Mullitav kujutlus

Autentseim viis Kiwa „Metanoiat“ dešifreerida peitub joovastavas vabaduses jätta see dešifreerimata, jätta alles selle kummituslikkus ning võtta osake sellest endaga kaasa.

JAN KAUS

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kiwa graafikasari „Metanoia“ Telliskivi loomelinnaku väligaleriis kuni 31. I.

1.

Telliskivi loomelinnaku väligaleriis saab näha Kiwa näitust „Metanoia“, mis on otseselt tõukunud Raul Meele konkreetsetest luuletustest ehk kirjutusmasinajoonistustest. Kiwa on oma Meele kuulsaid graafilisi lehti tõlgendavaid pilte nimetanud „kummitatud“ teosteks. Mul aga tekkis tunne, et Kiwa töid saab vaadata ka ilma nende tekke põhjustanud intertekstuaalset mängu tundmata või sellega arvestamata, kuigi Kiwa tõlgendused näikse võimendavat Meele algsetes töödes sisalduvaid motiive. Igatahes on Meele konkreetsete luuletuste ja Kiwa piltide vahel kaalukas erinevus. Kui Meel mängis keelega ennekõike sõnade tasandil (venitades näiteks sõna „veel“ üle terve lehekülje, tekitades sõna „labürint“ paljundamisega reljeefset ruumi meenutava tiheda mustri või luues sõnade „lind“, „maa“ ja naeru markeeriva onomatopoeetilise „hahahahah“ abil puukujulise piktograafilise luuletuse), siis Kiwa tõlgendab mitmelgi pildil mitte niivõrd sõnu või väljendeid, kuivõrd üldiselt kirjamärke, täpsemalt, nende kuju ja ulatust.

Kõige huvitavamad, lausa sütitavalt huvitavad, paistavad Kiwa piltide seas välja need, kus kunstnik on kasutanud inspiratsioonimaterjalina mitte (äratuntavalt) sõnu või kirjatähti, vaid ambivalentsema tähendusväljaga märgistusi. Pean konkreetselt silmas kaarekujulisi objekte, mida pole konkreetse luule puhul raske seostada sulumärkidega. Mulle meeldib juba tõik, kuidas Kiwa viis sulumärke omavahel ühendada pöörab ümber nende tavapärase kasutusviisi. Sõna „sulg“ tähendab teatavasti lisaks kirjamärgile ka kinniolekut, tõket või konkreetselt mingi tõkestava vahendiga piiratud ruumi. Seega on „sulu“ kõik tähendused piiravad, takistavad – ja tõesti, ka keeles on sulgude eesmärk sulgeda, asetada mingi sõna või lauseosa justkui klambrite vahele, ruumilisse piiratusse. Ent Kiwa piltidel ei asetse sulukaared paarikaupa teineteise vastas, nagu tavaliselt, vaid on pandud otsapidi ühenduma, mis tekitab piiratuse asemel lainetava jätkuvuse ja sedakaudu potentsiaalselt igikestva avatuse.

2.

Sulgusid kasutatakse teadupärast mitte ainult kirjavahemärkidena, vaid ka matemaatilistes valemites. Seal on sulgudel isegi tähtsam roll kui kirjakeeles, kus kasutustähendus on palju vabam, subjektiivsem. Kiwa pilte vaadates turgatas pähe osakese lainefunktsiooni arvutamist käsitlev Schrödingeri võrrand, milles on nii osakese asukoht r kui ka ajahetk t asetatud sulgudesse. Seos ehk polegi täiesti juhuslik. Miks on sulukaared asetunud Kiwa piltidel üksteist jätkavaks lainetuseks? Sest sedasi paljundavad nad omaenda potentsiaali. Sulumärk pole ju sirge, vaid kaar, selles on tajutav painduvuse paine. Iga sulukaar sobib sümboliseerima ruumis levivat võnkumist (või ruumi enda võnkuvust), mistõttu on iga sellise sümboli sees olemas üksikuid võnkeid ühendav pind; lainetus, mida omavahel seostunud lainekaared üheskoos jätkavad. Takistamisest on saanud kestmine.

Sedasi polegi imelik mõelda, kuidas sulukaar sümboliseerib aine ja laine dualismi: iga sulumärgi kaardumine on selgelt piiritletud ja sedakaudu piiratud, selge alguse ja lõpuga. Võiksime kujutleda, et kolmemõõtmelisena oleks sulukaarel kindel mass, seda oleks kerge teistest objektidest eristada. Teisalt aga tekitab kaarekuju mulje tarduma pandud liikuvusest, nii et liikuvus on jäänud tardumise sisse alles, venitanud tardumise välja. Sulumärk meenutab sedasi justkui püüet pildistada osakese lainefunktsiooni või katset haarata endasse korraga osakese asukoht ja kiirus.

Siit saab aga minna ka edasi. Füüsik Brian Greene on püüdnud selgitada lihtsurelikele stringiteooriat ja väitnud, et selles „ei ole mateeria põhiliseks koostisosaks osake. Selleks on string. Sellest lähtuvalt tuleks stringifüüsikaga seostada uut tüüpi geomeetriat, mis ei põhine mitte osakestel, vaid pigem ringstruktuuridel“.1 Greene kasutab sõna loop, mis võib tähendada ka silmust – sõna, mille moodne kasutamisviis (muusikaliste või sõnaliste fraaside paljundamine ja kordamine) sobib ka Kiwa meetoditega. Antud juhul on pandud sulukaared ta piltidel luupima (või õieti on Kiwa osutanud sulumärgi luupivale potentsiaalile), sedakaudu võimegi ette kujutada maailma lainetamist stringitasandil, kusagil Plancki pikkuse mõõtkavas, selles salapärases, mõõtmisele allumatus mõõtmes, millele toetub kõik kombatav.

Kiwa „Metanoia“ seeria kõige huvitavamad pildid on need, kus kunstnik on kasutanud inspiratsioonimaterjalina ambivalentsema tähendusväljaga märgistusi.

3.

Siiani olen kirjeldanud ainult nii-öelda algmaterjali, lähtunud piltide tervikule üksikute elementide, kujutisi moodustavate algosakeste kaudu. Aga sulumärgid ei moodusta lihtsalt vibreerivaid laineahelaid, vaid Kiwa piltidel hakkavad ahelad mingis kohas kaarduma, keerduma, lainetavatest suluridadest võib moodustuda kaar, murdumine, pööris, maastik või vaade. Ühesõnaga: algmaterjalist tekivad suuremad kujundid ja perspektiivid, uued reaalsustasandid, mis on ühtaegu äratuntavad ja „kummituslikud“. Sulukaarte ahelad loovad omamoodi rütmistatuse, korra, aga see kord pole staatiline, vaid dünaamiline – kord on miski, mis aitab ilmneda kaosel; või lausa miski, mis peab ilmnema kaosena. Aga kaost pole mõtet mõista mitte korratuse, vaid muutuvuse paratamatusena, mitte hävitava, vaid ennekõike ennustamatu jõuna. Seega ei saakski Kiwa pilte enam nimetada mitte niivõrd konkreetseks luuleks, kuivõrd konkreetseks metafüüsikaks.

Teadlased on murdnud pead elu tekke üle: kuidas sai juhtuda, et anorgaaniliste osakeste liitumisel tekkis korraga orgaaniline mateeria, miski, mida saab tähistada sõnaga „elu“? Mulle on meeldinud, kuidas füüsik Michio Kaku on püüdnud sellest dilemmast mööda pääseda, kasutades selleks tavakeele abi: „Lõppkokkuvõttes võime tuvastada, kuidas elu sai alguse proteiinimolekulide spontaansest moodustumisest varase Maa ookeanides, ilma et peaksime apelleerima kõrgemale mõistusele.“ Huvitav pole siin Kaku keeldumine teleoloogiast, vaid sõna „spontaanne“ määrav roll. Kaku ettekujutuses said varase Maa atmosfääris „spontaanselt“ moodustuda keerukad süsivesikumolekulid, sedakaudu aga ka aminohapped, proteiinimolekulide eelkäijad ja teised keerukad orgaanilised molekulid.2 „Spontaansus“ on selles kontekstis hiilgav sõna – see lepitab (või lausa ületab) Jumala ja Jumala puudumise, kaose ja korra, juhuslikkuse ja ettemääratuse vastuolu. Miks ei võiks miski olla ühtaegu ettekavatsematu ja oma sisemist loomust järgiv, potentsiaali loomulikult, aga on ka ennustamatult teostav?

On võimalik mõelda, et Kiwa piltidel kujutataksegi spontaansuse olemust. Spontaansuse põhiline iseloomujoon väljendub selles, et see leiab aset, see lihtsalt juhtub, see on ühtaegu ootamatu ja paratamatu. Enamgi, spontaansus lihtsalt ei teki, vaid igasugune tekkimine on spontaanne.

4.

Kas aga pole nii, et kui on kujutatud spontaansust, saab seda ka tõlgendada spontaanselt? Miks mitte vaadata ringikujulisi märke Kiwa piltidel mitte niivõrd või ainult näiteks nullidena või Raul Meele jorutustest või hüüdsõnadelt „hoi“ pagema pääsenud o-tähtedena, vaid näha neis kahe sulu liitumise tagajärjel tekkinud tervikut? Muide, Meele sõnamängulistes jorutustes moodustuvad o-tähtede liitumisel number 8 sarnased märgid, mille korduvus viib mõtted loomulikult lõpmatuse radadele.

Pilte rütmistavate märkide spontaanne tõlgendamine – katse lasta mõistmisvabadus sulgude vahelt välja, lasta kujutisi vastuvõtvad mõtted lainetama – annab võimaluse vabastada konkreetsete luuletuste kujutised nende paratamatust kahemõõtmelisusest. Kujutlusvõime on aegruum, kus kahe liitunud ja nulliringi moodustanud suluga võivad liituda teisedki omavahel liitunud sulud, nii et null muutub sfääriliseks, nullist saab mull. Aga mull ei viita ainult maailma, vaid ka meele potentsiaalile. Mullitav kujutlus ei pea olema sugugi loogiline, vaid pigem loogeline, igas suunas looklev, kaarduv, põimuv, põikuv. See on spontaansete võimaluspaljususte ruum. Sedasi tõlgendades võib öelda, et Kiwa pildid kujutavad mõtlemise potentsiaali, mõtlemise ideaali – või õieti selle igijätkuva ideaali väljalõikeid.

Ja veel, seoses kummitamisega. Filosoof Timothy Morton väidab, et kummituslikkus kuulub inimsuse juurde, kummituslikkus ümbritseb inimsust; see on miski, mis annab inimlikele tunnetele (ja üleüldse tunnetele) liikuvuse, vabastab need konkreetsuse painest. Kus asub Mona Lisa naeratus, see vaevalt märgatav sulukaar ta suujoones? Kus on seda rohkem, kas da Vinci maalil või kõikide naeratust näinute meeltes? Või nende meeltes, kes pole naeratust näinudki, sellest vaid kuulnud? Kas selline lokaliseerimine on ülepea tähtis? Kas üks naeratus on pigem monaadlik objekt või teadvustevaheline seoste niidistik? Kuna jutt läks ilule, siis Morton peab ilu kummituslikuks just nimelt selle tabamatuse tõttu: „Ilu tähendab seda, et sind kummitab teine entiteet, mis võib olla sa ise või mitte, aga selle osas pole võimalik langetada lõplikku otsust.“3 Ilukogemus on aga vaid osa „kummituslikust järjekindlusetusest“4, mis inimsust defineerib. Minu arvates saab Kiwa pilte tõlgendada kui kummituslikkuse tardunud sähvatusi, kummituslikkuse dešifreerimatuid valemeid. Õieti väljendubki autentseim viis neid pilte dešifreerida joovastavas vabaduses jätta need dešifreerimata, jätta neile alles nende kummituslikkus ning võtta osake sellest endaga kaasa.

1 Brian Greene, The Hidden Reality. Vintage Books, New York, 2011, lk 114.

2 Michio Kaku, Hyperspace. Oxford University Press, Oxford, 2016, lk 194-195.

3 Timothy Morton, Humankind. Solidarity with Nonhuman People. Verso, London & New York, 2019, lk 89.

4 Samas, lk 132.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht