Mobiilsus, spontaansus ja koostöö

Neljanda „Kultuurikompassiga“ tõestati, et pärast sellist foorumit kasvab kultuurikorraldajate tahe teha maailmast õiglasem ja hoolivam paik.

EVELYN GRZINICH

IV rahvusvaheline foorum „Kultuurikompass“ Eesti Rahva Muuseumis ja TYPA trüki- ja paberikeskuses 18. ja 19. mail.

Esimest korda kahepäevasena toimunud foorumil „Kultuurikompass“¹ käsitleti mobiilsust² kultuurisektoris. Tartusse Euroopast ja Ameerikast kokku tulnud kultuurikorraldajad, loovisikud ja poliitikakujundajad otsisid vastuseid küsimusele, mis takistab piiriülest kultuurivahetust. Foorumi pealkiri „Kas kultuur tunneb piire?“ võimaldas läheneda mobiilsuse teemale mitme vaatenurga alt. Programmi oli koostanud Euroopa kultuuripealinn Tartu 2024 koostöös Eesti Loomeresidentuurid MTÜga. Korraldajate taustast lähtuvalt on arusaadav, et programm esindas eelkõige kultuuripealinnade ja loomeresidentuuride vaateid.

Mobiilsus on kultuuriinimestele ametialaselt tähtis. Liigutakse üle riigipiiride hariduslikel, võrgustiku loomise või töötamise eesmärkidel. See on kultuurirahva vaba valik. Võimaluste paljususe puhul, aga ka kriiside valguses on vaja teadlikku kultuurimobiilsust. Kuidas saavad seda rakendada kultuuritegijad, -korraldajad ja kultuuripoliitika kujundajad?

Niivõrd kompleksset teemat nagu mobiilsus kultuurisektoris saab käsitleda ainult paljude vaatenurkade alt, juba eos tuleb leppida tõsiasjaga, et sellise lähenemisega kerkib üles rohkem küsimusi, kui antakse vastuseid. Faktide ja vaatenurkade rägastik lubab siiski aimata, kuhupoole suunavõtt on seatud.

Mobiilsus kui loovuse käivitaja

Foorumi esimene päev Eesti Rahva Muuseumis oli jagatud neljaks: kultuuripealinnade loomeresidentuuride lühitutvustused kõnede ja messi vormis, arutelud ja paralleelsed vestlusringid.

Mõttevahetuses „Mobiilsus kui loovuse käivitaja“ uuriti, millist väärtust toob loovisikute ja kultuuritöötajate ränne kultuurimaastikul, millised on mobiilsuse vormid, võimalused ja ülesanded. Antropoloog ja dokfilmide tegija Terje Toomistu sõnul tekitab mobiilsus innovatsiooni ja kui tahta innovaatilist ühiskonda, siis tuleb mobiilsust soodustada. Rändamiskogemus või ükskõik milline laiendatud mobiilsuse vorm asetab rändaja liminaalsesse³ ehk vahepealsesse üleminekuseisundisse. Rändamine võib olla ebamugav, aga kogetav liminaalsus paneb aju uudsesse innovatsiooniolukorda, vallandades uusi harjumusi, muutes vanu mustreid ja otsides loovaid lahendusi. Mobiilsus on rutiinist, reeglitest ja kultuurikoodidest väljaastumine. Selline nihe suurendab loovust. Rahvusvaheline teadmiste ringlus on eriti väärtuslik Eesti-suguste väikestele ühiskondadele. Riigi poliitikat kujundades tuleb silmas pidada, et mobiilsus jääks kahesuunaliseks, et ahvatlevaks valikuks jääks ka tagasiränne. Mobiilsus peab olema vaba valik, aga mitte sundus.

Uurija Bojana Panevska nõustab kunstnikke ja kultuuriorganisatsioone rahvusvaheliste loomeresidentuuri programmide ja piiriülese koostöö osas organisatsioonis TransArtists/DutchCulture. Oma ettekandes „Mobiilsus kultuurisektoris: suundumused, väljakutsed, pandeemiad ja muud kriisid“ („Mobility in the cultural sector – trends, challenges, pandemics and other crises“ puistas ta kuulajate ette rohkem küsimusi kui vastuseid. Kohe ettekande alguses palus ta saalis olijail silmad sulgeda, kujutleda ennast olukorras, kui oli tehtud midagi head ja midagi halba kas endale või kellelegi teisele. Ning kuidas siis ennast tunti. Lihtsa kujutlusharjutusega tõstis Panevska esile tõsiasja, et ei tohi unustada, mida panevad meie tegemised meid endid ja meid ümbritsevaid elusolendeid tundma.

New Yorgis elav kunstnik ja kuraator Kendal Henry on spetsialiseerunud avaliku kunsti valdkonnale üle kolmkümne aasta, ta on nõustanud kultuuriorganisatsioone ja linnavalitsusi. Oma ettekandes illustreeris ta CEC ArtsLinki projektide näitel, kuidas kunstniku, väljastpoolt tulija loovsekkumine rikastab keskkonda ja lõimib kogukondi. Võimaluse, aja ja usalduse korral pakuvad kunstnikud tõelisi väärtusi, sest neil on pädevust, kujutlusvõimet ja uuenduslikke oskusi keeruliste probleemide lahendamiseks.

Võrgustike jõud

Koostöö tähtsusest ja sellest, kuidas koostöö tagab kriiside keerises ellujäämise, ei räägita ainult kultuurivaldkonnas. Koostööd käsitleti kultuurimobiilsust toetavate võrgustike näitel diskussioonis „Võrgustike jõud“. Võrgustikud tekivad vajadusest ja muutuvad vastavalt oludele.

Mittetulundusühing Eesti Loomeresidentuurid (LOORE) on residentuurikorraldajaid koondav katusorganisatsioon. Rohkem kui aasta tagasi loodud võrgustiku tekkelugu ja eesmärke tutvustas võrgustiku üks juhte Kadri Laas-Lepasepp. Võrgustiku tekkeloole sekundeeris On the Move (OTM) – üle 20 aasta tegutsenud rahvusvaheline võrgustik, mis on arenenud kultuurimobiilsuse võimalusi vahendanud veebiplatvormist Euroopa Liidus arvestatavaks kultuurimobiilsuse poliitika kujundajaks. Võrgustiku arenguloost ja sellest, kuidas OTM toetab loovisikute ja kultuuriprofessionaalide rahvusvahelist mobiilsust, mõjutades samal ajal riikide ja Euroopa Liidu poliitikat, töötades õiglasema, kaasavama ja jätkusuutlikuma kultuuripoliitika nimel, rääkis organisatsiooni peasekretär Marie Le Sourd.⁴

Loomeresidentuurid

Kultuurikompassi esimene päev pakkus tihedat programmi ja vahel kogunes mõtteainet liigagi palju. Kavva oli pikitud vaheaegu, kui sai mõtetel ja ideedel lasta settida. Ettekannetele pakkus kunstilises vormis täiendust ka rida esinemisi. Heaks leiuks võib pidada David Hartley ja Henri Hüti sõna, keele ja ruumi piiridega mängivaid vaheaktsioone, kuhu kaasati publik. Briti kirjaniku ja eesti etenduskunstniku koostöö ei ole ühekordne ja autorite koostöö sündis tänu residentuuriprogrammile, mida veab Eesti Kirjanduse Seltsi UNESCO kirjanduslinn Tartu.

Loomeresidentuuride ajalugu, mitmekesisust ja võimalusi tutvustati mitmes vestlusringis. Kogenud residentuuriekspert Irmeli Kokko avas loomeresidentuuride ajalugu läänemaailma kunsti- ja kultuuriloo vaatenurgast. Loomeresidentuuride potentsiaali ja valdkonnaüleseid koostöövõimalusi tutvustavas vestlusringis kohtusid nelja eriilmelise residentuuriprogrammi esindajad: New Yorgi linnavalituse korraldatava programmi „Avaliku ruumi kunstnik residentuuris“ („Public Artist in Residence“, PAIR), Eestimaa Looduse Fondi osalusel teostatava üleeuroopalise märgalade taastamise programmi „Märgalad“ („Waterlands“) raames toimuva residentuuri ja Kesk-Soome Paljakka põlismetsade vahel residentuuri korraldav kunstnike ja teadlaste rühmitus Mustarinda. Vestlusringi juhatas Mary-Ann Talvistu, kes on üks projekti „KuKo kuubis“ korraldajatest. Projekt suunab loovisikud residentuuri vormis töötama Lõuna-Eesti ettevõtetesse.

Loomeresidentuure kui katalüsaatoreid ja paiga arengu käivitajaid käsitleti vestlusringis „Ei ole teist sellist kohta nagu siin“. Vestlusringi moderaator John Grzinich oli vestlema kutsunud pärandkultuuri ja kaasaegset kunsti lõimiva residentuuri Serde (Aizpute, Läti), kogukondadega töötavad NART (Narva ja Paljakka Mustarinda. John Grzinichi pikaaegne sotsiaalselt kaasavate residentuuride korraldamise kogemus aitas tal esitada õigeid küsimusi ja suunata vestlusringis osalejaid neile vastama. Kuidas mõjutab loomeresidentuuri tegevus kogukonda ja/või keskkonda? Kas residentuuride korraldamisega kaasnevad sügavamad importmõjud? Kes ning millisel viisil saab loomeresidentuuride korraldamisest kasu?

Foorumi teisel päeval koliti TYPA trüki- ja paberikunstikeskusesse, Tartu ja Lõuna-Eesti loomeresidentuuridesse. Kogunemine grupiti vestlusringidesse, töötubadesse, ekskursioonidele ja jalutuskäikudele võimaldas üksteisele lähenemist ja ka publik sai sõna sekka öelda.

Aruteluringe peeti nii Euroopa kultuuripealinnade võrgustike (ECOC võrgustik) kui ka loomeresidentuuride teemadel. ECOC võrgustiku esindajad said kasu aruteludest, kuidas korraldada edukaid avatud kutsega üritusi ja kas mobiilsus on ikka kultuuripealinnade DNAs. Loomeresidentuuride toas rääkisid võrgustike loomise koostöömudelitest SWANi (Swedish Artists in Residence Network) ja Artists at Risk koostöökogemuse näitel Theresa Lekberg ja Marita Muukkonen. Pärast Ukraina sõja puhkemist moodustatud Rootsi loomeresidentuuride võrgustik on võimaldanud sõja eest Rootsi pakku tulnud Ukraina loovisikutele turvalist peatuspaika. See näide, aga iseäranis jätkuv koostöö programmiga „Artists at Risk“ illustreerib ilmekalt, mida residentuurid saavad koostöös ära teha. Aastaga on 70 Rootsi residentuuri pakkunud kohta 98 residendile, 33 neist on andnud töö- ja elamisvõimalust sõja puhkemisest praeguseni. Inimõiguste ja kultuuri kokkupuutepinnal tegutseva organisatsiooni Artists at Risk (AR) kaasasutaja ja -juht Marita Muukkonen selgitas ARi kogemusele tuginedes, kuidas leiavad kriisipiirkondadest ja piiratud sõnavabadusega riikidest pärit loovisikud endale ajutise või püsiva loomekeskkonna (residentuuri). ARil on laialdane koostöövõrgustik organisatsioonide ja üksikisikute näol. Uuritakse kriisipiirkonnast pärit loovisikust taotleja tausta, olgu ta Afganistanist, Süüriast, Venemaalt või Ukrainast, et veenduda loovisiku kavatsuste aususes ja vajaduspõhisuses. AR teeb koostööd ka Ukraina kultuuriministeeriumiga. Koos töötatakse välja Ukraina tugisüsteemi. Tugisüsteemiga püütakse peatada ajude äravoolu Ukrainast, sest Euroopa Liidu ukraina loovisikutele pakutavad residentuurivõimalused soosivad muu hulgas ka elama jäämist välismaale. Loomulikud vajavad ukraina loovisikud puhkust sõjast, aga Ukraina heaks saavad nad kasulikud olla eelkõige ikka oma kodus.

Näost näkku kohtumine

Selliste sündmuste nagu „Kultuurikompass“ abil saan aru, kui tähtis näost näkku kohtuda. Kunstniku-korraldaja, Eesti Loomeresidentuurid MTÜ esindaja, „Kultuurikompassi“ programmi koostajana loodan, et foorum tõestas loomeresidentuuride tähtsust, et loomeresidentuurid on niisamasugused kultuuri osad nagu galeriid, muuseumid, kontserdi- ja teatrimajad.

Loomeresidentuur ei ole mitte ainult majad ja ruumid, vaid tööviisid ja protsess, mida loomeresidentuuri korraldamine endast kujutab. See on kunstnike, organisatsioonide, omavalitsuste ja, mis kõige tähtsam, kogukondade vaheliste suhete koosmõju ja koostöö. Loomeresidentuurid võimaldavad katsetamist ja ettenägematuid kohtumisi, tundmatule ja teistsugusele pinnase loomist, dialooge ja kontakte, mida ei saa ette planeerida, aga alati soodustada.

Minu kogemuse põhjal on residentuuridel potentsiaali eksperimentaalseteks ruumideks, kunsti ja avaliku sfääri mänguliseks vahetuseks ja ootamatuteks kohtumisteks. Neil on potentsiaali sekkuda näiteks ühiskonnas esile kerkivate kriisiolukordade lahendamisse. Loomeresidentuuridest saame omaks võtta suhete spontaansuse ning hõlbustada kõikide tasandite loomeprotsesse.

„Kultuurikompass“ on kultuurikorraldajate foorum, tahetakse saada paremaks organiseerijaks ja loojaks, pakkuda kujutlusvõimelist kultuuri, mis põhineb ühistel teadmistel, sidemetel ja vabal mõttevahetusel.

Evelyn Grzinich on „Kultuurikompassi“ programmi üks koostajaid.

1 Tartu ja Lõuna-Eesti kultuurikorraldajate programm „Kultuurikompass“ on suunatud kultuurikorraldajatele ja -loojaile, ent ka loov- ja sotsiaalsetele ettevõtjaile, kes üksteiselt õppimise, teadmiste ja kogemuste vahetamise abil rikastavad Tartut ning Lõuna-Eestit. „Kultuurikompassi“ sündmusi korraldab sihtasutus Tartu 2024 koostöös Tartu linnavalitsuse ja partneritega Tartus ning Lõuna-Eestis. „Kultuurikompassi“ esimene foorum toimus 2019. aasta jaanuaris.

2 Eristamaks uusi vorme traditsioonilisest rändest on hakatud rände kõrval kasutama mõistet „mobiilsus“. Mobiilsus on nähtus, mis mõjutab ka rändeväliseid valdkondi. Sotsioloog John Urryle (2007; vt ka Elliott & Urry, 2011) on mobiilsus – nii ruumiline kui ka sotsiaal-majanduslik – praeguse ühiskonna keskne nähtus, mis mõjutab inimeksistentsi kõiki aspekte. Järjest suuremale arvule inimestele tähendab mobiilsus teadlikku ja valitud elustiili, rahvusvaheline mobiilsus ei ole ilmtingimata eesmärk omaette, see võib olla ka eesmärk iseeneses (Urry, 2007; Elliott & Urry, 2011).

3 Järgides Arnold van Gennepi ideed liminaalsusest

4 Aastatel 2018 – 2022 viidi OTMi nõustamisel ja Euroopa Komisjoni rahastamisel läbi pilootprojekt „i-Portunus“. Selle tulemusel on nüüd programmi „Creative Europe“ viidud sisse mobiilsusskeem „Culture Moves Europe“. Loovisikutele ja loomeresidentuuridele suunatud mobiilsusskeemides on sõnastatud mobiilsustingimused, millega rahastatakse rohelise transpordivahendi valikuid, pakutakse täiendavat rahastust loovisikutele, kellel on peresisesed või erivajadused. Kui loovisikul on perealane või erivajadus, või ta soovib rohelisemalt reisida, siis sa ei pea sa seda valikut rahastama oma stipendiumi või töötasu arvelt.