Mis on eesti algvorm?

Taive Särg

Raivo Kelomehe näitus „Eesti algvorm” Vaala galeriis 2. – 29. II. Vaala galerii näitusel on Raivo Kelomees keskendunud eesti (kunsti) algkujundile. Küsimust alge kohta peetakse filosoofia põhiküsimuseks, millele vastamise abil oleks võimalik vastata teistele olulistele küsimustele. Eesti visuaalse algvormi otsimine tähendab eesti visuaalse tõe otsimist. Kelomees on esitanud kolmele kunstiteadlasele (Reet Varblane, Heie Treier ja Anders Härm) ja ühele kunstnikule (Kirke Kangro) küsimuse eesti algvormi kohta: „Kui kujutada ette, et Eesti pinnal ei oleks umbes 5000 aastast inimtegevuse ajalugu, et meie teadvus ja mälu ei oleks mõjutatud teadmistest varasema kohta. [---] Missugune oleks siis tsivilisatsiooni-, mõjutuste-eelne ja sootsiumi tegevust mitte peegeldav kujutav kunst?”. Näituse moodustavadki küsimus ning kunstiteadlaste, kunstniku ja autori enda vastused: verbaalsed ja visuaalsed. Teostus on manifesteerivalt praegusaegne: eksponeeritud on arvuti abiga loodud ning kunstniku selle põhjal joonistatud objektid, väljas on ka kontseptsioon, loomisprotsessi kirjeldus ehk siis diskursus ja kontekst.

Probleemiasetus pani mind mõtlema nii vastamise võimalikkuse, sisu kui küsimuse esitamise põhjuste üle. Küsimuses sisaldub rousseau’lik-herderlik kontseptsioon, et kultuuri ja tsivilisatsiooni kõrvaldamise abil võib jõuda inimese ja etnose identiteediga seotud tunnetusliku ja kunstilise tõe juurde. Ent, sootsiumita ei ole ka kultuuri ning 5000aastase kultuurikihita poleks meil seda, mida praegu peetakse kunstiks, või inimest, keda nimetatakse eestlaseks. Küsimusepüstituse ideoloogiline kallak on muutnud ehk Reet Varblase ja Anders Härmi skeptiliseks, ning ajendanud pigem arutlema selle vastamise võimalikkuse ja mõttekuse üle. Teoreetikuid huvitavad ka Kelomehe küsimuse tõstatamise põhjused: Reet Varblane oletab, et selleks on soov millestki vabaneda, „raputada ennast vabaks”, Heie Treier, et küsimuse taga on eestlase tuntud soov „jõuda Euroopasse”, ning vastab ise, et läbi lööb rahvuslikest kompleksidest vaba igavikuline kunst. Kelomehe enda sõnul ajendas teda sellist küsimust esitama vajadus puhastada kultuurilist teadvust, tühjendada mälu visuaalsusest, sest meie visuaalsfäär on väga agressiivne ja pealetükkiv.

Algvormi mõiste seostub filosoofia, bioloogia, lingvistikaga, ning on kasutusel arvutigraafikas kui geomeetriline vorm, millest pannakse kokku keerukamad, ka kolmemõõtmelised kujundid. Kõik need kihistused osalevad ka näitusel kujundi loomisel. Autori sõnul „taotletakse siduda algseim visuaalvorm nüüdisaegseimaga, ürgne ja vahetu keerulise ja transdistsiplinaarsega, joonistust 3D-printeri väljundiga. Viimase kujundamisel on toetutud paleoliitilistele algvormidele. Tegevuse üks motivaator on olnud soov esemelistada virtuaalset vormi ja teatava kinnisideepõhise kirega joonistada sellest olematust objektist vaateid”. Kunstniku kujutamisviisi iseloomulik „algvorm” on suletud kõverjoon, mille abil loodud quasi-olevuste pildid moodustasid ka tema näituse „Vorm ID ” (2009) põhisisu. Kui tookordsed figuurid väljendasid isikupäraseid alateadlikke hoovusi, siis tänavuse näituse kujund pürib sotsiaalse identiteedi, „kollektiivse alateadvuse” või „rahva vaimu” väljendamisele (vastavalt Jungi või Herderi mõistele). Endast eemalduda, üksikult üldisele jõuda – või seda sümboliseerida – aitavad arvuti kasutamine ja kunstiteadlaste arvamuste lisamine.

Loomine arvuti kui deus ex machina abil rõhutab kujutatava „objektiivsust”.

Sageli hakatakse oma identiteeti otsima muutuste ajal, soovides säilitada olulist. Eestile iseloomulikke väljendusvorme asuti otsima XIX sajandi lõpul euroopastumise käigus (nt Rudolf Tobiase „Eesti muusika iseloomulik ilmend”, 1913)¹ ning algset kirjeldati pühadusele viitava retoorika abil. Kristjan Raud on kirjutanud: „Kellelgi ei ole õigust algkujusid (originalisid) muuta, kui autoril enesel. Algkuju jäägu puutumata, olgu meile püha, sest temas peegeldab ennast rahva ehk isiku iseäraline ilm iseäralises kujus, mis kõigist muudest lahku läheb” (1906).²

Kelomees on eemaldunud varasematest traditsioonidest, kaljujoonistest ja vöökirjadest, mida on kasutatud etnilise kunsti loomisel, ning loonud loodusliku algorganismi taolise kujundi. Selle võimalusi näitavad eri rakursist tehtud joonistused, kus ilmnevad sümboolsed tähendused ning tekib liikumise illusioon. Kunstniku sõnul oli tal kavas esitada rohkem pilte ja luua neist animatsioon. Piltide osa oli kõige elamuslikum: inimkäe loodud kujutises on midagi algset ja olulist.

Joonistustel esitatud kujundi eri vaated seostuvad loodusega: vee-elaniku koda, roided, emakas ja naise suguelund. Luine ja lihane koda viitab elu algetele, on kaitsva, suletud vormiga. Koostöös arvutiga tehtud ruumiline algkujund ongi kivistunud, morbiidne museaal, mis hingestatud ilme on saanud alles joonistustes. Kuidas on kulgenud kaitsvas kojas elu, täis metsikut kammitsematust, sellest eelistab kunstnik –„õige” eestlane – vaikida. Niisugune nägemus on kooskõlas Kangro ja Härmi arutlustega. Eestlase põhitunnusena on nad näinud suletust ja vaikimist, visuaalses plaanis nimetab Kangro eestlusele omaseks „varjavat õõnsust, mille negatiivse kujuga kaasneb positiivne kumerus”.

Merikarp on lääne maailmas erootiline vorm, naise suguelundi sümbol. Antiigis oli merikarp seotud armastuse, ilu ja viljakuse jumalanna Aphrodite kultusega: too sündis kastreeritud Uranose fallosest ning ujus kaldale merikarbis. Merikarpi kasutati purskkaevude kujunduses, see sümboliseeris igavese nooruse ja lõpmatu armastuse lätet. Ristiusus oli merikarp palverändurite ja ristirüütlite tunnus, ka Eesti baltisaksa suguvõsa Vietinghofi vapil on kujutatud kolme merikarpi. Mõningate India legendide järgi on maailm sündinud merikarbi heli kaudu, vanad india lood kubisevad kangelastest, kes tassivad endaga kaasas lumivalget merikarpi, millele on antud nimi nagu isikule.

Raivo Kelomehe lähtumine ümarvormidega algloomadest Eesti elu põhiküsimuste uurimisel tekitab paralleele bioloogi ja filosoofi Ernst Haeckeliga, keda on looduskujundid inspireerinud lahendama maailmamõistatust (die Welträtsel). Haeckel uuris ja kujutas piltidel algseid organisme, sealhulgas merikarpe („Kunstformen der Natur”, 1899–1904)³. Tema huvi looduslikult vormitud korrapära ja kaunite kõverjoonte vastu mõjutas edaspidi Art Nouveau juugendlike kõveruste kujunemist. Haeckelist mõjutatuna avaldas Karl Blossfeldt 1928. aastal taimede põhjal loodud monograafia „Kunsti algkuju” („Urformen der Kunst”).⁴

Näitus „Eesti algvorm” on algvormi ehk siis tõe väljendusvorme otsivast inimesest. Algvorm on materiaalne, kuid toimib kui sümbol, mis seob inimese kehalise olemise taju, ideede ja ideniteediga. Kunstniku enda vastus Eesti algvormi kohta on krüptiline ja irriteeriv, ta paneb vaataja uuesti küsima ja kaasa mõtlema: kas meie algvorm on tõesti suletud, salapärane vaikiv kujund, kaitstud koda, millest sünnib siis kas igavikuline kunst või põhjamaine Venus?

1 Rudolf Tobias, Eesti muusika iseloomulik ilmend. – RMT: Eesti Kultura II . Korraldanud V. Reiman. Postimehe kirjastus, Tartu 1913, lk 180–190.
2 Kristjan Raud, Noli me tangere. – Postimees, 22. IV 1906, lk 2.
3 Ernst Haeckel, Kunstformen der Natur. Samml. 2. Bibliographisches Institut. Leipzig Wien 1899–1904.
4 http://www.soulcatcherstudio.com/exhibitions/blossfeldt/