Mare Vichmann 18. I 1956 – 1. VII 2022

Lahkunud on Eesti Kunstnike Liidu liige, keraamik Mare Vichmann.

Mare Vichmann (1977. aastani Miltop) sündis Rakveres, lõpetas 1982. aastal Eesti NSV Riikliku Kunstiinstituudi keraamikuna. Seejärel töötas ta aastatel 1982-1983 kunstiõpetajana Tallinna LV keskkoolis, edasi juba 1984–1996 Arsi portselanimaali ateljees portselanimaalijana ja autoritiraaži kunstnikuna. 1996. aastast jätkas Vichmann vabakunstnikuna ning samal aastal võeti ta ka Eesti Keraamikute Liidu ja Eesti Kunstnike Liidu liikmeks.

Mare Vichmann on kasutanud peamiselt kivinõusavi ja portselani ning öelnud naljaga pooleks, et talle meeldib valmistada tahulisi vaase, mille üldnimetus on „vaatame, mis välja tuleb“. Talle meeldis valmistada ka figuuridega kruuse. Tema kavandatud omailmelised tassid ja vaasid on aastaid olnud menukad.

Vichmanni süda kuulus ka portselanile, potselanimaali kõrval tegi ta julgeid tarbevorme. Viimastest tõusevad esile õrnad kondiportselanist vaasid „Talv“ (1998–2000). Ta õpetas portselanimaali kunstiakadeemias, samuti juhendas mitmel pool keraamika ja portselanimaali kursusi.

Tarbekunsti- ja disainimuuseumi kogusse kuuluvat Arsis töötamise ajast pärit 1980ndate romantilist, kergelt juugendist ja art déco’st tõukunud laadi esindab vaasisari „Teokarp“ (1983), mis oli kaua aega tootmises. Samuti on muuseumis väga imposantne putke­varrest tuletatud vaasiperekond „Putked“ (1985), mis tootmiseni kahjuks ei jõudnudki. Portselanimaali meisterlikkust demonstreerivad pidulikud, otsekui jää­kristalle meenutava motiivistikuga ning kuld­joonega särama pandud komplekt „Jõulud“ (1992) ning violetsete ja hallikate tilkade hoogsa reakesega „Piisad“ (1991). Samuti on Vichmanni töid ostnud Läti väliskunsti muuseum.

Kolleegid kirjeldavad Mare Vichmanni kui ääretult heatahtlikku ja abivalmis kaaslast, kes raskest haigusest hoolimata oli alati rõõmsameelne. Teda saatis suur kultuuri-, loodus- ja idamaade huvi. Peale selle armastas ta tantsida ning tundis rõõmu muusikast, sealjuures nautis ta eriti džässi ja maailmamuusikat. Nii pole ime, et isikunäitusel „Saviaeg“ Rakvere Galeriis (2006) eksponeeriski ta objektide seas vaimukaid pillide moodi vaase. Seevastu 1980. aastate lõpu murrangu ajal valminud põlenud tukke meenutavad vormid „Olla või mitte olla“ seostusid eesti kultuuri hävitamiseks peetud Viitna kõrtsi tulekahjuga.

Vichmannil oli teisigi isikunäitusi, samuti osales ta rahvusvahelistel väljapanekutel ja sümpoosionidel nii Eestis kui ka kaugemal. Viimastest rühmanäitustest tuleks nimetada Rakvere Galerii kevadist aktinäitust „KevAKT“ (2010), Tartu kunstimuuseumi „Suurt vaasi“ (2012) ning Pärnu uue kunsti muuseumis aset leidnud vaibakunstnike ja keraamikute ühist väljapanekut „Kohtumispaik Pärnu” (2016).

Mare Vichmanni jäävad leinama tütar ja kolm lapselast. Kunstniku helgust jäävad meenutama kolleegid Eestist ja Lätist ning tema loomingu austajad.

Mare Vichmanni ärasaatmine on Metsakalmistu kabelis täna kell 14. Pärgi ja suuri kimpe palutakse mitte tuua.

Eesti Kunstnike Liit

Eesti Keraamikute Liit

Kultuuriministeerium