Naima Suude 9. III 1932 – 9. IV 2024

Lahkunud on nahakunstnik ja õppejõud, Eesti Kunstnike Liidu, Eesti Nahakunstnike Liidu ja Eesti Köitekunstnike Ühenduse auliige ja Eesti Köitekunstnike Ühenduse asutajaliige Naima Suude.

Naima Suude sündis 9. märtsil 1932. aastal Virumaal. Aastatel 1951–1957 õppis ta Eesti Riiklikus Kunstiinstituudis nahkehistööd, 1961–1966 töötas kunstikombinaadi Ars nahaateljees ja aastast 1966 kuni 2008 meie kunstiülikooli nahkehistöö (hiljem nahakunsti) osakonnas meistrina ja töökoja juhatajana.

Naima Suude alustas aktiivset näitusetegevust 1965. aastal. Iga-aastaste esinemiste kõrval Eestis eksponeeriti tema loomingut Leedus, Gruusias, Venemaal, Ukrainas, Lätis, Leedus, Taanis, Armeenias, Kasahstanis, Ungaris, Poolas, Belgias, Tšehhoslovakkias, Rumeenias, Soomes, Rootsis, Šveitsis, Prantsusmaal ja Itaalias. Pika ja aktiivse elu jooksul korraldas ta mitmeid isikunäitusi, stažeeris 1974. aastal Leipzigi graafika ja raamatukunsti kõrgema kooli köitekojas ning avaldas koos Silvi Kaldaga õpiku „Raamatuköitmine“. Aastatel 1992–2024 osales ta järjepidevalt enamikul olulistel köitenäitustel Eestis, sealhulgas kõigil rahvusvahelistel köitekunstinäitustel „Scripta manent“.

Tunnustatud nahakunstnik Naima Suude oli Valgetähe V klassi ordeni kavaler. Tema töid on Tarbekunsti- ja Disainimuuseumi, Tallinna Linnamuuseumi, Võru Koduloomuuseumi ja A. H. Tammsaare Majamuuseumi kogudes, samuti mitmetes erakogudes. Naima Suude jätkas tööd vankumatult elu lõpuni, tema viimane osalemine näitusel „Sinine ja must ja valge“ Viimsi raamatukogus sai teoks 2024. aastal.

Naima Suude tähtsus meie nahakunstnike mitme põlvkonna õpetamisel on korvamatu. 42 aastat eriala osakonnas (ja kõige viimase hetkeni telefonikõne kaugusel) – oli ta meie jaoks alati olemas: sõbralik, lihtne, pretensioonitu, kuuludes justkui pigem üliõpilaste kui õppejõudude sekka, vähemalt nii näis meile tudengipõlves. Ent kes töötas temaga koos õpetaja või õppejõuna, tundis just niisamuti – Naima oli nahakateedri valitsemisaegade vältel selle peamine tugipunkt, rahustav ja tasakaalustav kese. Ta ei pahandanud kunagi, ta aitas alati. Temas polnud kõrkuse raasugi. Ja ta teadis ja oskas kõike, mida üks tudeng võis teada või teha tahta.

Naima Suude tegutses justkui mingil õilsamal tasapinnal, sekkumata pingetesse, tähtisolemistesse, solvumistesse, ülekoormatusse või stressi. Tema abita oleks jäänud kaante vahele panemata nii mõnigi raamat ja kuivatamata nii mõnigi pisar. Ning oma nahakunstiloominguga üllatas ta meid ikka ja jälle: värske värvi­lahendus või kompositsiooniline kompvek, rääkimata tehnilisest täiuslikkusest.

Tagasihoidliku muhedusega valmis uueks näituseks ikka töö ka Naimalt. Naeratav, sirgeselgne ja selgemeelne oli ta ka kuu aja eest oma 92. sünnipäeval kolleegidest külalisi kostitades. Lõpuni köitmata jäi näitusetööks Viivi Luige „Jõhker tähistaevas“.

Meie kurbus Naima Suudega jumalaga jättes on sügav ja ühendav.

Sügav kaastunne sõpradele ja lähedastele!

Eesti Kunstnike Liit

Eesti Nahakunstnike Liit

Eesti Köitekunstnike Ühendus

Eesti Kunstiakadeemia

Eesti Tarbekunsti- ja Disainimuuseum

Kultuuriministeerium

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht