Metamorfoosid arhitektuuris ja selle ümber

Karin Hallas-Murula

Veneetsias kestab arhitektuuribiennaal Daniel Libeskindi dünaamilise projekti järgi hakatakse ehitama teatrit Dublinis, valmib 2007.

Tänavune Veneetsia IX arhitektuuribiennaal on tõsisem kui varasemad (olen käinud varem kahel), seda vaatamata hajusamale pealkirjale ?Metamorph?, sõnast metamorphosis ?muundumised?. Eelmiste biennaalide pealkirjad ? ?Arhitekt kui seismograaf?, ?Vähem esteetikat, rohkem eetikat? olid tugevamalt fokuseeritud, kuid tänavused Kurt W. Fosteri kureeritud peanäitused suhestuvad kaasaegse arhitektuuriga süvitsi.

Suhtumine arhitektuuribiennaali sõltub suurel määral sellest, mida näha tahetakse: kas Eurovisiooni show?d, millel muusikaga enam midagi ühist pole, või rostrumilaadset tõelist professionaalsuse proovilepanekut. Biennaali ümber on  kiibitsemist palju, ilmub ülevaateid à la ?arhitektuuris on sel hooajal moes kumerused, vedelad vormid ja triibud ning et kõrge talje on tagasi?. Loomulikult huvitavad ajakirjanikke rohkem kuraatori erkpunased botased kui see, mida ta oma biennaaliga öelda tahab. Siiski tunnistavad ka kõige halvemad biennaaliülevaated (mille hulka liigitan ka eestlasi äramärkimisega rõõmustanud Die Zeiti promoartikli, millest allpool), et Veneetsia arhitektuuribiennaal on endiselt maailma kõige prestii?ikama arhitektuurifoorumiga. See ta on, erakordne võimalus hetkeks kiirustava maailma ruumilise arengu ideedega kursisolekut tunda, suundumusi tabada ja ka lihtsalt näha, mis maailma tugevatel parasjagu projekteerimislaual. Näeb nende projekte ju aeg-ajalt arhitektuuriajakirjades ka, kuid kes siis jätab kontserdile minemata sellepärast, et esitatavad teosed kusagil CDdel olemas.

Seekordne arhitektuuritriennaal on juba mahu poolest varasematest suurem (170 arhitekti/büroo 200 projekti ligi 15 000 m² näitusepinnal, pluss 29 rahvuspaviljoni) ning selle vaatamiseks jäi ka kolmest päevast väheseks, kuid rohkem ei õnnestunud biennaaliga ajastatud ICAMi (rahvusvaheline arhitektuurimuuseumide konföderatsioon) seminaride arvelt aega näpata, sest ka seal arutati huvitavaid teemasid, sh ka biennaali kui spetsiifilist arhitektuurinäitust. Eriti kahju oli, et lõpuks tuli kiirustada Arsenale lõpus pontoonina kanalis kõikuvas merelinnade paviljonis, mille suuremahulised projektid olid Tallinna Admiraliteedi basseini ja mereäärsete piirkondade aktuaalses kontekstis väga huvitavad. Nägemata jäi ka osa väiksemaid näitusi Veneetsia teistes galeriides.

 

Kuraatoripositsioon: muutumised viivad edasi

Nagu tavaliselt koosneb arhitektuuribiennaal kahest osast: peapaviljonide kuraatorite lihvitud ekspositsioonist ning rahvuspaviljonide/-bokside näitustest, mille sisusse peakuraatorid põhimõtteliselt ei sekku ja mis seetõttu alati väga kõikuva tasemega. Tänavusegi biennaali tugevamad osad tulid Fosteri käe alt: pean selleks suurejoonelist kontserdisaalide sektsiooni Giardinis ning kaasaegse arhitektuuri tähenduslikumate tendentside kajastamist Corderies. Transparentsus, topograafia, episoodid, pindsus, atmosfäär, hüperprojektid ? need kaugeltki mitte formaalsed jaotused peegeldavad  arhitektuuris toimunud muutusi ning potentsiaali. Olgugi mõne töö liigitamine ehk vaieldav, on näitus nendega saanud veenva struktuuri. Tehnika areng on arhitektuuri võimalusi määratult avardanud ning arhitektuuribiennaal kinnitab veenvalt kaasaegse arhitektuurse mõtlemise leidlikkust. Fosteri ideeks oli tõendada kaasaegse arhitektuuri muutumise kvalitatiivset iseloomu. Maailmas vormitakse suurejoonelisi ruume, mis üllatavad täna nagu omal ajal ehk Peetri kirik Roomas, kuhu kõik teised maailma kirikud sisse mahtusid. Pea kõikides sektsioonides on Foster verivärskeid projekte toestanud ka mõnevõrra vanemate töödega 1990. aastatest, kohati veelgi varasemast ajast. Need näitavad tänase juuri eilses. Hans Scharouni ja Le Corbusier? meenutamine on igati omal kohal vaatlemaks, millest said alguse uuetüübilised kontserdimajad ja korterelamud. Peter Eisenmani Berliini Max Reinhardti maja jt märkehitiste taasesitlemine ei ole augutäitmine, vaid vajalik meenutus Möbiuse lehe idee siirdamisest arhitektuuri juba 1992. aastal. Tänapäeva sidumine lähiajalooga on muide peenelt esil ka briti ja hispaania paviljonides, kuhu on delikaatselt pikitud 1960. aastate modernismi (Hispaania) ja futurismi (Archigram). 

 

Kontserdisaalid, tänapäeva katedraalid

Loomulikult paelusid biennaalil ennekõike teemad, mis mingitpidi kodus aktuaalsed, ja neid oli palju: kontserdisaalide galerii, urbanistlikud projektid, moodsad muuseumid, sadamate ja endiste tööstusalade planeeringud, kortermajad. Kontserdisaalide esiletoomine on tähenduslik, neist on saanud mõjuvõimsad megaehitised, tänapäeva katedraalid. Leidlike vabavormiliste struktuuridena kasvatatakse nende intellektuaalne ruum suurte piirkondade, linnaosade ja tervete linnade intellektuaalseks dominandiks, polüfunktsionaalseks suhtluskohaks, turismimagnetiks. Arhitektidele esitab nende (nagu ka uute muuseumide ja terminaalide) projekteerimine lisaks tehnilisele keerukusele (akustika, kliimanõuded) ka väljakutse luua kaasaja ruumilisi sümboleid.

Kontserdisaale ehitatakse maailmas praegu eriti palju: möödunud aastal valmis Frank O. Gehryl (koostöös helilooja Pierre Bouleziga) hiiglaslik Walt Disney kontserdimaja Los Angeleses (mille võimsaid teraskonstruktsioone õnnestus oma silmaga näha, kui ehitis veel fassaadiga kaetud polnud), Roomas valmis 2002. aastal kolme, 2800-, 1700- ja 700-kohalise kontserdisaaliga muusikapark (Renzo Piano), mille keskele jääb lisaks veel amfiteater vabaõhukontsertide tarvis. Tänavu lõpetatakse Toyo Ito projekti järgi kontserdimaja Naganos Jaapanis ning Rem Koolhaasi Porto muusikamaja. Christian de Portzamparci ülimoodsa projekti järgi ehitatakse praegu Cidade de la Musicat Rio de Janeiros: hoone seisab postidel troopilise pargi kohal ning selle 1800-kohaline kontserdisaal on transformeeritav 1300-kohaliseks ooperiteatriks. Terved mitmekorruseliste publikuloo?idega külgseinad sõidutatakse külgedelt lava tagaossa; sellist võtet rakendatakse maailmas esmakordselt.

2005. aastal valmivad Sir Norman Fosteri Sage?i muusikamaja Gatesheadis Inglismaal (projekt juba 1997) ning 2500-kohaline ufoliku väljanägemisega Hiina rahvusooper Pekingis (Paul Andreu). 2003. aasta Guangzhou ooperimaja konkursi (2003) võitis Zaha Hadid.

Jean Nouvelil on ehitamisel ?müstiline prisma? Kopenhaageni uues piirkonnas Örestadis (projekt 2002) ning ehmatavalt suur kuldkristalliline Maria teatri juurdeehitus Peterburis (kujutlen seda saatnud vaidlusi). Ehitis peaks valmima 2008. aastal. Peter Eisenmanil on pooleli muusikateater Santiago de Compostelas (projekt 1999), Henning Larsenil suur kontserdimaja-konverentsikeskus Uppsalas (projekt 2002). Ocean Northil on valmimas väljast lihtne, kuid seest komplitseeritud muusika- ja kunstikeskus Jyväskyläs (projekt 1977); Juan Navarro Baldewegi projekti (2002) järgi ehitatakse muusikapaleed Vitoria-Gasteizis Hispaanias. 2007. aastal valmivad Daniel Libeskindi ekspressiivne Grand Canal Theatre Dublinis ja Un Studio väiksem 750-kohaline Lelystandi teater Hollandis. Uue kvaliteediga ensüümset arhitektuuri pakuvad tänavu Genti ooperiteatri konkursi võitnud Toyo Ito ja Andrea Branzi, kelle biomorfse kontserdisaali põrandad lähevad sujuvalt üle seinteks ja laeks.

Lähematest naabritest  võib nimetada Kiasma naabrusesse kavandatud Helsingi muusikakeskuse konkursi töid (2000) ja Liepaja kontserdimaja, mille 2003. aastal lõppenud konkursi võitis Volker Giencke (valmib tänavu). Stavangeri sujuvajoonelise trepistikuga kaetud kontserdimaja projekt (2003, Taani arhitektuuribüroo PLOT) pälvis ühe biennaalipreemiatest. Oslo kontserdimaja juba ehitatakse (konkursi võitis  Norra edukas arhitektuuribüroo Snoxetta, kes sai teenitult kuulsaks uue Aleksandria raamatukoguga Egiptuses) ning see valmib 2008. aastal. Kõik need ehitised on sündmused, mis väärt eraldi artiklit. Olgu see pikk, ent ebatäielik loetelu apetiitseks virgutuseks meie estoonlastele.

 

Muuseumide ehitamine jätkub

Võime ju rääkida kultuuritööstuse haardest ja millest veel, kuid situatsioonis, kus intellektuaalset ruumi maailmas järjest vähemaks jääb, usun, et iga sellise ehitisega võidetakse linnades pealetungivalt massikultuurilt samm-sammult vääristatud ruumi tagasi. Muidugi puudutab see ka uusi muuseume. Roomas on Zaha Hadidi projekti järgi valmimas dünaamiline moodsa kunsti keskus MAXXI (Flaminio linnaosas) ning ODBC (Odile Decq, Benoit Cornette) 2002. aastal projekteeritud kaasaegse kunsti muuseum MARCO. Hadid projekteeris 2003. aastal ka uue Guggenheimi muuseumi Taichungi Taiwanile (Guggenheimi fond jätkab poeketi-ideoloogia alusel oma filiaalide maailma puistamist). Pappsammastega kuulsaks saanud Shigeru Bani projekti (2003) järgi ehitatakse Metzis võrkstruktuuriga telkkatusega uut Pompidou keskust. Endiselt ehitatakse muuseume, viibimise ja mõtlemise ruume, Jaapanis; XXI sajandi kunstimuuseum Kanazawas (Kazuyo Sejima ja SANAA) pälvis biennaali ühe Kuldlõvidest. Aastal 2003 valmis erkkollase fassaadiga Laste muuseum New Yorgis Brooklinis (Rafael Vinoly). Kiasma autor Steven Hollil on käsil loodusmuuseum Los Angeleses, Moderna Museeti arhitektil Rafael Moneol Aragoni kaasaegse kunsti keskus Hispaanias, Renzo Piano (Pariisi Pompidou keskuse autoreid) projekti järgi kerkib Berni alpimaastiku taustal Paul Klee kunstikeskus.

Biennaalil näeb muidugi ka uudseid elamuid ja korterkvartaleid, maastikukorrastamisi ja parke-parklaid (autod hajutatakse pargimaastikku), mida siinkohal ei jõua käsitleda. Hiidprojektidest on kerkimas Milano uus kahe miljoni ruutmeetri suurune (!) messikeskus (Massimiliano Fuksas), mille ehitamise fakt ise peaks kummutama valearusaama messikeskuste kui selliste hääbumisest (ka Pirita näituseväljak vajaks uuestisündi). Suurejoonelistest spordiehitistest oli põnevamaid seebivanni moodi mullitav Pekingi rahvusujula (PTW arhitektid, W. Alsop jt), mis maketil märksa uhkem kui ajakirja pildil, ning tänavu toimunud New Yorgi 2012. aasta olümpiaküla konkursi võiduprojektid (võitis arhitektuuribüroo Morphosis, ehitatakse West-Queensi). Milline sportlane alustas 2012. olümpiamängude ettevalmistusi juba tänavu?

Dünaamilisemaid kaasaegseid rajatisi on pikka aega olnud terminaalid, milliste ülimoodsaid versioone on projekteeritud nüüd ka Itaaliasse: Zaha Hadid võitis ära Napoli terminaali konkursi, Norman Foster Firenze konkursi. Aga ka Rooma vana Termini on korda tehtud ja suureks laiendatud, misjuures 1950. aasta lainetava lae betoonkonstruktsioon mõjub endiselt kaasaegselt ? tõeliselt innovatiivne insenerilooming ei näi aeguvat. 

Ilmselt sama meelt Foster on Itaalia peapaviljoni poetanud väikese pärli ? Uruguay inseneri Eladio Dieste näituse. Dieste kujundas juba 1950. aastatel fantastilisi paraboolseid tellisvõlve: traditsiooniline materjalikäsitlus oli ühendatud julge insenerimõttega nagu omal ajal gooti katedraalide meistrite töödes. Muide, 1940. aastatel töötas Dieste ka Taani tänini tegutsevas firmas Christiani & Nielsen, mis ehitas Tallinna vesilennukite angaarid.

Kes vene arhitektuuri ajalugu vähe tunnevad, neile võisid avastuseks olla Ivan Leonidovi futuristlikud tööd. Minu personaalne avastus oli Alpide urbanistlik käsitlemine (Armin Linke film ise oleks võinud küll paremini komponeeritud olla, kuid preemia sai ometi), mis portreteeris selle piirkonna turistlikku ekspluateerimist. Nagu teame, kaasneb sellega  kit?arhitektuuri vohamine mäesuusatamiskeskustes. 

Fosteri ideid toetab Corderie endise köievabriku ülipikas (316 m) ruumis hästi Asymptote (Hani Rashid ja Lise Anne Couture, kes Tallinna triennaalilgi käinud) kujundus, mis on üles ehitatud gondlite motiivile. Pika saaliga risti asetatud valged ja varieeruva kujuga ?gondlid? toovad ruumi dünaamilise rütmi ning on neutraalseks aluseks makettide reale. Nende paigutus välistab võimaluse näitusest mööda keskjoont ?läbi joosta?, suunates vaataja ruumis ühtlaselt liikuma. Samas on visuaalselt mõjusana säilitatud sümmeetrilise ruumi kesktelg (keskosas ?vajuvad? gondlid allapoole). Näituse kujundus rõhutab eksponentide põhimõttelist võrdväärsust, mis välistab staaritsemise. Seinte äärde paigutatud plan?etid on välja trükitud arvutiga ühes kujunduses, millega tagatakse näituse visuaalne tasakaalukus ? mitte kujunduse nipid, vaid iga töö ise on primaarne. Kes neisse süveneda ei viitsi, sellele tundub ehk tõesti, et kõik sulab ning hangub eristamatuks pudruks. Ka kõige peenem menüü seguneb ühetaoliseks pudruks kui kolme päeva toitu korraga süüa, ent mõelda võiks, kas selles on süüdi kokk või sööja. 

 

Rahvuspaviljonid: võitlus tähelepanu nimel

Rahvuspaviljonides näidatu oli Fosteri ekspositsioonidele enamjaolt risti vastupidine:  valitud tööde garanteeritud taseme ning rahuliku eksponeerimisviisi asemel valitseb siin suur ebaühtlus, vaataja tähelepanu üritatakse köita igasuguste efektidega ning lokkab pseudofilosoofiline ?mumbo-jumbo? (Peter Cooki väljend). ICAMi sessioonil keeldus Kurt W. Foster delikaatselt rahvuslikke väljapanekuid kommenteerimast, mis olnuks meie väga rahvusvahelises seltskonnas tõepoolest üsna libe tee. Enne biennaali oli mul Veneetsias ka sõpru, tõdes ?veitsi päritolu USAs töötanud ja 2002. aastast Itaalias elav Foster. Samas oli ta lahke ise kommenteerima asjaolu, mida kõik märkasid, kuid mida keegi otse ei söandanud küsida ? Rem Koolhaasi ja Herzog & de Meuroni puudumist biennaalilt. Foster võrdles Koolhaasi liigagi vürtsikalt primadonna Maria Callasega. Teada on, et Koolhaas pole kerge persoon ning võib mõista Fosteri solvumist, et ta Porto muusikakeskust oma kontserdisaalide galeriisse ei saanud (selle foto trükkis ta kataloogis siiski ära). Herzog & de Meuron olevat toonud ettekäändeks samaaegse esinemise kusagil mujal. Nende tuntud fotogeenilised ehitised (Eberswalde raamatukogu, Dominuse vinoteek jt) olid visuaalselt kohal arhitektuurifoto osakonnas. Koolhaasi puudumine oli aga täielik ? ja sellisena muidugi silmatorkav.

Rahvuspaviljonide peapreemia määramises Belgiale Kinshasa projekti eest tundus mulle poliitilise korrektsuse mängimisena ? selline sotsiaalne urbanism väga uudselt ei mõjunud. Üllatav oli ka Jaapani paviljon, kus arhitektuuri näitamise asemel (tipptegijaid peoga võtta) oli nähtud hirmsat vaeva installeerimaks arvutimängude ja koomiksite infantiilse põlvkonna (otaku?de) igapäevakeskkonna pudi-padi. Aerofoto Akihabara koomiksite hiigelturust (500 000 ostjat!) oli tõesti masendav, ent kogu teema, mis avanes alles teksti lugemisel, oleks sama hästi artikli formaati mahtunud.

Nii-öelda kunstiprojekte oli teisigi, kuid on suur vahe, kas neid teevad arhitektid või kuraatorid. Arhitektid räägivad ka installatsioonides arhitektuurist, samas kui kuraatorid üritavad installatsioonidega sotsiaalsed olla ja suubuvad retoorikasse. Spetsiaalselt biennaali jaoks tehtud arhitektuursete installatsioonide autorite seas oli ka Peter Eisenman, kes pälvis nn. elutöö preemia.

Professionaalsuses sümpaatne on Archigram?i vanameistri Peter Cooki kureeritud briti paviljon, kus Cook esitleb üheksat arhitekti noortest Ron Aradi ja Jan Kaplicky ning Future Systemsini, jättes kõrvale varem Briti paviljonis eksponeeritud Zaha Hadidi (kelle tööd niikuinii peaekspositsioonides), Cedric Price?i ja Will Alsopi.

Hollandlased esitlesid suurte alade konkreetseid planeeringuid, Prantsusmaa oli pannud rõhu linnaplaneerimise mängule (linn aastal 2089), mis osalejad paratamatult säästliku arengu teemadele viis. Papirägastikus toimetanud noorte arhitektide jutud tundusid alguses paljutõotavana, kuid suubusid siiski üsna pealiskaudsetesse tõdemustesse. Säästlikkus on aktualiseeruv teema, mida ei lahenda korterelamutesse puupeldikute ehitamisega, see eeldab tunduvalt vastutustundlikumat kompleksset mõtlemist. Kütusevarude (räägitakse ju juba ainult 40 aastast) ja puhta vee ammendumise prognoose peaksid planeerijaid ja magistraalide ehitajad juba praegu reaalsusena tunnetama. Teise maakera projekteerimine (?veits) on mõttekonstruktsioonina mänguline, kuid sellega probleeme ei lahenda.  

Venelased võtsid matti üle-eelmise biennaali ameeriklaste paviljonist ja installeerisid oma paviljoni workshop?iks 90 tudengile Krasnojarskist Vladivostokini, kinkides neile võimaluse end mõnda aega Veneetsias hästi tunda (näitus suletakse juba kell 18). Kui ameeriklased tegelesid vähemasti huvitava arvutimodelleerimisega, siis venelaste maketilõikamises ausalt öelda küll midagi vaadata polnud. Ungarlaste projekt läks vett vedama arusaamatuste tõttu arhitektuurifotograafiga, kes polnud nõus, et tema fotod iroonilisse konteksti paigutati. Installatsioon seinatäie liikuvate fotodega jäi lihtsalt riidega kaetuks.  

 

Biennaal ja meedia

Saksa paviljonis oli eksponeeritud nn perifeerne arhitektuur. Mõistaksin, kui selle kontseptsiooni taha peidaks ennast praegu Itaalia, mille arhitektuuris tundub olevat kriis (sellest itaallaste interjööride sektsioon). Kuraator Francesca Fergusoni segasevõitu seletused tegid asja hullemaks, kui see paviljonis paistiski. Kõige vastuvõetamatum oli ehitiste suvaline lõikamine-kleepimine imaginaarsesse saksa väikelinna miljöösse; jäi arusaamatuks, miks peaks olema vahva eksponeerida näiteks Eesti Kunstimuuseumi kleebituna Paide peatänavale, kuhu arhitekt ju iialgi just sellist projekti poleks teinud.

Saksa paviljon pälvis kiidulaulu Die Zeiti artiklis, milles jagus tähelepanu ka eestlaste hobupeldikule, samal ajal kui kogu ülejäänud biennaali suhtes lubas Die Zeiti autor endale kõrki ülbust. Selline ebaobjektiivsus paistab teises valguses, kui teada, et Saksa paviljoni kuraator Francesca Ferguson on samuti ajakirjanik. Biennaalipaviljon oli tema elu esimene arhitektuurinäitus.

ICAMi biennaali sessioonil Eesti ekspositsioonist juttu ei tulnud, sest arutlus oli arhitektuuri- ja mitte meediakeskne.  Arvamusi kuulsin kolleegidelt küsides. Kes leidis, et hea nali; kes ütles otse, et selline ekspositsioon sobinuks pigem rahvakunstinäitusele; kes tunnistas, et sinna pärapõrgusse lihtsalt ei jõudnud (316 meetrit Corderied, seejärel veel 170 meetrit Ariglieried ? sinna lõppu andis tõesti minna). Eesti kaasaegsest arhitektuurist ei saanud keegi midagi teada. Ühe Eesti professionaalse arhitekti töö biennaalil siiski oli ? arhitektide liidu esinaise Margit Mutso maja, kuid seegi pisikese ja anonüümsena hoopis Läti ekspositsioonis Ventspilsi maketil. Võime ju ennast lohutada, et lätlaste väljapanek oli veelgi kehvem ning et teatav meediatähelepanu õnnestus saavutada, kui seda saavutuseks pidada. Meedia ja juhupubliku tähelepanu teenimiseks on veel efektsemaid vahendeid, naaberboksis näiteks oli suures plaanis pornostseen (urbanismi alla annab kõike pressida). Tõsiasjaks jääb, et eestlased käisid küll maailmaliiga korvpalliväljakul, kuid paraku mitte korvpalli mängimas, vaid üksnes tantsutüdrukutena vaheajal vaatajaid lõbustamas. Sellise vahepala avamiseks ei pea kultuuriminister tõepoolest kohale sõitma, peaministrist rääkimata.  Biennaalil võiksid ministrid siiski ära käia ? maailmapildi ja arhitektuuriteadmiste avardamise eesmärgil. Tallinna linnavalitsuse ametnikele aga tuleks veeäärsete linnade paviljonis kohustuslik seminar korraldada, et sadama-alade tulevikukavandamist õpitaks edaspidi mitte Firenze ja Bremeni, vaid Barcelona, Rotterdami, Hamburgi, Ateena, Souli ja teiste päris sadamalinnade kogemustest. Veneetsia biennaal on avatud novembri alguseni.