Meie relv on lalin

Musta huumori, kõikvõimalike tähendusnihete ja dadaistliku absurdi peale ehitatud näituse töödest moodustub kokku sõjateemaline tervik.

ERKKI LUUK

Näitus „Kaheksajala rokokoo“, kuraator Šelda Puķīte. Kunstnikud Kateryna Berlova, Eike Eplik, Alexei Gordin, Ivars Grāvlejs, Krišs Salmanis, Sabīne Vernere, Elīna Vītola. Kogo galeriis 19. I 2024 – 2. III 2024.

Kogo galerii näituse „Kaheksajala rokokoo“ märksõnadena on kuraatoritekstis välja käidud muu hulgas „huumor“, „dada“ ja „iroonia“. Teostes avalduv huumor on valdavalt must, naer murrab omale teed läbi pisarate. Selline positsioon eeldab teatavat distantsi, mille võib tekitada ka iroonia. „Dada“ (sõna) päritoluks on kahe enam levinud etümoloogia järgi kas lapse lalin või mänguhobune. Eks needki loovad materjali suhtes teatava distantsi, kuigi omaaegne (s.t sajanditagune) radikaalne värskus dadal tänapäeval mõistagi puudub.

Dada sündis mäletatavasti/väidetavalt Zürichis ja New Yorgis igavlevate intellektuaalide, kunstnike ja emigrantide seas reaktsioonina Esimesele maailmasõjale. Paralleel siinkandis (Tallinnas, Riias, Berliinis, Tartus jne) igavlevate intellektuaalide, kunstnike, emigrantide ja põgenike reaktsiooniga Ukraina sõjale on igati sobiv ja selge. In your face näitab seda Alexei Gordini maal „Pikk teekond“, kus rühm sõdureid on puruks pommitatud linnas jõudnud galeriini, kus parasjagu toimub näituse avamine. „They serve champagne!“ kõlab ühe sõduri suust, millest võib järeldada, et (juba niigi menukale) avamisele saabub kohe ka täisrelvis publikut. Tõepoolest, kes ei riski, ei joo ka šampust – ja kes riskiks rohkem kui sõdur sõjas. Võib-olla ainult tsiviilisik sõjas.

Eelkõige on tegu iroonilise kommentaariga kohalikule kunstimaailmale, mis üritab lõputu püüdlikkusega jätta läänelikku, s.t (üli)normaalset muljet, jätkates oma kaasaegse kunsti jms simulaakrumiga ka siis, kui mürsk juba galeriiseinu lõhub. Ehk siis viide sellele, et sellises maailmas pole nn kaasaegsele kunstile lihtsalt kohta. Parimal juhul piirdub tema roll sellega, et esitlusele sattunud sõdurid kogu šampuse ära joovad. Halvemal juhul … tuleb Izoljatsija – omaaegne kultuuritehas Donetskis, millest on nüüdseks saanud piinakambritega kontsentratsioonilaager. Ses mõttes on näituse toimumispaik Aparaaditehases asuvas Kogo galeriis igati sobiv. Sellega ei taha ma muidugi öelda, et Izoljatsija saatus ähvardab nähtavas tulevikus ka Aparaaditehast. Aga sellise mõttega mängida, eriti just selle (ja sellises kohas toimuva) näituse retseptsioonis, muidugi võib.

Kui mõelda, kuidas võiks kunst reageerida sõjale nii, et sellest mingit tolku oleks, tuleb pähe paar mõtet. Esimene võimalus on ühiskonnakriitika, mille arsenal ulatub iroonilisest, sarkastilisest või satiirilisest kommentaarist tõsimeelse (ning siin maanurgas eelkõige Ida-Euroopat tabava) geopoliitilise või dekoloniaalse analüüsini à la Tanel Rander (võib-olla ka Art Allmägi). Teiseks puhas eskapism: anda võimalus põgeneda masendavast tegelikkusest. Kolmas variant on jõuda sõja, selle tekitatud tunnete vms kaudu mingi sisekaemuse ja selle kunstilise üldistuseni, mis ei saa ilmselgelt piirduda tõdemusega „sõda on kohutav“ vms, vaid peab olema midagi märksa ebaselgemat. Või raputavamat.

Selle mõõdupuuga näitusel ringi vaadates (ja selle kuraatoripositsiooni arvestades) on kunstiga sõjakahjude kompenseerimise, sublimeerimise rubriigis saadaval ainult irooniline, satiiriline ühiskonnakriitika. Gordinist oli sellega seoses juba juttu. Umbes samas suunas liigub ka Krišs Salmanise installatsioon (põhimõtteliselt makett) „Täistulevik“. Mõte barbarite sissetungist ja Rooma hävingust põimub siin ad hoc materjalikasutusega (kivimass, naelad, montaaživaht jne). Tegemist on, nagu öeldud, väikese maketiga, mille mõningad detailid (nt käsi-torso-hobusepea või vaht, millest naelad läbi on löödud) oleksid monumentaalkunsti teostena kahtlemata märksa mõjuvamad, kuid materjali-produktsiooni-transpordi-ekspositsiooni plaanis mõistagi palju kallimad.

Eike Epliku „Ameerika naeratus“ sobib sellesse tendentsi, kuigi on algselt (2017) mõeldud (ma pakun) paljastama pigem Ameerika naeratuse groteskset olemust ja kiskjalik-lihalikku loomust, mille skulptuur seda naeratust (sõna otseses mõttes) pahupidi pöörates ilmsiks toob. Sõjaga tekib sel väga pahaendeline paralleel, kuigi töö algne mõte pidi olema midagi hoopis muud.

Ülejäänud kunstnike (Kateryna Berlova, Ivars Grāvlejs, Sabīne Vernere, Elīna Vītola) tööde puutumus sõjaga on kaudsem, kuigi Grāvlejsi oma on pealkirjastatud „Sõda territooriumi pärast“. Viimasel osutab Riia tänavakassi välimus tõepoolest kaudselt sõjale territooriumi, otsesemalt ilmselt pigem emaste pärast. Tänavakassidest on kahju, aga selline nende elu kord juba on, nii Riias kui ka 2024. aasta kultuuripealinnas (milleks on arvake ära, mis). Ebameeldiva detailina saadab kassivideot ilmselt samuti sõjale viitav hevimuusika.

Dirty Romanticsi (Berlova ja Grāvlejs, samuti Sunny Bumbulitis, kes ses töös vist ei osalenud) video saatemuusika on, vastupidi, äärmiselt meeldiv, kuigi paha sõna ei saa öelda ka Prahas filmitud visuaali kohta, ehkki nähtu seos näitusega jääb ähmaseks. Tegu näib olevat kahvatu kommentaariga abielu institutsioonile pulmatordi viieminutilises, kontseptuaalselt äparduvas rulaseikluses.

Krišs Salmanise teise tööni jõudmiseks tuleb tõmbluku avamise järel läbida Elīna Vītola galerii otsaseina kattev abstraktne, tapeedina mõjuv pannoo (ruumikujunduslik-kontseptuaalselt hea mõte). Maali sisenenu leiab end väikesest ruumist, mille (sedapuhku originaal-) otsaseinas on väikses formaadis video, kus kellegi töökas käsi vett täis klaasi tunni aja jooksul veelgi väiksemaid raud­klambreid lisab. Video kulminatsioon, kui ma õigesti oletan, peab seisnema klaasi üleajamises. Igaüks saab aru, mis klaasiga on tegu – nimetagem seda nt kannatuste klaasiks. Autorile olla Läti kaitseliidus öeldud: „Kui sa arvad, et enam ei suuda, on sul veel 60% jaksu järel“. Kas nüüd just 60, aga mingi protsent, ütleme (näiteks) 71, kindlasti – igatahes on märksa turvalisem saada sellele ebamäärane kinnitus kontseptuaalse video kui isikliku kogemuse kaudu.

Sabīne Vernere „Hoiatuslipumees“ kujutab endast obsessiivselt joonistatud häbet, millest allpool tolknev viinerilaadne graafika, nagu võib lugeda saatetekstist, jalgade mõõdu välja andma peab. Pean tunnistama, et teose mõte jäi mulle hämaraks – kui mitte arvestada iseenesest küllaltki banaalset tähelepanekut, et pildil on kujutatud n-ö põhiasja. Ja selle eest (lippudega) ka väga põhjalikult hoiatatud. Saatetekstis on millegipärast peetud vajalikuks veel täpsustada, et häbe on soovoolav.

Üritades kontseptuaalselt kokku võtta, võiks öelda, et see on segadus. Segadus ses osas, mida siin kandis (ütleme Ida-, täpsemalt rinde-Euroopas) viimase kahe aasta jooksul kujunenud tegelikkuses või tegelikkusega peale hakata, kuidas suhestuda. Näitus pakub selleks mõningaid võimalusi: ei midagi põhjapanevat, aga üksikuid pudemeid mingitest alles välja kujunevatest hoiakutest ja tendentsidest. Pakun, et umbes samas seisus on praegu kogu rinde-Euroopa identiteet (välja arvatud Ukraina, mida defineerib sõda) – identiteet, mis peaks oma olemuselt olema midagi täiesti uut senise Ida-Euroopaga võrreldes.