Mis asja me ajasime?

Eesmärk oli kultiveerida noortes disainerites arusaama, et nad peavad enne mõtlema ja siis tegema, uuritavasse teemasse põhjalikult süvenema, neil peab olema oma arvamus.

KRISTJAN MÄNDMAA

Kõik see möll, mis äsja kunstiakadeemia (EKA) graafilise disaini osakonna tudengi­tööde ümber lahvatas, tõi ootamatult meelde kauged ajad. Täpselt 20 aastat tagasi hakkasime koos Ivar Sakiga EKAs graafilist disaini uueks looma ning toonase avalikkuse reaktsioonid noorte disainerite tööle olid üsnagi sarnased praegustega. Kas tõesti ei ole vahepeal midagi muutunud?

Tegemist paistab olema inimkonda igavesti saatva probleemiga. Juba rohkem kui 2000 aastat tagasi kurtsid õpetatud mehed, kuidas noored on hukas ja tulevik paistab tume: „Meie isade ajastu oli hullem kui vanaisade oma. Meie, nende pojad, oleme isadest vääritumad. Nõnda kingime maailmale omakorda järglasi, kes on veelgi korrumpeerunumad“ (Quintus Horatius Flaccus, 65–8 e.m.a). Nii see oli, on ja jääb. Tasub kellelgi vaid isaikka jõuda, kui hakkab tunduma, et kunagi oli rohi rohelisem, taevas sinisem ja disain parem.

Miks just selline kujundus?

Ehk on paras aeg heita pilk praeguse EKA graafilise disaini algusaegadesse ja tuletada meelde, mis asja 2003. aastal õigupoolest ajama hakatud sai. Mis taime istutasime, et see nüüd nii kohutavaid vilju annab?

Räägin siinkohal eelkõige iseenda eest, sest kindlasti nägi iga toonane õppejõud tulevikku omamoodi. Meid ühendas tahtmine kujunenud status quo’st edasi liikuda, avastada graafilisele disainile uusi võimalusi.

Sajandivahetusel tundus suurim disainilünk olema just Eesti kultuurisfääris. Minu meelest oli disain toona ülejäänud kultuurist irdunud, sest seda viljelesid kas „endised“ (ENSVaegse tunnetusega disainerid – KuKu klubi, 1970ndate rokiplaadid) või siis uue ärkamisaja lapsed, kelle huviks paistis olema eelkõige palju teenida ja hästi meelt lahutada. Ega ma ise tingimata neist erinenud – ei ole end julgenud ühelgi eluetapil päriselt „kaasaegseks disaineriks“ nimetada. Küll aga andis põgus õppeaasta (1999) Amsterdamis Rietveldi akadeemias mulle võimaluse siinsele disainielule kõrvalpilku heita.

Rietveldi akadeemiasse sattusin täiesti juhuslikult. Mul polnud aimugi, mis kool see on – tahtsin lihtsalt veel enne, kui saan 30aastaseks, välismaal õppida. Otsisin kooli, kus inglise keelega hakkama saaks ja õppemaks oleks väike. EKA välissuhete osakonnast soovitati Rietveldi, kus selleks ajaks juba mõni meie ehtekunstnik vahetusõpingutel käinud.

Enese teadmata sattusin avangardsesse õppeasutusse, kus juhendajaiks maailmakuulsad disainerid ning kuhu tudengid võeti sisse läbi ülitiheda sõela. Üle poole grupist oli sinna tulnud väljastpoolt Hollandit. Mindki võeti vastu ainult seetõttu, et olin esimene endisest NSVList, kes sisse astuda proovis. Õppimine osutus aga väga vaevaliseks. Niivõrd erinev oli sealne suhtumine sellest, millega olin seni harjunud. Juhendajate pidev urgitsemine: „Miks just nii ja mitte teisiti? Miks see font, miks see värv, mida sa oma kujundusega öelda tahad?“ Eesti tellija on ju alati olnud vähenõudlik – kui disain on piisavalt magusaks timmitud, läheb peale ikka. Seal ei läinud kuidagi. Päris ära väsitas, aga pani ka asjadele uutmoodi vaatama.

Eestisse tagasi jõudes märkasin, et nii teatris, muusikas kui ka kunstis toimub palju põnevat, aga kultuuri­plakatite disain ei haaku sellega, on tuim ja märgist mööda. Tekstid olid loetavad ja värvid mahedad, aga teose sisuga tulemus eriti ei seostu. Esteetika, mis sobis suurepäraselt õllefirma või kinnis­varabüroo reklaamiks, mõjus kultuuri­konteksti asetatuna kohatult.

Niisiis oli minu eesmärgiks
2003. aastal hakata koolitama graafilisi disainereid, keda poleks piinlik lasta kokku uute ärksate kunstnike, kirjanike ja heliloojatega. Hollandis õpitu eeskujul kavandasime õppeülesanded abstraktsete ja avatuina. Mitte „kujunda raamatu­kaas“, vaid „kujunda kolm kaant, millest üks oleks õige, teine vale ja kolmas pealtnäha õige, aga tegelikult vale“. Mitte „kujunda plakat pangale“, vaid „mine istu paar tundi panga fuajees, vaatle toimuvat ja kujunda plakat, mis sinu suhtumist nähtusse kuidagi kommenteeriks“. Eesmärk oli kultiveerida noortes disainerites arusaama, et nad peavad enne mõtlema ja siis tegema, uuritavasse teemasse põhjalikult süvenema, ning et neil peaks olema oma arvamus ja isiklik suhtumine disainitavasse.

Väliskoolide võimalused

Iseenesestmõistetavalt leidis selle kõrval algusest peale käsitlemist ka vormistuslik külg – nii disainilugu, värvusõpetus, tüpograafia kui ka trükiettevalmistus. Küllalt varakult saime aga aru, et akadeemia on parim koht just kriitilise mõtlemise arendamiseks. Tehnilisi oskusi saab süvendatult omandada ka omal käel. Eriti tõhusalt kinnistub tehnoloogia siis, kui üliõpilane erialal praktiseerib ning saab õpitu vahetult käiku lasta. Ka tarkvaraõppe puhul selgus, et disainitudengid olid juba kooli tulles juhendajatest tihti targemad. Tänapäeval on internet tulvil videokursusi kõikvõimalike tehniliste nüansside omandamiseks. Kriitikameele kursusi on sealt palju raskem leida.

Kõige esimese lennu koolitamisega saime Ivariga üsna ladusalt hakkama nii, et jõudsime veel paralleelselt oma igapäevast disaineritööd teha. Leidsime mõned õppejõud lisaks – pigem küll kunstnike hulgast, sest ehmatusega avastasime, et kujundajad (ka need, kellest lugu pidasime) ei suuda teistele seletada, mida ja miks nad teevad. Disainist rääkimise oskus oli ilmselt koos Bruno Tombergi pensionileminekuga Eestist kaduma läinud. Disainer-praktiku tüüpiline kommentaar tudengile oli: „Täitsa lahe! Tee edasi!“ Aga miks lahe ja kuhu edasi – see kippus selgusetuks jääma. Tegevdisainerite silmaring oli väike, ei osatud valdkonnast näiteid tuua ega seoseid luua. Kunstnikud õnneks suutsid mõtestada vähemalt lähedast kunsti­valdkonda ja abiks oli seegi.

Kui aga võtsime õppima juba teise ja kolmandagi lennu uusi noori ning tudengite arv kasvas poolesajani, oli selge, et oma jõududega me kaugele ei purjeta. Vaja oli hakata kasutama välismaiseid võimalusi. Tekkis traditsioon käia koos üliõpilastega piiritagustel bussiretkedel disaininäitusi vaatamas, kutsusime EKAsse õpetama kõik Läänes kohatud põnevamad disainerid. Aga ikka paistis arenguhüpe liiga palju aega võtvat. Kõige tõhusam tundus siiski olevat saata võimalikult rohkem tudengeid välisülikoolidesse. Nii võtsingi oma tegevust EKA graafilise disaini osakonnas kui ettevalmistuskursust, mis aitab noortel välismaale mineku portfoolio kokku panna. Alustagu õpinguid Eestis, aga lõpetagu välismaal. Esmajärjekorras mõlkus meeles loomulikult Rietveld, mille kõrget taset olin omal nahal tunda saanud. Kuid kohe asusime koos Ivar Sakiga seirama koole ka teistes riikides. Käisime Inglismaal ja Skandinaavias, võtsime ette rongisõidu Tallinnast Zagrebini, külastades igas ettejäävas pealinnas rahvuslikku disainikooli. Isegi Moskvas käisime ära.

Ehmatusega nägime, et ega väliskoolide hulgas ei olegi eriti neid, kuhu usaldaks õpilasi saata. Sealseid tudengitöid sirvides ja õppejõududega vesteldes tajusime sedasama vanaaegset suhtumist (modernistlik nokitsemine ümber vormiküsimuste), millest üritasime edasi liikuda. Õppekavu juhtisid hilises keskeas meesterahvad, kes tundsid vähe huvi uusimate suundumuste ja mujal toimuva vastu. Kui mõned EKA tudengid siiski veetsid semestri Ljubljanas, Bratislavas ja Berliinis, siis hiljem nendega rääkides saime murele kinnitust – pigem oli tegemist ajaviidu, mitte arendava kogemusega. Probleemiks oli loomulikult ka välisülikoolide õppejõudude vähene inglise keele oskus. Niisiis jäi lõpuks sõelale ikka Rietveldi akadeemia, kuhu jätkuvalt tunglesid õppima tudengid kõikjalt maailmast. Igal aastal sai paar eriti tubli eestlast Amsterdami lähetatud ja seal nad enamasti ka kooli lõpetasid.

Teistsugune tegelikkus

Kõik läkski nõnda, nagu olin plaaninud. Meie esimeste kursuste tudengite hulgast kasvas peale uus põlvkond noori välisharidusega õppejõude. Vaevalt kümme aastat pärast EKAsse astumist vedasid disainiõpet juba Indrek Sirkel, Mikk Heinsoo ja Anu Vahtra koos kolleegidega. Praegu juhib osakonda Ott Kagovere (kes muide ei olegi Rietveldis käinud). EKA graafilise disaini haridus on juba nii kvaliteetseks muutunud, et välisõpingud ei tundu enam omavat sedavõrd olulist kaalu kui varem. Käiakse ikka – semestriks Erasmusega –,
aga diplom saadakse pigem Eestist. Taseme tõusust annab head tunnistust ka EKA graafilise disaini uus rahvus­vaheline magistriõppekava, mida juhib Yale’i ülikooli lõpetanud Sean Yendrys. Konkurss sinna on pingeline ja õpperühm väga rahvusvaheline. Kvaliteedilt võrdlevad sisseastujad seda maailma parimatega.

Aga mis mõttes „parimatega“? Eksperimenteerimisvalmiduse mõttes. Vabaduse mõttes tegeleda sellega, mis tudengile endale huvi pakub. Selles mõttes, et õpe on nõudlik. Üliõpilasele maksimaalselt otsustusvabadust jättes kannustatakse neid võimalikult sügavale puurima – nii teemasse kui ka iseendasse. Ei lepita pealiskaudsuse ega lohakusega. Tudengitelt oodatakse maksimaalset võimalikku pingutust eneseleidmisel. Mitte üksnes „Mida ma oskan?“, vaid ka „Kes ma olen ja mida ma tahan?“ ja „Miks ma seda kõike teen?“.

Lisaks väliskoolides veedetud semestrile on tudengid ülihästi kursis sellega, mis on graafilise disaini vallas laias maailmas uuemat. Nad viibivad samas interneti- ja mõtteruumis eakaaslastega kõigilt mandritelt. Kui kommertsdisaini juur asub XX sajandi alguse lootusrikkas modernismis, siis noortele on olulised hoopis teised teemad. Elu ei tõota minna paremaks ja lõbusamaks. Pigem vastupidi. Hirm tuleviku ees, rahvusvaheline vägivald, tehnoloogiate tekitatud eksistentsiaalsed ohud, kaasuvad vaimsed probleemid –
nende nähtuste mõtestamiseks ei piisa enam korrapärasele gridile laotud optimistlikest kirjatüüpidest. Arvutil töödeldud magusad fotod kajastavad reaalsust vähem kui kunagi varem. Viimaste kümnendite ületarbimine on põhjustanud meeletut kahju loodusele ja ähvardab inimkonda hävinguga – mismoodi siis külma kõhuga sellelesamale tarbimisele jätkuvalt kaasa aidata?

Mõni võib nüüd väita, et ärivallas lihvitud oskused on kasuks ka näiteks loodushoiuteemaliste sõnumite edastamisel. Jah, rohepesuvaldkonnas ongi disain täpselt samasugune, optimistlik-modernistlik. Plakati tekst võib küll hüüda „Kaitse loodust!“, aga oma sileda vormiga saadab ta hoopis teistsuguse sõnumi: „Ära usu! See on kõigest kaubanduslik teadaanne.“

EKA lõpetajad saavad hakkama

Siiski ei ole EKA graafiline disain enam ammu üksnes kultuurile orienteeritud. Kolme aasta jooksul tehakse koostööprojekte igasuguste tellijatega (Eesti Pank, Tallinna Sadam, Ettevõtlusamet jt). Õppesse on integreeritud mitmenädalane praktikaprogramm, mille tudengid veedavad väga erinevates Eesti disaini- ja reklaamifirmades. Sisseastujatel on võimalik õppekava valida vastavalt oma huvidele. Lisaks graafilise disaini bakalaureuseastme päevaõppele ja rahvus­vahelisele magistriprogrammile on EKAs aina paremaks ja populaarsemaks muutuvad visuaalse kommunikatsiooni bakalaureuseastme tsükliõpe ning interaktsioonidisaini magistriõpe. Need programmid on otseselt suunatud üliõpilaste ettevalmistamisele tegutsemiseks ettevõtlussfääris. Teaduskond uueneb pidevalt ja õppekavad teevad omavahel tihedat koostööd. Tudengitel on võimalik saada üsna lai pilt sellest, missugused on disaini vormid ja väljundid.

Meedias ilmunud süüdistustest ja osakonna vastulausetest oleme saanud teada, et EKA graafilise disaini tudengid ei jää pärast lõpetamist nälga. 90% neist läheb edasi õppima või töötab erialavaldkonnas. Loodetavasti on neil võimalik mitte teha ülemääraseid kompromisse ja valida projekte, millele nad ka ise saavad alla kirjutada. Kuna palju tööd tehakse kultuurivallas, puutuvad disainerid enamasti kokku haritud ja meeldiva tellijaga – seegi on suur asi. Nii et pole vaja noorte pärast liialt muretseda.

Neile, kellele uus radikaalne disain vastu hakkab, soovitan praegune aeg meelde jätta ja paari aasta pärast selle pilguga uuesti ringi vaadata. Luban, et paljud praegu veidrana tunduvad disaini­võtted ja esteetilised nõksud on siis reklaamiagentuuride poolt üle võetud ja laialdases kasutuses. See on loomulik ja paratamatu protsess. Nii on see alati olnud – avangardistid leiutavad ajastuvaimule omast uut esteetikat ja kommertsdisainerid võtavad selle hiljem, kui ühiskond selleks valmis on, massikasutusse. Kui on ikka silmale valus, keerake pea ära. Võtke aega harju­miseks. Ja kui ei harju, pole samuti midagi. Kunagi trükiti ajalehti gooti tähtedega ja kindlasti leidus ka neid lugejaid, kes jäid elu lõpuni uue ja imeliku Times New Romani peale viha kandma.

Kripeldab veel üks teema, mis seoses EKA graafilise disaini kriitikaga ühismeedias esile on kerkinud – mõne endise tudengi koolist saadud hinge­traumad. Tunnistan ausalt, et olin omal ajal pedagoogiliselt võhiklik. Ei osanud üliõpilaste huvidesse ja valmisolekusse piisava pieteeditundega suhtuda. Kippusin kiirustama, sundisin neid liialt takka. Algaja 30aastase õppejõuna võtsin keskkoolist tulnud noori omasugustena – ma ei adunud, et nad ei ole veel jõudnud sama palju kogeda, et nende sinisilmsusel ja vähesel kriitikameelel, ka oskuste puudumisel on oma väärtus. Nõudsin esimestelt arglikelt disainitöödelt ilmselt liialt enda maitsega haakuvat teravust ja irooniat. Kippusin halvustama neid, kes nõudmistega kaasa ei suutnud tulla. Kui saaks ajaratast tagasi keerata, teeksin loomulikult teisiti. Praegu saan ainult vabandust paluda nende ees, kes seeläbi emotsionaalselt pihta said. Ühegi disainiteemaga ei tasu nii tuliseks minna, et tervis kannatab.

Kristjan Mändmaa oli EKA graafilise osakonna dotsent (2003–2011) ja disainiteaduskonna dekaan (2016–2021).