Miks te ei nimeta kakaod või kohvi immigrandiks?*

Ei kuraator ega kunstnikud ole enamasti üritanud anda ühest hinnangut, vaid on usaldanud otsuste langetamisel publikut. Avalikul õigusemõistmisel ilmneb läbematu tung teisitimõtlejad risti lüüa.

URMAS LÜÜS

Näitus „Hea olemise kunst“ Tallinna Kunstihoones kuni 1. IX. Kuraator Siim Preiman, kunstnikud Dylan Ray Arnold, Carl Giffney, Diana Lelonek, Taus Makhacheva, Georgi Markelov, Eléonore de Montesquiou, Jana Shostak ja Jakub Jasiukiewicz, Hanna Piksarv, Liina Pääsuke, Bita Razavi, Uku Sepsivart, Idioodid, Roi Vaara ja Mari Volens.

Kui hea olla on kunst, siis peavad kusagil olema ka kunstnikud, kes valdavad seda kunsti. Oletame, et üks hea ja pädev kunst seisab kahel sambal: praktikal ja selle mõtestamisel. Sedapsi saab kunste palju. Näiteks armastuse kunst, lilleseadmise kunst, elukunstnike elamise kunst, näitekunst, seatapmise kunst (sõber ikka vahel meenutab, kuidas nägi poisipõlves pudeli viina hinge alla keeranud vanaisa jooksvat siga, kel nuga seljas, mööda taluhoovi taga ajamas). Kuraator Siim Preiman on koondanud tööde valiku kunstnikelt, kellel on öelda midagi selle kohta, kuidas olla hea. Paari erandiga on enamik sündinud 1980ndatel. See on igati loogiline, sest eakaaslaste hingeelu ja maailmavaadet mõistetaksegi kõige paremini. Hiljuti ringles internetis meem tundmatu autori mõtteteraga, et kui sul pärast neljakümnendaid pole kahekümnendates mentorit, jääd paratamatult kõrvale olulistest mõtte­struktuurilistest muutustest.

Nullkulu ja laristamine. Nagu näitusel vaadata, saab hea olla mitut moodi: iseenda südametunnistust tuulutades, hukkuvat maailma kaardistades, ülekohut avalikkusele demonstreerides, olemist paremaks muutes. Üldise toonina loob atmosfääri eluterve naivism. President Mere sõnadega: „Olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis.“ Budistliku õpetuse kohaselt pole heaolemine ühekordselt vastuvõetav otsus, vaid seda peab iga päev tund tunni järel endale mantrana kinnitama: olen hea, teen head, ei lase sündida kellelegi halba. Heaolemine seisneb vande pidevas uuendamises. Paraku on inimese mälu üürike. Pärast Esimesest maailmasõda jõuti vaevu laste täiseaks haavad lakkuda, kui koledused ununesid ning sangarlikult relvis rahvad taplema tormasid. Tühi see heaolemine ununema pole, kui päikeses roiskuvad verised emade, isade ja laste rümbad mälust hajumiseks üht inimpõlvegi ei vaja. Millal siis veel tuua inimeste ette hea olemise kunst, kui mitte hobuse­varaste koidikul?

Esimese raksuga kerkisid seosed kolm suve tagasi Karin Pauluse samas kohas kureeritud näitusega „Idealistid“. Toona oli Tallinna Kunstihoones esinema koondatud pigem tarbekunsti ja disaini taustaga tegijad, kes pakkusid oma loominguga välja võimalusi kriipivate küsimuste leevendamiseks. Zero-waste-liikumine, tasuta asjade ringlus, naiividealistlik partisanisõda masstootmise vastu, prohvetlik süsteemilihtsustamine aastasadu vanu tehnoloogiaid tutvustades, barrikaadid moraalisõdade tarbeks jne. Toona üritati kujundus õhus olnud eetiliste küsimustega kooskõlla viia ning kasutati ekspositsiooni üles­ehitamisel eelmise näituse lammutusjääke – prooviti nullkuluga läbi ajada. Seda siis loodetavasti rohkem maailmavaatelistel kui majanduslikel põhjustel.

Hea olemise kunsti“ puhul on sama rada järgides loobutud uute vaheseinte ehitamisest ja tehnika rentimisest, aetud läbi oma ladudes seisva kraamiga. Poodi keelati installeerijatel minna. Kleebitavate kiletähtede asemel on näituse info käsitsi seinale maalitud ning kõik plakatid muskli ja tahte jõul pintsli-värviga vorbitud. Tuleb tunnistada, et tekstipõhjad on prinditud, nii et käsitsi pealkirja maalimine on pigem esteetiline žest. Üksikuid tutvustusbrošüüre tohib kasutada vaid kohapeal, süüvimiseks leiab tekstid Tallinna Kunstihoone kodulehelt. Paberkandjal ajalehtede, ajakirjade ja – mis kõige hullem – soovimatute postkaste reostavate reklaammaterjalide kõrval on see otsus küll tilk ulgumeres, kuid eesmärk polegi olnud paarile puule halastada, vaid viidata võimalusele, kuidas terved metsad kohisema jätta. Usun, et igaüks, kes just otseselt suurkorporatsioonide lendlehtede järgi oma tarbimist ei sea, võiks postkontorist läbi astuda ja paluda kleebist „Ainult tellitud post, palun“. Kultuurilehti ma muidugi tellin, muidu poleks millegagi talvel ahju alla tuld teha. Sirp ja Müürileht toimivad laitmatult, KesKusi ja Kunst.ee kriitpaber hästi ei läida.

Näitusel mõjub värskendavalt Georgi Markelovi viimasel eluetapil valminud teoste kogum „Lilled emale“.

Karel Koplimets

Paratamatult jääb kaikuma küsimus, kas tehtul on pikem tagajärg. Kunsti­maailm on laristamise poolest tuntud: ruumide ümberehitamise, installa­tiivsete arhitektoonide ja näitusepindade loomise peale võib tihti kuluda prügikonteinerisse rändavat raha rohkem kui teoste produktsiooni tarbeks. „Hea olemise kunsti“ loojate üllas siiruses ma ei kahtle, aga kas sellel on kandepinda, selgub alles tulevikus. On selge, et näituseformaat pole muutuste eesrindlane, vaid kaasteeline. Mees­kond­liku takkalükkajana loob see kande­pinna, millelt tõukuvad diskussioonid hakkavad mõju avaldama alles aastate pärast. Nii nagu esimeste autode loojad ei näinud ette massiliselt liikluses hukkunuid ja esimesed naiste õiguste eest seisjad ei jõudnud ise valimiskasti sedeli laskmiseni, näeb „Hea olemise kunstist“ tingitud mõttemuutuse tulemit alles siis, kui näitus ise on juba ununenud.

Empaatiline vaatlev positsioon. „Hea olemise kunstil“ on „Idealistidega“ võrreldes kontseptuaalsele kunstile omane vaatlev positsioon, kohati triivib väljapanek eetilistest küsimustest seostamatusse kaugusesse. See otseselt ei häiri, kui just liigse maailmaparandusliku eelhäälestusega vaatama ei tule. Tallinna Kunstihoone kodulehe tutvustavate tekstide põhjal eeldasin nidusamat seotust põhjuse-tagajärje näidisjuhtumitega, kuid usun, et selle eest leidnult oleksin teinud vastassuunalist kriitikat ja jäänud igatsema abstraktsemat lähenemist. Murekohti jälgitakse ning sündmuste käiku dokumenteeritakse otseselt sekkumata, tuuakse saatuse märsilohistamine vaataja ette ning serveeritakse diskussioonimaterjalina. Kuraatoripositsioonilt on loodud platvorm hea olemise üle mõtlemiseks, keskendumiseks ja oluliste küsimuste kaasavõtmiseks. Selline vagur ja viisakas, pigem sissepoole pööratud ning meediakära-pretensioonitu. Publikumenu kaardid on käest mängitud, kuid üllal eesmärgil.

Peaaegu kõik välja pandud teosed esindavad headuse küsimust omal moel ning erineva intensiivsusega. Eléonore de Montesquiou on emaliku hoolega kuulanud ära mitme mustanahalise pagulase ülekohtuse loo, nende raskused Harkus ja painava kitsikuse Vaos. Paratamatult jääb Eestist mulje kui julmast ja seadusetust riigist, kus abiotsijad põhjuseta loomana puuri pannakse. Harku kinnipidamiskeskuses viiel korral eraldusruumi suunatu jutust tuleb aga välja politseiametniku füüsiline ründamine, agressiivsus ja mässu õhutamine. Kinnipeetu seisukohalt oli tegemist inimõiguste eest võitlemisega. Võta siis kinni, keda laita, keda kiita. Meenutades Bradbury „Fahrenheit 451“, pole meil vaja kuritöö põhjustajat, vaid süüdistatava karistamist. Paratamatult on enamikus maailmas aset leidnud tüli­küsimustes mõlemal poolel õigus. Aga süüdistatavat on ikkagi karistamiseks vaja, muidu ei jää hing rahu. Õnneks jääb universaalse lollikindla lahendusena süüdlaseks ikka see, kes füüsiliselt, moraalselt või juriidiliselt võitluse-vaidluse kaotab, ja rahu maapeal. Trellid ja massid tegelikku süüd ei küsi.

Kuigi mul on nüüdiskunsti puhul tekkinud teatav rääkivate peade allergia, kuna mind suunatakse tundide kaupa staatilise visuaalse esteetikaga esitatud videomaterjalist infot välja sõeluma, siis tuleb tunnistada, et portreteerimise eheduse tõttu läks asüülitaotlejate olukord mulle vägagi korda. Märksa rohkem, kui katastroofijärgsed lipufiltrid Facebooki profiilipiltidel. Võib-olla isegi nii palju, et see võib muuta minu mõttemustrit: kas tulemuseks on nüüd just diivani­mugavusest välja ajav kodanikualgatuslik muutus, aga empaatiline muutus küll. Ennekõike seetõttu, et seni pole mul olnud õnne abiotsijate mõtteid silmast silma (mis sest, et video vahendusel) ära kuulata, tajuda temperamenti, mille kuumaverelisuse põrkumine eestlasliku jahedusega on mitmete konfliktide aluseks, ja vaadata maailma tema silmade läbi.

Kui Montesquiou’ kaastundlikud objektiivsusest vabad videod raiuvad akna asüülitaotlejate võimude poolt täis roojatud hinge ja viskavad õhku üheselt tõlgendatavaid vabadust puudutavaid eetikaküsimusi, siis enda magamist ja autoga ringisõitmist filmiva Carl Giffney videoinstallatsioon ei näi esmapilgul eetiliste teemadega erilist kontakti otsivat. Kui, siis suurema kaarega, meelevaldsemalt. Mulle jäi selle mõte kahjuks püüdmatuks ja tekitas kõhklusi, miks selle eksponeerimine kuraatorile terviku huvides vajalikuna on tundunud.

Passiivne Y-generatsioon ja Markelov. Mitmete teoste puhul torkas silma ärevus hukule määratud maailma käekäigu pärast või vähemalt iseenda käekäigu pärast hukkuvas maailmas. Liina Pääsuke on end sõbrannadega kõlaritest kostuvate lausekatkete näol kindlustanud sõjaväetelgis. Hillitsetud karjatused, leelotused, roppused, lõbus kihistamine, rütmilised keelemängud, katkendlikud südamepuisted. Kuigi rahus sõbrantsidega lobisemine ja veiderdamine väljendab pigem eemaletõmbumist ja isolatsiooni, ei pääse üle ega ümber sõjaväetelgi agressiivsest olemusest. Seda on vaja sõjaks valmistumisel ja sõjas, järjest rohkem ka protestiokupeerimiste rindejoonel. Mille vastu sõjatelgis sõjaplaani peetakse ning kas sellele üldse märgilist tähelepanu on pööratud, on jäänud veel lahtiseks. Telgi kõrval eksponeeritud poola kunstniku Diana Leloneki „Elusate asjade keskus“ koosneb kahest vitriinist, kuhu ta on paigutanud põõsaalustest ja jäätmaadelt kogutud tööstuslikud unarobjektid, mis on aastatega samblasse kasvanud. Lisaks paar fotot, kus nudistid seisavad metsistunud urbanistlikel aladel. Tundub, et visuaalselt on taotletud stalkerlikku düstoopiat, kus emake maa ei jõua jäätmekäitlust ära oodata ning taimestik kasvab lihtsalt inimloodust läbi. Pole planeedil sooja ega külma, mitme maailmalõpuga need soe ja külm elust üle pühivad. Kolmas maailmasõda juba käib ja sel korral märksa suurema ulatusega – inimkond versus maailm.

Dylan Ray Arnold. Fraassõrmede kasvudiagrammi / Imendunud kevadpisarad / Küllastuvad kiud, püsiaed / Segadus nihutas uusi sõnumeid. 2019. Detail.

Karel Koplimets

Nagu ennist märkisin, langeb ärevate ja düstoopiliste huvidega kunstnike sünniaeg üsna samasse vahemikku ehk tegemist on kahekümnendates ja kolmekümnendates eluaastates loojatega, kurikuulsa lumehelbekeste passiivselt vinguva Y-generatsiooniga, kelle hulka ma ka ise uhkelt sõelutud olen (ja mitme maailmalõputemaatilise näitusega igati klassifitseerun). Olles mõned aastad meie kunstiakadeemia vastuvõtukomisjonis olnud, jäävad ikka kõrvu noorte ettekuulutused peatsest lõpust, olgu see siis kliimasoojenemisest tingitud uppumissurm, lunastustapud vaidlustes, kelle väljamõeldud sõber ägedam on, või peremeesorganisme harvendama asuv tehisintellekt. Seetõttu mõjub näitusel värskendavalt Georgi Markelovi viimases eluetapis valminud teoste kogum „Lilled emale“: saali põrand on kaetud gruppidena tema voolitud õitsvate puidust lilledega. Kuigi ükshaaval võiks neid pidada põhikooli tööõpetuse tunni käigus looduks, mille jäägid kõrvalsaalis Hanna Piksarv ringikujuliselt maha on ladunud, siis Tallinna Kunstihoone kontekst ja mass lisab mõjujõudu. Ja neid on palju. No ikka terve saali põrandatäis, tikutopsisuurusest päris mürakateni välja. Saatetekstis on tsiteeritud temaga samas ruumis eksponeerivat Uku Sepsivarti, kelle arvates oli Markelov elu lõpu poole jõudnud tõeliselt oluliste asjade kujutamiseni. See tuletab mulle meelde mu oma vanaema stoilist rahu, kui ühiskonnas käratseti Euroopa Liidu ja ühise rahaga liitumise üle. Punaste kaantega passi saamine ja oma riigi näiline sõltumatuse kaotamine teda väga ei liigutanud. Sündinud krooni ajal Eesti Vabariigis, seejärel punaarmee poolt okupeeritud, natside poolt vallutatud, koos Tartuga maha pommitatud ja taas peale rulluvate punavägede poolt automaadist tulistatud, end vabaks laulnud ja lugematuid kordi eri valuutat rahakoti vahelt vähestes kogustes läbi lasknud, olid kõik need maailmalõpud teinud ta maailma lõpu suhtes üsna tuimaks. Sama meele­rahu keskenduda olulisele tajun ka Markelovi kuues tuhandes puulilles.

Nauditava küljena ei ole kunstnikud enamasti üritanud anda puust ja punaselt üheti tõlgendatavaid hea-halb-hinnanguid, vaid on usaldanud publikut otsuste langetamisel. Avalikul õiglusemõistmisel ilmneb tihtipeale läbematu tung teisitimõtlejad risti lüüa: naisepeksjad, liberastid, punaroosad, homoteerullid, purkisittujad, feminatsid, tolerastid, maltsasöödikud, rätipead, lumehelbekesed, lumehelmekesed, hobusevargad, roosa ila, ekreike. Mitmel korral olen sattunud tunnistama, kui feministide sõnad muutuvad valimatuks vaenuõhutamiseks ja tole­rantsuse eest seisjate väited konservatiivide alandamiseks, keskkonnast hoolimine pööratakse kasumiahneks rohe­pesuks ja nullkuluga kokkuhoid koos maheökotoorvegantrendika enese eest hoolekandmisega jõukamate eralõbuks. Maailm on kuulutanud natsionaalsotsialistliku Saksamaa sedavõrd läbi juurdunud kurjuseks, et möödunud kevadel seadis EKA magistritööde hindamisel Rootsist pärit komisjoni liige kahtluse alla akadeemilise kirjutise pädevuse, kuna tudeng oli kasutanud ühe alus­materjalina Saksa natsionaalsotsialistliku töölispartei liikme mõtteid. Nimelt Martin Heideggeri omi. On vaid väike samm, mil õigusemõistmisest saab näidis­poomine. Seetõttu on rahustav, et Tallinna Kunstihoone seintel pole teos­tele suunatud valguses võllapuude varje.

* Tsitaat Eléonore de Montesquiou’ videoinstallatsioonist, kus ta intervjueerib Aafrika pagulasi.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht