Müütidest lühilugudeni

Andri Ksenofontov

Enn Põldroos. Kaunitar ja koletis, Õli, lõuend, 2007. Elin Kard Kui keegi midagi hästi ütles, kasvas sellest lugu, loost laul, laulust eepos, eeposest müüt. Kuidas ette kujutada evolutsiooni müütilistest maalidest maaliliste lühilugudeni? Alusta Draakoni galeriist, lõika tiivad, roogi soomused, riputa koonule kaerakott tulekustutiga, Vene saatkonna nurgal tee kere vorstiks, ja jõuadki Hobusepea galeriini. Kui Enn Põldroos maalis viimase pildi, mis ripub Draakoni galerii näitusel „Müüdid”, tundis ta end ummikus. Ta loobus kunstist ja asus kirjutama raamatuid, peamiselt lühilugusid. Kuni saabus aeg meedium uuesti tagasi vahetada. Tema värsked „Lühilood” avati 7. mail Hobusepea galerii maalinäitusel, mõne sammu kaugusel Draakoni galerii „Müütidest”, mis jäid avamata 12. mail. Ja kui Rootsi saatkonnast mööda minna, Prookusmäest alla ja siis läbi Bremeni käigu, leiab Hausi galeriist veel ühe kirjaniku, Toomas Vindi näituse, mille avamine jäi ära 6. mail. Samal päeval langes hoone Pärnu maantee 27 kinnisvaraarendusse kui hobusekere vorstiveskisse. Viimased elanikud evakueerisid tomatitaimi, trügides läbi trepikotta rivistatud muuseumijärjekorra. Poeet Albert Trapeež võttis külastajad ükshaaval ette ja näitas neile Leonhard Lapini muuseumi roosas hommikumantlis nagu lihatomat. Kas maalivad ja joonistavad kirjamehed leppisid kokku paralleelne kunstireaalsus Tallinnasse luuletada? Praegusele Tallinnale kulub ära üks parem paralleelilm. Sellele andis panuse ka kirjutav maalija August Künnapu, kes avas näituse 6. mail ArtDepoos. Ta äratab õlivärvidega ellu pagulaskirjaniku Helga Nõu sõjaeelseid perefotosid ja näitab neid vaheldumisi Andris Vītoliņši maalidega, mis kujutavad nõukogude Läti surnud tööstuse vaime.

Asi taandub mõtlemisele. Me võime jagada sõnu vasakusse ajupoolkerra ja kujundeid paremasse, aju on ikka üks. Maailm on elav ja huvitav tänu neile inimestele, kes keelduvad mõtlemast ainult ühe diplomeeritud, registreeritud ja litsenseeritud ajusektoriga. Aju on orkester ja selle asjaolu mahavaikimine on eneserõhumine, isikliku vabaduse mahamängimine.  Ette ära öeldes, Enn Põldroos on renessanslik sürrealist. 

Noore mehena, neli aastakümmet tagasi, pääses ta kunstnikele korraldatud Itaalia reisile ja leidis Firenzes oma vaimse kodulinna. Seal ta tundis, kuidas tema kogemused ja hoiakud paika läksid. Kas Firenze kunstimetseenidest poliitikud nagu Medicid või kirjameestest võimuteoreetikud nagu Machiavelli inspireerisid teda kui tunnustatud kunstnikku heast peast kommunistlikku parteisse ja keskkomiteesse astuma? Kes aga Medicite dünastia liikmeid ja Niccolò Machiavellit inspireerisid? Renessanslikkus seisnebki selles, et mitmekülgsed huvid ja teadmised sisendavad usaldust enese vastu. Renessansi-inimene ei peida end põhimõtete taha mittetegutsemise õigustuseks, vaid kasutab neid oma eesmärkide saavutamiseks. Ei tsenseeri oma veendumusi, vaid otsib neile rakendust. Kes peab Machiavellit põhimõttelagedaks inimeseks, see las mõtleb selle peale, kuidas teda ülestunnistuse saamiseks piinati ja käed õlaliigestest välja väänati, tema aga lõpuni kõike eitas. Enn Põldroosi ei olnud vaja piinata. Kui tal oli poliitikuna midagi üles tunnistada, siis tegi ta seda uue võimu ajal ise ja palus ka vabandust. Renessanslik inimene on oma tegude mõõt ja aus eelkõige enda ees. 

Sürrealisti enesekindlus läheb renessansisti omast veelgi kaugemale. Sürrealist ei usalda ainult oma teadmisi ja arutluskäike, ta on valmis usaldama ka seda, mis aju pimedast põhjamudast pinnale ujub. Miks Mona Lisa naeratab? Miks Enn Põldroos Mona Lisa näo pea peale pöörab? Psühhoanalüüs andis instrumendi selliste kunstiprobleemide lahendamiseks. Enn Põldroos rakendas psühhoanalüütilist meetodit oma sõbra Olev Subbi loomingu lahkamiseks. See raamat üllatas nagu augustilumi, erandlik kõrvalehüpe loomingulises karjääris. Aga mis kärbes teda siis hammustas, kui ta meremaalide horisontidele pintsliga punktiirjooni vedama hakkas? Selle pähkli katkihammustamine käiks ka Freudile üle jõu. Kõige parema seletuse andis ehk Enn Põldroos ise, et tihtipeale see mõte, mis kunstniku kätt juhib, on nii loll ja labane, et seda on parem mitte küsidagi. Näiteks „kui õige tõmbaks horisondile ühe punktiirjoone”. Ta on automatisti tõugu sürrealist, kes mõnikord käe omapäi ulale laseb. Automaatkäsi trükib tavaliselt pildi sisse mingi geomeetrilise maatriksi nagu rõhtsad sebratriibud Firenze arhitektuuris. „Lühilugudes” võib näha  koordinaatpunkte perforeeritud klaasis, mille taga stseen aset leiab, või ristkülikute lainetust ehk portfellide trajektoori trepil kõndijate kätes, või hoopis neoonpaela, mis seob inimesed kokku nagu optiline kaabel arvutid. See on tavaliselt midagi elementaarselt ratsionaalset vastandina traditsiooniliselt maalilisele. Nagu suurte meistrite tööde pööramine mustvalgeks ja siis negatiiviks, näiteks Leonardo da Vinci ja Botticelli maalid „Müütides”. Automaatkäsi pakub ka jumalannadele kataloogipäid ja -tutte, töötleb itaalia renessanssi futuristlikult ning miksib kokku mehi-naisi vaimufirenzlase Põldroosi varasematest töödest, lisades XXI sajandi flirdiatribuutikat. Ent see on pigem postmodernism kui sürrealism, ning 1960. aastate turvatablettide asendamine kaasaegse turvalateksiga on pigem arvestus kui alateadvuse avaldus. Postmodernistlik tsiteerimine on Enn Põldroosi jaoks ehk liiga irooniline, stiilne tingimatus on ehk poliitiliselt liiga tingitud. Teda ja paljusid sama põlvkonna kunstnikke tabas halvatus, mida põhjustas kunsti konstrueerimise algoritmi kehtestamine dekonstrueerimise sildi all. (Derrida ei ole süüdi, tema dekonstrueeris kirjanduse lugemist.) Vaatamata võimust võtvale maalihalvatusele ei vedanud Enn Põldroosi automaatkäsi ka „Müütides” alt. Vestlevate jumalannade näod riivavad seletamatut äratundmist nagu tajuvõimatut mälestust mitmemõõtmeliste olevuste maailmast. Siin meenuvad Tiit Pääsukese värvikapriiside kontrollimatud pursatused ja Kaljo Põllu 4D-Eldoraado otsingud.

Mõtisklus ei ole ainult vaimse vabaduse avaldus, vaid ka vaimukriisi leevendus. Kellele sobib puhastav meditatsioon, kellele skolastiline mõisteakrobaatika. Kõige kättesaadavam on kirjandus ehk keele meisterlik väljendus. Keel on mõtiskluse universum, allikas ja materjal. „Lühilugudest” paistab, et Enn Põldroosile on mõjunud kirjandusele pühendatud aastad kosutavalt. Need pildid tabavad fotograafilist momenti kui eksistentsialistlikku, nende maalilisus võimendab jutustavust. Platsis on ka automaatkäsi, mis maalib tegelaste suhu nullide ja ühtede binaar-bla-blaad ja tõmbab kukkuja tagumikule märklauarõnga, mida maa peab tabama. Vabadusetunnet Enn Põldroosi uutes õlimaalides seletab tema kunstihariduslik taust, sest klassikaline kool on tema teada ainus süsteem, mis õpetab kätt täpselt oma tahte järgi juhtima. Ja seda ütleb mees, kes armastab kätte vahel autopiloodi peale lülitada ja ise imestades pealt vaadata, mida see kokku keerab.