Moostesse tasub tulla

MAARIN EKTERMANN, Mooste

Joseph Ravensi tantsuperformance, Michael Northami, Tero Nauha ja Lars Larssoni heli.Svetlana Volic 6. ? 15. VIII peeti Mooste külalisstuudios Põlvamaal neljandat korda mõtte- ja keskkonnakunsti talgud ?Postsovkhoz?, mis koondas sellel aastal kunstnikud Eestist ja välismaalt ümber ?Isolatsiooni? teema.

?Postsovkhozi? profiil on tegelikult sotsiaalne, selle olulisim tahk on eri maade kunstnikele kohtumispaiga loomine. Mooste alevikust on saanud laboratoorium, kus on põimunud mitmed kunstiliigid: tants, performance, video, soundart, installatsioonikunst, teater. Üks olulisemaid märksõnu kõigil ?Postsovkhozi? sümpoosionidel on olnud ?koostöö?. Teine oluline märksõna on ?protsess?. Kui iga-aastane teema paneb paika kavandatava projekti üldise suuna, siis tavaliselt teiseneb see Moostes veedetud kümne päeva jooksul üsna palju. Tulemus sõltub konkreetsest kohast ja kättesaadavatest võimalustest ning oskusest neid võimalusi luua. Mooste pakub keskkonnana üsna palju võimalusi, millest lühema aja jooksul ettekujutust polegi võimalik saada. Erinevad kihistused nagu mõisakompleks, näidissovhoosiaegsed suurlaudad ja tootmishooned, lisaks vaheldusrikas maastik sunnivad kõigepealt sisse elama. Kõige olulisem ei olegi selgepiiriliselt viimistletud teose lõpetamine, vaid selle loomisprotsess, kus Eesti väikeasula kohtub rahvusvahelise (kunsti) kogemuspagasiga.

Enne kui kunstnikud hakkasid oma projekte valmistama, oli nn. sisseelamise nädalavahetus, kus Seto kuningriigi päeval tutvuti kohaliku kultuuriga ja toimus isolatsiooni-seminar. Seminari esimeses pooles lahkasid teemat Peeter Tulviste, Jelena Helemäe ja Maarja Lõhmus, keskendudes sotsiaalsele kihistumisele (Eesti) ühiskonnas ning selle mõjule mõtlemisele. Teises, kunstiosas rääkisid Andres Kurg ja Mare Tralla (virtuaal)ruumist ja kunstist ning Heie Treier ja Marcus Williams Uus-Meremaalt ja Vlado Fanjevic Liechtensteinist jagasid oma väikeriigi kunstipoliitika kogemusi, mida on mõjutanud ideoloogiline, vabatahtlik ja geograafiline eraldatus.

Selle aasta teema ?Isolatsioon? pakkus avatud fooni, millest lähtuda, ja mida tõlgendatigi üsna avaralt. Eraldatus seostub enamasti füüsilise eemalseismisega, ruumilise piiratusega.

Füüsiline eraldatus

Kõige täpsemalt järgis füüsilise eraldatuse ideed Peeter Krosmanni ja Svetlana Volici pagendusprojekt Rasina mõisas, katse eralduda liigsest informatsioonist. Samas tekib suletud keskkonnas elades teistsugune infoüledoos, kus uudisekünnise ületanud pisiasju kedratakse nende täieliku pihustumiseni. Seega ei ole infoisolatsioon võimalik?

Füüsilise eraldumisega tegeles ka Vlado Franjevici maakunstiteos, maa sisse süvenev spiraal, ning omamoodi distantseerumise püüdena võib mõista Kaie Luige, Eva Orava ja Maris Palgi kipsmaski workshop?i ja installatsiooni, milles osalesid aktiivselt ka kohalikud lapsed ja täiskasvanud.

Isolatsioon kui konteksti lõhkumine

Isolatsioon kui kontekstist detaili eraldamine ja seeläbi nn. väikeste narratiivide leidmine ja loomine paelus oma kohaspetsiifilisusega kohale sõitnud kunstnikke kõige rohkem. Erik Sandelini ?Ma olen teie asju näppinud? oli fotodokumentatsioon, mis käsitles väikesi nihkeid isiklikes asjades, mis olid jäetud avalikele territooriumidele kõigile kätte saada. Marcus Williamsi videoklippides olid konkreetse situatsiooni edastamisest olulisemad kunstniku isiklikud mõtted, mis jooksid subtiitritena pildi all. Michael Northami, Tero Nauha ja Lars Larssoni teoreetiliste impulsside ajel loodud helimaastikud ja Mooste kaardistused pakkusid võimaluse igaühel luua oma isiklik seos ja meeleolu ning seda teraapilises raudrohulõhnases soundspace?is.

Intensiivse kontakti otsimine kohalike inimeste ja ruumiga sai teoks Joseph Ravensi ?Õhutaskus? (koos Jane Remmi ja Külli Kaatsiga). Sooritades sama performance ?i mitmetes Mooste kohtades, tõi valitud ruum iga kord kokku uue publiku ja tekitas uue mulje. Pink Punki ?Suurlinna tuled?, glamuurselt hõbedaseks võõbatud Mooste bussijaam, andis kohalikule treffpunktile väljateenitud, aga ka absurdselt ülevõimendatud väljanägemise. Üheks lemmikpaigaks kujunesid õlitünnid, mille head akustikat ja efektset vormi kasutasid Michael Northami, Tero Nauha heli- ning Joseph Ravensi tantsuperformance.

MoKS ja Mooste

Moostes töötanud kunstnikud tegid üsna intensiivse katse suhestuda Kagu-Eesti alevikuga. Kuidas võttis Mooste neid vastu? MoKSi ideoloogiline programm on jõuda lähemale kohalikele inimestele, pakkuda kõrge professionaalse tasemega kunsti kogemise võimalust omas kodus. ?Postsovkhozi? presentatsioonipäeva publiku moodustasid lõviosas siiski osalejad ise, lisaks aga ka kohalikud lapsed, kes osalesid külateatri ja kipsmaski projektides. Natuke pelglik suhtumine uue meedia kunsti hajub ehk aja jooksul, kui isikliku osaluse kaudu tuleb ka julgus nautida ja mitte peljata oma tõlgendamisoskust.

Huvitav on vaadata ka aastate lõikes kunstiliikide vahel raskuspunkti nihkumist. Selle aasta ?Postsovkhozist? jäävad maha üsna üksikud püsivamad teosed, enamik kunstnikke töötas (abstraktse) heli ja videoga, mis mõjub Eesti kunstipildis eriti värskendavalt ja huvitavalt.

Kokkuvõtteks: ?Postsovkhozi? jaoks tasub aega võtta ja siia sõita. Eredamad elamused tekivad kommuunis pikemalt kohal viibides ja tööprotsessi samm-sammult jälgides ning seeläbi sellest osa saades. Igapäevasest sahmimisest eralduda on võimalus, mida tullakse siia otsima ja looma.

Rohkem infot www.mooste.ee/mogs

Külli Kaats, installatsiooni ?Salajased aiad? autor

Kirjelda oma Mooste projekti. Milline oli tööprotsess?

Idee panna puuridesse mobiilid laululindudena helisema oli mul juba pikemat aega. Puurilinnu idee sobis kogu ürituse temaatikaga. Mul on ikka olnud enamasti loodusega seotud asjad, see tuleb ka vanast ornitoloogiahuvist. Panna olendid, kes on mõeldud lendama, puuridesse elama, tundub mulle loomuvastane. Sama on telefonidega ? asjad, mis on mõeldud suhtlemiseks, on nüüd eraldatud ja kättesaamatud.

Mida tähendab sulle ?Postsovkhoz??

Hästi oluline, et üritus on rahvusvaheline, idee järgi 10 kunstnikku Eestist ja 10 välismaalt. Just see koostöö moment on parim osa sellest. Esineda välismaal, viia oma töö lihtsalt kohale, on üks asi, aga võtta aktiivselt kogu üritusest osa on hoopis midagi muud. Edaspidi võikski olla, et iga osalev kunstnik teeb ka workshop?i. Hea, et kohe alguses oli seminar, mis pani mõtted liikuma. Kokkuvõttes hästi positiivne kogemus!

 

Sonja Hinrichsen (Ameerika Ühendriigid/Saksamaa), heliinstallatsiooni ?Isolatsioon? autor

Miks valisid just sellise projekti?

Tahtsin oma projekti tihedalt siduda kohalike oludega. Varsti sain aga aru, et see on üsnagi raske, kuna aega on liiga vähe. Tegin mõned intervjuud, kus inimesed jagasid oma isiklikke isolatsioonikogemusi. Tahaksin tagasi tulla, et nendega pikemalt rääkida ja seda teemat edasi arendada. Heliinstallatsioon, mille ma lõpuks tegin, koosnes ?Postsovkhozil? osalejate isolatsiooniteemal avaldatud mõtetest. Moostes kujunes veel üks uus fotoprojekt, maastikuga seotud. Siin on nii eredad värvid, nagu meil ainult varakevaditi.

Millega seostub mõiste ?isolatsioon??

Minu jaoks on see pigem negatiivne, selles on palju üksindust. Pigem sotsiaalne kui ruumiline eraldatus. Samas ei suudaks küll pikka aega elada ja töötada nii väikeses kohas nagu Mooste.

Mis on sinu arvates ?Postsovkhozi? kõige olulisemad märksõnad?

Intensiivne kontsentratsioon. Palju energiat kohtub ja ka põrkub. Natuke kaootiline. Palju grupiasju. Selle kõrval loomulikult inimeste tundmaõppimine, kontaktide sõlmimine. Tuleb olla uudishimulik selle vastu, mida teised teevad. Hea, et ilm oli ilus, sest muidu oleks tööruumi jagamine tekitanud stressi, nüüd tegutseti enamasti väljas. Ajapuudus oli ka; tavaliselt võtavad mul kohalike elanike uurimisprojektid tunduvalt rohkem aega.

 

Pink Punk, projekti ?Suurlinna tuled? autorid

Milles peitus ?Postsovkhozi? tähendus?

Tänavune teemavalik oli üsna loogiline. Esinejate valik aga üsna eklektiline ja meeleolu väikesele kohale omaselt dekadentlik.

Sellel aastal tahtsime teha midagi püsivamat, mitte ainult aktsiooni, mida näeksid vaid ?Postsovkhozil? osalejad. Olime pikemalt Moostes ja tegime rohkem tööd, mistõttu tulemus sai tunduvalt kohaspetsiifilisem. Suhestusime rohkem koha kui üritusega. Bussijaam on väikeste asulate kõige olulisem sotsiaalne institutsioon. Sihtotstarbelise funktsiooni kõrval toimib see ka kohana, kus ennast näidata ja teisi vaadata. Noored, kes tulevad bussijaama hängima, tunduvad olevat ka tavalisest rohkem üles löödud, nagu läheksid nad peole. Äraminek on siinkohal lihtsalt võimalus, seda ei kasutada. Muide, kohalikud jätsid meile sinna lilli ja kirjakese palvega ka bussijaama katus ära parandada.

 

Marcus Öhrn (Rootsi), video- ja toidu-performace ?Nimeta? autor

Mida tähendab sulle ?Postsovkhoz??

?Postsovkhoz? tähendab mulle eelkõige julgust katsetada. Taotlesin koostöövõimalust kohaliku külateatriga. Samas oli meil ainult kolm õhtut, igalühel vaid paar tundi aega. Minu meetod on, et ma ei seleta näitlejatele, kes minu projektides osalevad, üldisemat kontseptsiooni, sest ei taha, et nad hakkaksid ära arvama, mida neilt ootan, ja siis vastavalt käituma. Mooste külalisteatri naised said terviku teada alles pärast video vaatamist. Kui siis kokku saime ja seda arutasime, siis see oligi minu arvates projekti kõige olulisem osa. Külateater oli huvitatud ka pikemast koostööst, kuid selleks peaksin MoKSis residentsi taotlema, see pole veel kindel.

Toidu-performance?i videodokumentatsioon jätkas mu ideed asjad võimalikult lihtsad hoida. See oli nagu igav õhtusöök: kõht saab isegi natuke liiga täis, samal ajal ei teki erilisi emotsioone.

Isolatsiooni teema avaldus seal põlvkondadevaheliste arusaamatuste kaudu. Üsna vähestel teismeliste vanematel on oma lastega hea ja toetav suhe.

 

Saða Nabergoj, Ljubljana kaasaegse kunsti keskuse kriitik ja kuraator

Mida ?Postsovkhoz? sinu jaoks tähendab?

Eelkõige on oluline siinne initsiatiiv. Praegune mainstream-kunstielu on üsna dekadentlik, uued suunad saavad alata ainult ääremaalt ja nende leidmine pakub isiklikult mulle suuremat huvi. Hea, et see toimub linnast väljas, sest siia sõitnud peavad aja maha võtma ja kohapeal töötama. Oluline on ka koostöö kohalikega, sest just seeläbi tekivad unikaalsed kunstiteosed. Nii et praegu ongi põnevamad just heas mõttes marginaalsed kohad, mis ei ole veel etableerunud ja kus on seetõttu paindlikumad võimalused. Kui tulla siia ainult üheks päevaks näitust vaatama, ei saa tegelikult ettekujutust sellest, mis tehtud on. Ja muidugi kontaktid, suhtlemine ning kogemuste vahetamine. Ka see võtab aega.

MoKSi juures on hea, et see keskus ei püüa meeleheitlikult vastanduda mainstream?ile. Siin on leitud hea tasakaal.