Miks just nüüd keraamika ja savi?

Niipea kui kriitikud midagi liiga enesekindlalt väidavad, astuvad esile kunstnikud, kes tõestavad edukalt täpselt vastupidist.

HEIE MARIE TREIER

Kunstinäituste pressiteadete põhjal näib praegu olevat tõusuteel suundumus, et nüüdiskunsti näitustel on materjalina aina sagedamini esil savi.

Rahvusvaheliselt esindab seda kas või hiina aktivistist kunstnik Ai Weiwei, kes lähtub sajandeid vanast hiina portselani valmistamise traditsioonist ja sellega seotud sotsiaalsetest võrgustikest. Meil sai buum ilmselgelt alguse EKA keraamikaosakonnas õppinud Kris Lemsalu erakordsest rahvusvahelisest tähelennust 2015. aasta paiku ning nüüd on jõutud tema valimiseni 2019. aasta Veneetsia biennaali Eesti paviljoni kunstnikuks. Lemsalu performance’i-kunstiga kombineeritud inimmõõtmes keraamilised skulptuurid äratavad ellu poeesia ja fantaasia, haakudes ka praeguse maailma vastuolude ja düstoopiatega.

Pärast Kris Lemsalu edu on keraamika kui valdkond muutunud ahvatlevaks mitmete teistegi noorema põlve kunstnike ja kuraatorite silmis. Suundumust jätkavad ka Eike Eplik (näitus „Loomulik“ Hobusepea galeriis) ning läti kunstnik Evīta Vasiljeva (näitus „Paigalseisud ja elastsed hetked“ Tallinna Linnagaleriis).

Juhtumisi langeb huvi kasv kokku EKA keraamikaosakonna 95. aastapäeva tähistamisega – väheke glamuuri ja töötoad. Keraamikaosakond on teinud pikka aega väga head tööd. Siin on kasvanud kunstnikuks nii Kris Lemsalu kui ka Laura Põld. Tartu kunstnikest võib esile tuua Hispaanias keraamika avastanud maalija Andres Sütevaka.

Murphy seadus. Mainitu asetab teise valgusse 2000ndate võitlused Tallinna Kunstihoone näituseprogrammi ümber. Üks leer arvas, et keraamika ehk rakenduskunsti näituste sealt väljajätmine oleks nüüdiskunsti seisukohalt hea. Teine leer arvas, et rakenduskunst peaks jääma Tallinna Kunstihoone programmi. Just seetõttu tundub saatuse irooniana kohata Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumi programmis näitusi „Kuidas: elada. Virtuaalsed biograafiad“ ning „omavahel. oskustest“, mille fookuses on keraamika või rakenduskunst, oskustöö. On varemgi täheldatud Murphy seadust, et niipea kui kriitikud midagi liiga enesekindlalt väidavad, astuvad järgmisena esile kunstnikud, kes tõestavad edukalt täpselt vastupidist.

Keraamika ajalugu on Eestis auväärne ja ses vallas on siin varemgi tegutsenud mitmeid skulptorihingega kunstnikke. Ometi pole näiteks keraamikut Ellinor Piipuud saatnud iial samasugune tähelepanu kui skulptor Edgar Viiest, kelle materjal oli metall. Põhjus, miks üks pälvis rohkem tähelepanu kui teine, pole kinni isegi mitte kunstimaailma soostereotüüpides, vaid pigem traditsioonis, mis pole siinne väljamõeldis, vaid on vastavuses rahvusvahelise nähtamatu kunstisisese hierarhiaga.

Keraamika kui valdkond on muutunud ahvatlevaks mitmete noorema põlve kunstnike ja kuraatorite silmis. Eike Eplik jätkab Hobusepea näitusel „Loomulik“ seda suundumust.

Sirja-Liisa Eelma

James Elkins keraamikast. Keraamika seni kõrvalisest positsioonist kunstihierarhias ja hariduses on kirjutanud oma suurepärases essees „Keraamikast kahel viisil“1 Chicago kunsti­instituudi näitel kunstiteaduse korüfee James Elkins. Teda kui kunstiteadlast iseloomustab omamoodi sportlik uudishimu võtta mõni vähem käsitletud nähtus ja analüüsida seda nii, et see muutub huvitavaks. Elkinsi analüüs sunnib enamasti esitama küsimusi kunstisiseste enesestmõistetavuste ja tarade kohta.

Elkins on nentinud 2002. ja 2009. aasta seisuga, et lääne kunstiajalookirjutus ei hõlma tõepoolest keraamikat täies ulatuses. Ta on vaadanud kriitilise pilguga autoriteetset 1198-leheküljelist üldteost „Gardneri kunst läbi aegade“ („Gardner’s Art Through the Ages“).2 Seal piirduvat keraamika käsitlus neoliitikumi piisonikujukestega, Assurnasirpal II lossi ja Ištari väravaga ning Knossose Ussikuningannaga. Vana-Egiptuse, Vana-Kreeka ja Vana-Hiina kultuur tulevad ka veel arvesse, ent postmodernistlik keraamika jääb kunstiajalookirjutuses juba kullatud getosse, millel on ümber institutsionaalne turvavõrk. Väljaspool seda keraamika just silma ei torka.

Kui Elkinsit veel refereerida, siis on keraamika getost väljatoomiseks ja huvitavaks kirjutamiseks tema arvates kaks võimalust, kas filosoofia- (arutleda objekti, vormi ja materjali üle) või visuaalkunstipõhine (pöörata tähelepanu selle sensuaalsetele omadustele, nagu värv, tekstuur, temperatuur, tunne, maitse). Artiklis on ta teinudki katse näidata, milline on ühe korüfee silmis huvitav kirjutis keraamikast. Ühtlasi hoiatab ta küll ette, et filosoofiline käsitlus on igav, külm ja mõistuslik, sest juttu tuleb Aristotelese kreekakeelsetest terminitest jms.

Mõeldes edasi. Olen keraamikutega suhelnud aastaid ning märganud üht huvitavat asja. Tegemist on väga meeldivate inimestega, kes hoiavad omavahel kokku, oskavad lõbutseda, suudavad ühise eesmärgi nimel palju pingutada ning suhtlevad aktiivselt muu maailma kolleegidega, kes on samasugused väga meeldivad inimesed. Keraamikutel on paljudes riikides oma võrgustik ning nemad teavad justkui mingit saladust, mida teised ei pruugi teada.

Nii nagu graafikkonda on aastakümneid Eestis liitnud trükipress, nii on keraamikutel selles funktsioonis põletusahi. Kogu erialane tööprotsess on koondunud ahju ümber. Tegemist on äärmiselt ohtliku tööriistaga, temperatuur on ülikõrge. Ahjuga ei saa ümber käia tasakaalutud isikud, kes alles otsivad oma identiteeti.

Keraamikkond on Eestis loonud rahvusvahelise kaaluga Tohisoo mõisa keskuse, kus tegevus käib anagama ahjude ümber. Seda tüüpi põletusahjule pani Eestis juba 1990. aastatel aluse Richard Spiller, ameeriklasest demokraatlik professor kõige paremas tähenduses. Anagama on ürgaegne jaapani puuküttega ahi, mida tuleb päevad ja ööd vahetuste kaupa kütta. See on suur pingutus, ent võimaldab kasutada tavapärasest suuremat formaati, näiteks niisugust, mida vajas Kris Lemsalu kilpkonna kilbi ja lõvifiguuri põletamiseks, et viia oma tööd New Yorki näitusele.

Ahju pandud keraamilised tööd võetakse sealt alati välja üllatustega. Kunstnik ei saa lõpuni oma kontrolli all hoida seda, milline ta töö välja tuleb. Loodusjõud sekkuvad kohati jõuliselt. Kunstnik peab olema niivõrd tugevate jõududega suheldes alandlik – parem on olla igal juhul alandlik, mitte ülbe ja ennast täis.

Veel üks argument. Keraamikat tehakse savist, mida leiab ka Eesti looduses küllaga. Kunstide teraapia on Tallinna ülikoolis suhteliselt uudne suund, kus tegeldakse saviga meditsiini spetsiifikast lähtuvalt. Üliõpilased on kirjutanud savi teemal magistritöid seoses kunstide teraapiaga, kus fookus on muidugi saviga tegelemise protsessil ja psühholoogial, mitte keraamilisel valmisteosel kui lõpptulemusel. Viimane on fookuses kunstiakadeemias.

Kuidas siis ikkagi põhjendada praegu tõusuteel suundumust, et nüüdiskunsti näitustel on materjalina aina sagedamini esil savi kui materjal ja keraamika kui valdkond? Kas avastatakse taas perifeeriasse lükatud ürgse loodusmaterjali võimalusi niihästi koos inimesega (teraapia, suhtlemine, looming) kui ka inimeseta (uusmaterialistlik filosoofia, savi 3D-printimine jms)? Kas tagasi looduse ja kultuurilätete juurde? Või hoopis edasi, miksides olnut uute filosoofiliste lähtekohtadega?

Keraamikud ise võivad kirjutada oma versiooni oma erialast, kindlasti on seal rohkemgi olulisi aspekte.

1 James Elkins, Two Ways of Looking at Ceramics. 2002. Aasta konverentsiettekande põhjal täiendatud 2009. aastal ja hiljem. https://www.academia.edu/3248608/Two_Ways_of_Looking_at_Ceramics

2 Kunstiajaloo kogumiku „Gardner’s Art Through the Ages“ esimese väljaande kirjutas Helen Gardner 1926. aastal, järgmistes ei ole mitte ainult mitmete kunstiajaloolaste kirjutisi, vaid need on ka koostatud mitmete autorite poolt. 2001. aasta väljaanne pälvis nii McGuffey kui ka akadeemilise autorite assotsiatsiooni auhinna. Mitte ükski teine raamat pole saanud neid auhindu ühel ja samal aastal.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht