pikalt on kestnud monokroomse maaliga piiritletud taandatud värvidega loomeetapp. Nüüd on käsil värvide rehabiliteerimine. Näitusel eksponeeritud maalides mängin eelkõige pindade ja faktuuridega, värv on komplementaarne, nii-öelda värviliste hallide toonigrupist.

Galeriivalgustus toob välja minu maalitehnilised finessid, iga viimsegi pintsli- ja pahtlitõmbe. Valgus paneb ka ohtra ja teravservaliselt pastoosse valge särama, valge pooltoonid kaasa arvatud. Valgustuse mõttes on mu pildid haavatavad.

Veel mõni päev tagasi oli teil võimalik üht-teist muuta, mõni koht soovi korral üle maalida. Kuidas juhite oma maalide edasist teed, saatust? Mida teha, et kunstniku hing jääks rahule?

Minul on ainult rõõm, kui mu töid vaadatakse – see on boonus. Pärast seda, kui olen töö teinud ja selle endast lahti lasknud, ei ole moraalset õigust seda enam enda ainuomandina võtta.

Ma ei ütle, et tagasiside peab ainult aplaus olema. Kui lasen tööd maailma, siis need hakkavad suhtlema. Ennastki saan defineerida loomingu kaudu, need ongi minu alter ego’d. Kui nad ka sada protsenti minu vasted pole, siis mingi pakendatud versioon minust ikka. Looming on kõige ehtsam asi, mis defineerib inimeksistentsi unikaalsuse ja üksik­indiviidi ainulisuse.

Kumb on ausam, kas maal või tekst? Olete väga palju kirjutanud teiste kunstnike töödest. Kuidas tunnetate sõna ja pildi kasutusvälja ning kas maale on vaja sõnadega seletada?

Etteantud teemal maale on võimalik maalida, lihtsalt tuleb oma vaatepunkt üles leida. Maalid muutuvad maalimisprotsessis iseendaks.

Sõnadel, verbaalsetel selgitustel, on kunstiretseptsioonis vajalik roll. Ma isegi tunnen, kuidas sõna abil annab pilte seletada. Õigete märksõnadega hakkavad pildid kõnelema. Muidugi peab olema mingi eel- või baashäälestus ja vaatamise-vaatlemise oskus.

Teiste silmadega oma loomingut vaadates kogeb positiivseid üllatusi. Eero Kangor kirjutas näitusest „Kirjutatud on …“, et ekspositsioon on poolauto­biograafiline kannatuste lugu, võttes piibli teemat laiemalt. Ma ise ei olnud piiblit julgenudki sinna juurde mõelda, näitus oli mul lihtsalt ühe rokkooperi kuulamise tõlgendus. Aga tema silmadega vaadates ma tõesti märkasin, et seal oli ka 11. september sees: kui madratsi­triipudest pilbaste lademed on kokku kukkunud.

Seal oli suurte katastroofide painet, paljude inimeste kannatus oli mängus. Üleelamised. Kogu näitus oli mingis mõttes memoriaal. Koroonaviirus on eksistentsiaalsetes väärtustes uue olukorra tekitanud: surelikkus ja elu haprus on lausa graafiliselt, igapäevaste haiglauudistega kõigis meediakanalites teema number üks. Ka kõige mahlakamatele tarbimisühiskonnas peaks see kohale jõudma ja väärtussüsteemid võiksid uued koordinaadid saada. Kas kasutada seejuures meediumina sõna või maali, sõltub konkreetsest indiviidist.