Mänglev vahekokkuvõte

Auväärse kunstiinstitutsiooni esindusnäitus võib olla mänguline, peaasi et sisu välja kannab.

PEETER TALVISTU

Läti kunstiakadeemia näitus „Mis seal Riias toimub?“ Tartus Nooruse galeriis kuni 15. II.

Läti kunstiakadeemia rektori Aleksejs Naumovsi maal „Burano“ imeb vaataja pilgu endasse nagu steroididel Karl Pärsimäe soemüür.

Teet Liiv

Kõige võimsam kunstielamus Eestis ootab praegu ees Tartus Nooruse galeriis. Selleks on Läti kunstiakadeemia rektori Aleksejs Naumovsi maal „Burano“ ja see ripub sama õppeasutuse maaliosakonna näitusel „Mis seal Riias toimub?“. Nagu pealkirigi ütleb, on kujutatud Veneetsia pitsisaare värvikirevaid maju: sinised, kollased ja keskel kriiskav punane. Majadevahelised lõunamaise öötaeva karva varjud on täis impressionistlikku sigrimigri. See maal imeb pilgu endasse nagu steroididel Pärsimäe soemüür. Olen nõus Tartu kõrgema kunstikooli õppejõu Pille Johansoni arvamusega, et veel kümme minutit pärast maali eest lahkumist on selle järelkujutis ja toonide kõrvetav kuumus võrkkestale põletatud.

Nooruse galerii näitusepinnana ei ole ju tegelikult lihtne: avar suurte akendega valgekuubilik tänavakorrus ja räpaselt punk kelder. Seetõttu töötab galerii näituseplaan kõige paremini just siis, kui korrused on jaotatud täiesti erinevate väljapanekute vahel. Kahjuks peab tõdema, et kuraator ja maaliosakonna juhataja Andris Vitoliņš ei ole suutnud etteantud probleemi sajaprotsendiliselt lahendada, sest peaaegu ainsaks ühenduslüliks kahe pinna vahel on Raitis Hrolovičsi „9+13=15“. Suures saalis on esitletud teose füüsiline osa: ülisuured bituumenjoonistustega kaetud kaardus paberipinnad ja juhuskulptuurid. Keldrisse on paigutatud aga kulisside taha jääv sisu: füüsilist maailma piiravate loodusseadustega võitlev kunstnik, kes soovib kujutada metafüüsilisi tõdesid.

Keldris näikse olevat käsitletudki varjatut. Sandra Strēle on loonud installatsioonis „Kogumine“ düstoopia, kus iga kodu (või näitusesaal?) muutub metsikuks palmigaleriiks ja iga väiksemgi rohulible kängitsetakse merevaigukamakasse  – terve maailm on kui lõputust omamissoovist sündinud Wunderkammer. Mētra Saberova on pöördunud aga vahest vähem õnnestunud lõpptulemuses igapäevase alateadliku negatiivsuse poole: ta on korjanud kokku väikekaupluse müüjana kogetud solvangud ning püüdnud neist luua agressiooni otsest väljendust. Kusagil vahepeal hirnuvad Ivars Heinrihsonsi valged hobused, kes on juba aastakümneid kapanud apokalüptiliselt läbi läti kunsti.

Tänavatasapinnal on Vitoliņš õnneks keldriängistuse kõrvale lükanud ning tekitanud kujunduslikult tõepoolest nauditava ja puhta koosluse. See laseb kõigil eripalgelistel loojanatuuridel selgelt esile kerkida ning õppejõududel ja õpilastel vabalt seguneda.

Kohe algul on ta asetanud kõrvuti ühe oma maali, kus on kujutatud talle iseloomulikku tänapäevast karpmaja, Margrieta Dreiblate unistavalt hägusad tikutopsirajoonide lapsepõlvepildid ja absurdse lisatorkena oranži vaaderpassi. Näituse lõpetavad aga Kaspars Zariņši näiliselt juhuslikud ja isegi imalusse kalduvad romantilised muinasjutud, mis astuvad dialoogi ruumi teise otsa Kristiāns Brekte mänguliselt morbiidsete linnuluudest kompositsioonidega. Mainitud Naumovs ripub kõrvuti Madara Auzenbaha kairenurgalikult rohelise kasvuhoone ja saekettaga, mis on osa tema kummastavaid kiikse täis muinasjutte kujutavast seeriast. Ja kõige selle vahele on pikitud tänavu Lätit Veneetsia biennaalil esindava Andris Eglītise võimatuna näivad „Võimalikud kohad“, mis seekord on küll kahjuks esindatud ainult maalidena.

See kõik ütleb meile selge sõnaga, et kunsti ei pea võtma surmtõsiselt. Kui sisu välja kannab, võib auväärse kunstiinstitutsiooni esindusnäitus olla mänguline ja juhuslik. Ei pea kramplikult kõike ära ütlema, lihtsalt valikusõel peab olema korralik. Sellega ma ei väida, et väljapaneku puhul oleks tikutulega kõige magusamaid näiteid otsitud – oma kogemuste põhjal julgen väita, et Läti kunstiakadeemia ja läti maali tase ongi niivõrd kõrge. Võib-olla on meil rohkelt õppida, sest Riia pole pidanud sisenema äärmiselt haprale jääle püstitatud maalijärgsesse postajastusse, et maalist kui sellisest rääkimine taas kord kesksele kohale tõsta.

Mis seal Riias siis toimub? Kardetavasti palju huvitavat.