Maailm toimub

Ameeriklane Jeremy Canvell küsib, eestlane Raul Meel vastab.

2005. aasta november. New Jersey Rutgersi ülikooli doktorant Jeremy Canvell kirjutas oma doktoritööd Raul Meele loomingu kohta. Canvell oli töötanud Jane Voorhees Zimmerli muuseumis, tundis hästi Norton Townshend Dodge’i kogutud Ida-Euroopa avangardkunsti kollektsiooni, aga elavate kunstnikega kokkupuutumine andis uurimusele tõsisema pinnase.

2015. aasta veebruar. Eesti Vabariigi kultuuri elutööpreemia laureaat Raul Meel toimetas oma vastused lühemaks ja täpsemaks.

Kas su kunst on sündinud reaktsioonina eelnenule?

Vähemalt alguses polnud mul asja suhelda traditsiooni ja valitseva peavoolu kunstnikega. Tulin ju kunstiellu kõrvalt, profaanselt alalt, süütuna. Mul tuli „leiutada oma jalgratas“ ja selles on mu talupoeglik ja insenerlik oskus abiks olnud.

Kuidas hindad sõprade rolli eriti oma loomingulise elu alguses?

Sõbrad kirjanikud ja sõbrad kunstnikud tulid pärast mu esimesi loomingulisi avastusi ja katsetusi. Eriti tähtis oli, et see suhtlemine julgustas ja innustas mind loomingulise isiksusena toimima.

Miks oled väljendanud tõrksust õpetajate eeskuju tähtsustamise suhtes?

Teadmised, kogemused, aimused sünteesitakse loominguks märksa varjatumalt. Milleks on inimesel sündimisest kaasas leidurivaist, uue või teadmatu avastamise võime?

Loomingulised ideed võivad tekkida eelkäinud meistritest üsnagi sõltumatult, tingituna justkui argisest informatsioonitulvast. Siis on ideed ebaisikulised ja hõljuvad õhus eriliselt olemuslikult. Kui see nõnda poleks võimalik olnud, siis ei oleks sündinud mu kunstiteoseid. Selles võtmes on kriitikud klassifitseerinud mind Eesti kunsti üksiklaseks.

Kuidas jõudsid konkreetse luuleni?

See juhtus 7. novembril 1967. aastal Severomorskis Nõukogude Liidu Põhja Sõjamerelaevastiku spordiroodu relvalaos. Vaatasin trellitatud akna taga tasa langevat lumesadu. Olin tüdinenud ja igatsesin ära koju. Mõtlesin kirjutamisele, millegi loomisele, aga sõnad kirjutusmasinast ei tulnud. Hakkasin lõpuks järgima üht impulssi, lõin o-tähega ja miinusmärgiga paberile märke, üles-alla hüplevaid, tegin märkidest read.

Ühitasin abstraktselt tingliku ja elementaarselt kujutava mõtte. Sel ajal, kui nägin üldmõistelisi kujundeid kirjutusmasinajoonistusena ilmnemas, jõudsin jälgida kujutletaval trummil hüplevaid herneteri, lapsena nähtud suure tuulamise sõela põhjast läbi pudenenud, mu nägemises veelgi pudenevaid rukkiteri. Ühtaegu panin tähele nimetava, verbaalse mõtlemise, rääkimise keele häälikute eri tugevusi ja kestvusi, mis sealsamas kuskil justkui päris nähtavana elasid.

1968. aastal tegin poolsada tekstpilti, konkreetset luuletust, enne kui sain teada, et midagi sellele lähedast võiks leida ka kuskil mujal maailmas. 1969. aasta sügistalvel sain Paul-Eerik Rummolt ja Jaan Krossilt näha-lugeda kahte läänest toodud konkreetse luule antoloogiat.

Kuidas on konkreetne luule konkreetne?

Traditsioonilisemalt käsitletava kirjanduse ja kujutava kunsti ning hääle ja heliloomingu vahelises interregnum’is toimib „konkreetne luuletaja“. Termin „konkreetne luule“ on rahvusvaheliselt kasutusel. See eksitab asjasse pühendamatuid. Uuemal ajal on leitud ja kasutatakse ka uuemat terminit: visual poetry & sound poetry ehk visuaalne ja heliluule.

Kuidas sündis serigraafiate sari „Eesti taeva all“?

Ärkamine tuli 1961. aastal Tallinna Polütehnilise Instituudi neljanda semestri ühel kõrgema matemaatika loengul. Oli märts, päike paistis ja selle valguses oli tunda edenevat kevadet. Professor joonistas kriidiga mingi funktsiooni graafiku tahvlile ja mina mõtlesin – nägin, osalt „ära olles“, et näe, see joon ju on nagu inimelu võrdluspilt, püüdluste sünni ja surmaga, isegi seksuaalsusega … Edasi panin tähele, juba otsisin „elusamaid“ tehnilisi graafikuid.

1971. aastal avastasin ja arendasin serigraafiatrüki kunstilist praktikat. Ühendasin tehnilistest graafilistest joonistustest lähtudes vabakunstilisi kujundeid: mul valmis väike serigraafiapiltide sari „Teaduse ja tehnika revolutsioonist“. 1973. aastal sündis hiiglaslik, täielikult hõlmamatu „Eesti taeva all“. See on nii avar füüsiliselt, emotsionaalselt ja vaimselt, et jääbki hõlmamatuks. Sinine, must ja valge värvus sobisid hästi inimeste kosmilise avarilma taju resoneerima. Aga ühtaegu oli sinimustvalge Nõukogude Liidu annekteeritud Eesti Vabariigi lipp.

Milline on maalide rea „Teekond rohelusse“ lugu?

1973. aasta aprilli lõpus joonistasin ja kirjutasin „Teekonna rohelusse“ alustuseks grafiitpliiatsiga paberile. 1979. aastal akrüülvärvidega lõuendile maalitud pildijada põhi on permanentne roheline. Et viimane valetavalt soojaks ei jääks ning töntsiks värvitud kangaks ei materialiseeruks, maalisin talle alla külma tooni: sain roheluse diskreetseks ja varjundirohkeks nagu maastiku. Must ühtlane riba, mis pildist pilti eksimatult langeb peaaegu ülevalt vasakult paremale allapoole, ületades viimases pildis keskjoone, on ükskõikselt inertne, kuid ometi ta otsekui kutsub mingile liikumisele järele vaatama, kalde suunas kulgema kaasa. Altpoolt saadab kujutluslikku liikumise visiooni vasakult paremale eelviimases pildis lõpuni ahenev võrdhaarne kolmnurk, mida täidab otsekui lihalik läbivalgustamatu jõud; caput mortum – selline on värvi nimi. Ansamblil pole algust ja tal pole ka lõppu. See on nagu vaadete jada ridastikku vaguniakendest mingis äramääratud vahemikus.

Võib-olla tõesti on „Teekond rohelusse“ mu tähtsaim, programmilisim maalikunsti teos, millega ehk võiks kukutada seni eeskätt Euroopas valitsenud-valitsevaid maaliteooriaid.

Miks töötasid seeriate kaupa?

Ma olen mõelnud aistides, aimusi tundes, visuaalselt kujutledes, verbaalselt nimetades ehk protsesse lugedes. Minu meelest maailm toimub. Ka minu tajud ja kujutlused maailmast toimuvad.

Miks otsustasid seeriati töötamise lõpetada?

Avatud seeriate lõpetamist polegi võimalik määrata, need on mul aina lõpetamata … Suletud tüüpi element-teoste kooslus, rea- või väljaansambel vm sulgeb ennast ise oma sisemise toimumise loogika nõudeid järgides üsna objektiivselt.

Kuidas valisid progressioonide reeglid?

Progressioonide reeglid valisin, püüdes hoida kokku tööjõudu, materiaalseid vahendeid, aega. Matemaatikat appi võttes projekteerisin edasise tegevuse võimalikult positiivselt efektiivseks. Jätsin varasemat muutva, hiljem järelduva viimase otsustamise võimalikuks. Lõpuks jäi üle lihtsalt (muidugi, ärevalt!) oodata, milline ikkagi tuleb oodatav tulem.

Miks seadsid süsteemid üksteisega kattuma?

Püüdsin ilmselt kasutada eri süsteemide toimumiste teineteist või üksteist hõlmavate mõjude vahel tekkida võivat tugevdavat või nõrgendavat interferentsi nähtust.

Kas sind ei häirinud vastuolu eri elementide ja täieliku, kaasnevate osadeta integraali koostamise vahel?

See vastuolu ei ole mind eriti vaevanud. Lisaks tundus mulle vahetevahel, et mingil viivul toimus kunst eriti olemuslikult just eri elementide vahele jäävates alades ning elementide ja tervikliku mõiste vahel, interregnum’is – õieti nägematuna, päriselt tabamata.

Kas oled minimalist?

Võib-olla võib mu kunsti millalgi pidada minimalistlikuks, kuna olen ikka kasutanud lihtsaid, elementaarseidki algkujundeid ja stiihiaid.

Kas oled kontseptualist?

Näib, et minu kunstiteoste juures tõesti võib jälgida, kuidas olen üritanud justkui puhastada ja rakendada algseid üldmõisteid, mis mu tegevuse õnnestumise tulemustega otsekui haaravad asjade üldist, sügavat olemust.

Kuidas praegused vaatajad võiksid mõista sinu 1970ndatel ja 1980ndatel tehtud kunsti?

Nad võivad kogeda ajaliselt kaugemaid teoseid oma päevade kontekstis.

Mida veel ihkad?

Kui noore mehena kunsti juurde jõudsin, siis uskusin naiivselt, et kunst on kõigi kunstitegijate ühine tegu ja armastus. Tahan seda ikka veel uskuda.