Nähtamatud naised

Eesti kunstiteaduse sajandat aastapäeva tähistaval aastal võiks suurmeestele pühendatud näitustel enam märgata säravaid naisi nende kõrval ja ümber.

KRISTIINA TIIDEBERG

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Karl Morgenstern. Tartu õpetlase kunstikogu“ Mikkeli muuseumis kuni 21. VIII, kuraatorid Anu Allikvee ja Jaanika Anderson, kujundaja Mari Kurismaa, graafiline disainer Mari Kaljuste.

Kui ma mõned aastad tagasi kureerisin Tartu ülikooli muuseumis ülikooli ajalugu tutvustava uue püsinäituse „Minu elu ülikool“ teemaplokki, kus keskendutakse XIX sajandi alguse ülikoolile ja Karl Morgensterni isikule, viskasime näituse peakuraatori Mariann Raismaga nalja, et sellest saab näituse kõige seksistlikum osa, kus ainus naine on kipsist ja alasti. Meie (enese)iroonilise nalja objektiks oli Medici Venuse kipskuju, mille Morgenstern esimeste skulptuuride seas ülikoolile oli muretsenud.

XIX sajandi ülikooli paratamatust mehekesksusest hoolimata püüdsin ekspositsiooni lisada viiteid ka ülikooliga seotud naistele. Kuigi naised said Eestis õiguse ülikooli astuda alles 1915. aastal, on märksa vähem teada, et naistel oli Tartu ülikooli seinte vahele asja ka XIX sajandil. Sajad naised sooritasid siin õpetajaeksami või said praktilist meditsiinikoolitust. Nagu ajaloolane Lea Leppik on osutanud, võib XIX sajandi alguses Tartu ülikooli kliinikus töötanud ämmaemandaid pidada ka ülikooli esimesteks naisõppejõududeks. Kahjuks on see teema Eesti haridusloos suuresti uurimata ja muuseumidesse pole neist naistest suurt midagi talletatud. Seetõttu jõudsid näitusele teema­kohase eksponaadina üksnes anonüümsed sünnitusabiriistad. Teise „naiselikuma“ viitena lasin professor Morgensterni kujutletava kabineti seinale riputada tema abikaasa Wilhelmine (Minna) siluettportree ja seda samuti taga­mõttega. Nimelt oli Minnal tähtis osa oma abikaasa pärandi jäädvustamisel.

Karl Morgenstern ja ülikool

Karl Morgensterni nimi Tartu ülikooli ajalooga kursis olijatele tutvustamist ei vaja, kuid üldsus temast palju ei tea. Ta asus ülikoolis tööle kohe pärast selle taasavamist 1802. aastal raamatukogu direktori ja kõnekunsti, klassikalise filoloogia, esteetika, kirjanduse ning kunstiajaloo professorina. Aktiivse ja andeka inimesena kujunes tema enam kui 30 aasta pikkune tegevus erakordselt viljakaks. Ta osales ülikooli administratiivsel ülesehitamisel ja oli hea keelteoskajana ülikooli alusdokumentide koostajaid. Samuti asutas ta ülikooli juurde Eesti esimese kunstimuuseumi, oli õpetajaid ette valmistava pedagoogilis-filoloogilise seminari direktor ja lõi Toomemäe istutuskomisjoni liikmena kaasa Tartu linnaruumi kujundamises. Pole liialdus öelda, et ülikooli rektori Georg Friedrich Parroti ja arhitekt Johann Wilhelm Krause kõrval oli Karl Morgenstern üks XIX sajandi alguse ülikooli vaimu ja nägu enam kujundanud isikuid.

Ülikooli mäluasutuste juhi ja kollektsioonide alusepanijana oli ta ka ise suur koguja, kujundas endale arvestatava kunsti- ja raamatukogu, mis peegeldab vastukaaluks aadli kunsti- ja raamatukogudele tolle aja kodanlikku kunstimaitset ja -eelistusi. Morgensterni kunstikogu sai alguse juba nooruspõlves ning sinna kuulus ka isalt ja tädilt saadud teoseid. Kogu sisaldas gravüüre, maale, skulptuure ja Tartus kasvas nende arv sadadesse. Nii on õigupoolest Mikkeli muuseumi näitusele jõudnud sellest imeväike osa ja tegelikult on Morgen­sterni kunstikogu lugu siiani korralikult läbi uurimata. Morgensterni kunstikirg ulatus ülikoolist kaugemale. Ta oli üks esimesi, kes hakkas ajakirjades siinse kunstielu kohta teateid avaldama ja teda peetakse ka esimese Eesti kunstiraamatu autoriks („Über einige Gemälde“, Dorpat, 1805). Oma kunsti-, raamatu- ja käsikirjakollektsioonid pärandas ta elu lõpus ülikoolile ja suur osa sellest on ülikooli raamatukogu ja kunstimuuseumi valduses.

Minna ja teised naised

Ning siinkohal ongi põhjust rääkida Morgensterni abikaasast Minnast. Morgensterni rikkalik kultuurivara jõudis ülikooli valdusse ja seeläbi avalikku kasutusse pärast Karli surma 1852. aastal. Tema kogude üleandmine kestis aastaid ja selle korraldamine jäi täielikult Minna õlule. Juba 1852. aastal andis ta Tartu ülikooli raamatukogule üle Morgensterni raamatukogu ja käsikirjad. Morgensterni kollektsiooni majutav osa tähistati raamatukogu ruumides ka vastavate siltidega, mis on tänapäevani endises raamatu­koguhoones nähtavad. Samades ruumides paikneb „Minu elu ülikooli“ näitus, mille fotot on Mikkeli muuseumis just sel põhjusel kasutatud. 1853. ja 1856. aastal järgnesid neile kunstiesemed, nende hulgas mündi- ja gemmivalandite kogud, mis anti üle ülikooli kunstimuuseumile, ning 1860. aastal ülikooli joonistuskooli valdusse läinud maalikogu. Sellised pikad vaheajad kogude üleandmises võisid olla tingitud vajadusest üleantavad esemed enne korralikult üle vaadata, aga takistuseks võis saada ka ülikooli ressursi­puudus – näiteks maalikogu pakkus Minna esmalt kunstimuuseumile, kuid sai sealt ruumipuuduse tõttu eitava vastuse.

Ülikooli mäluasutuste juhi ja kollektsioonide alusepanijana oli Morgenstern ka ise suur koguja, Mikkeli muuseumi näitusele on jõudnud sellest imeväike osa.

EKM

Minna ja Karl Morgensterni suhtest on õigupoolest väga vähe teada. Nad abiellusid 1817. aastal, kui Minna, neiuna von Lesedow, oli kõigest 19, aga Karl juba 47. Minna isa oli Preisi major, Arkna ja Kulina mõisnik Johann von Lesedow, kes oli mõnedel andmetel šoti päritolu. Nooruke Minna olevat Karl Morgensternile silma jäänud oma muusikaandega. Väheste mälestustes ilmunud teadete järgi olevat nende abielu olnud õnnelik, kuigi Karl Morgensterni puhul on spekuleeritud ka tema võimaliku homo­seksuaalsuse üle. Lapsi neil ei olnud.

Morgensterni käsikirjapärandi pikaaegne uurija Mare Rand on osutanud, et ülikoolile üle antud käsikirjade hulgas ei ole pea üldse isiklikke materjale ja arvatavasti jäi perekondlik kirjavahetus lähedaste (abikaasa?) valdusse. Nõnda ongi Morgensterni isiklike kunstiesemete ja muu pärandi üleandmisega seotud kirjad ühed vähesed säilinud Minna omakäelised dokumendid ja füüsilised jäljed tema elust. Olemuselt lakoonilised, kirjeldavad ja autori kohta väheütlevad, annavad need siiski aimu järjekindlusest, millega naine hoolitses oma lahkunud abikaasa viimse tahte täitmise eest. 1868. aastal ilmus Tartus Minna kaasabil ka Morgensterni erakogu kataloog, mis on tänapäevani tähtis allikas Morgensterni pärandi uurimisel. Mõni aasta hiljem müüs Minna nende Tartu maja maha ning kolis venna ja õdede juurde Rakverre, kus ta peagi suri. Nii oli lese töö abikaasa mälestuse jäädvustamisel kestnud pea kakskümmend aastat. Mõeldes Karl Morgensternile ja Minnale tema kõrval, meenus mulle mõne aasta tagune Vilde muuseumi eksperiment, kus muuseum nimetati mõneks kuuks Linda Vilde muuseumiks, et tõsta esile naist tuntud mehe kaastöölise ja mälestuste hoidjana. Minna panus pidi olema suur vähemalt Morgensterni pärandi eest hoolitsemisel, kuid ta on jäänud – nagu ajaloos sageli – oma kuulsa mehe varju. Tema seos Morgensterni (kunsti)pärandiga on jäänud märkamata-märkimata ka Mikkeli muuseumi näitusel. Seevastu on seal esindatud Morgensterni lai meessoost kontaktide, sealhulgas kohalikus kunstiloos teada-tuntud baltlaste ring: Gerhard ja Karl Kügelgen, Johann Wilhelm Krause, Carl Grass, Carl Timoleon von Neff (muide, viimane neist võib olla ka naise perekonna kaudu tekkinud kontakt, sest Neff oli sarnaselt Lesedowidega pärit Virumaalt ja õppinud Rakveres). Ühe erandiga – seepiajoonistusega „Püha perekond Ristija Johannesega“ on näitusele jõudnud kohalik aadlidaam Sophie von Stackelberg, kes pidas Karl Morgensterniga kirjavahetust ja kellele Morgenstern ka järelejoonistamiseks pilte välja laenas.

Sophie von Stackelberg pärines kunstihuvilisest Zoege von Manteuffeli perekonnast. Suure kunstiandega oli ka tema viimasel ajal eesti keeles tuntumaks kirjutatud õde Helene Marie, kes oli abielus kunstnik Gerhard von Kügelgeniga. Sophie-sarnaseid aadlinaisi, kes Morgensterniga kunsti teemal suhtlesid, oli rohkemgi. See teema alles ootab pühendunud uurijat, kes võtaks südameasjaks tema tegevuse naiste kunstihuvi ja -harrastuse ärgitamisel ning sooliselt mitmekesistaks XVIII-XIX sajandi vahetuse kunstipilti. Mikkeli muuseumi näitusel on Sophie von Stackelbergi joonistus paigutatud teistest baltlastest eraldi prantsuse kunsti teemasse, näidates teda kui prantsuse kunsti kopeerijat, mitte kui Morgensterni sõpruskonda kuulunud isikut. Kahju on ka sellest, et Eesti kunstimuuseumi korraldatud näitusele ei ole jõudnud ainus EKMi kogudesse kuuluv Morgensterni erakogu teos, tema isa Friedrich Simon Morgensterni portree (1772), mille on maalinud saksa nais(!)-kunstnik Anna Friederike Regine Ringe. Küll on kõigil soovijail võimalik seda imetleda üle tee Kadrioru kunstimuuseumis.

Eesti kunstiteaduse aastasajale pühendatud aastal on kahtlemata väärikas ja kohane meenutada mehi, kes kuuluvad oma tegevusega Eesti kunstiteaduse rajajate hulka, kuid selle juures tasub võtta aega ja meenutada ka säravaid meelekindlaid naisi nende ümber, tänu kellele on suurmeeste pärand meieni jõudnud.

Share this...
Share on Facebook
Facebook
Tweet about this on Twitter
Twitter

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht