Naised, kes ei mahtunud raamidesse

Anna-Stina Treumundi valimine rahvusvaheliselt tuntud fotokunstikeskuse Tallinna filiaali avanäitusele on hea avalöök Eesti nüüdisfotokunsti tutvustamise protsessis.

KATRIN KIVIMAA

Anna-Stina Treumundi näitus „Lilli, Reed, Frieda, Sabine, Eha, Malle, Alfred, Rein ja Mari“ Fotografiska Tallinnas kuni 15. IX, kuraator Brendt Arell.

Anna-Stina Treumund (1982–2017) sai meie kunstielus tuntuks eelkõige autobiograafiliste ja identiteedipoliitiliste foto- ja videoprojektidega, mille keskseks tegelaseks olid heteronormatiivsete ja patriarhaalsete soorollide raamidesse mittesobituvad (nais)subjektid. Siinse kujutavkunsti ja visuaalkultuuri kontekstis nimetati teda õigusega nii-öelda esimeseks lesbikunstnikuks. Mis ei tähenda muidugi, et enne teda poleks siinses kultuuriruumis homoseksuaalseid naiskunstnikke eksisteerinud, vaid ikkagi seda, et esimese kunstnikuna pühendas ta oma loomingu niivõrd programmiliselt naistevahelise armastuse ja mittenormatiivse sooidentiteediga naiste kujutamisele. Ise määratles Treumund end queer-feministliku loojana.

Siinkohal oleks sobilik meenutada, kuidas iseloomustas Treumundi kunstipraktikat tema hea sõber, kunstiteadlane Martin Rünk. „Treumundi looming, mis laias laastus mahub inimesekesksesse, portreteerivasse žanri, (on) ühelt poolt üsna lakooniline, kuid samal ajal ka poeetiline ja unistav. Kuigi fotodel on ta üldjuhul kujutanud oma lähikondlasi ja paljud tööd on autobiograafilised, sihivad nad siiski sisulist üldistust – dokumentalistika saab siin üldistava ja sümboolse võtme. See on estetiseeritud punk, mis on teadlik fotograafia jõustavast võimest.“¹ Siin esitatud märksõnad – portreteerimine, püüd dokumentaalsuse poole, autobiograafia ja poeesia – iseloomustavad väga täpselt ka Fotografiska avaekspositsiooni valitud seeriat.

Fotoseeriat „Lilli, Reed, Frieda, Sabine, Eha, Malle, Alfred, Rein ja Mari“ (2012/2010) eksponeeriti kunstniku eluajal kahel korral: Tallinnas Draakoni galeriis ja Tartu Kunstimajas. Siiski julgen arvata, et teos ei ole siinsele kunsti- ja fotograafiapublikule ülemäära tuttav. Samuti tahaks Fotografiska näituse puhul esile tuua erakordselt häid tingimusi (ruum, valgustus) ning kontseptuaalset koosmõju teiste avaekspositsiooni valitud fotograafide teostega, mis kõik kokku annab Treumundi seeriale uue hingamise.

Seeria sünnilugu põhjendas autor ise sisemise vajadusega teada saada, kes olid meie kultuuriruumis need naised, keda ta võiks pidada enesemääratluse teel eeskujudeks või esiemadeks-­hingesugulasteks.² Antud projekti puhul ei huvitanud kunstnikku ainult mittenormatiivse seksuaalsuse või soorollide väljendused, vaid ka poliitiline naisliikumine ja Eesti naiste kultuurilise enese­teadlikkuse kujunemine. Mõningaid eeskujusid ja eelkäijaid oli lihtsam leida kui teisi, mistõttu arhiivitööle toetuv lõplik valik osutus kombinatsiooniks ajaloost ja autori fantaasiast. Fotodel astuvad meie ette ajaloost tuntud tegelased – Eesti feminismi ema ja ajakirjanik Lilli Suburg või unustatud (ja taasavastatud) kirjanik Reed Morn – kõrvuti anonüümsete naistega, kes pärimuse kohaselt olla elanud mehena, abiellunud naisega või käinud libahundiks jooksmas.

Milleks kunstnikul oli vaja nii erinevaid naisekujusid kõrvutada? Mis ühendab libahundi või meheidentiteedi võtnud anonüümsete naiste lugu meie ärkamisaja tegelase ja naisõiguslase Lilli Suburgiga (1841–1923), kel on kindel ja väärikas koht Eesti kultuuriloos? Igaüks neist tegelastest pakub kunstnikule huvi eri põhjustel: üks on naiste poliitiliste õiguste tähistaja, teine kõneleb naisloojate unustamisest, kolmas sellest, kuidas naised võisid ka varem üksteist armastada ja mingil kujul suhteid luua, libahunt tähistab aga kõigi (erinevatel põhjustel) raamidesse mitte mahtunud naiste koondkuju. Fotoseeria tegelasi võiks seega vaadelda ka autori enda psüühilise koondportreena, kus iga „esiema“ sümboliseerib erinevat tahku või vajadust tema identiteediloomes. Väljapaneku Fotografiska Tallinna jaoks kureerinud Brendt Arelli sõnul huvitas tedagi projekti mitmetähenduslikkus: „Lavastatud ajaloolised pildid kujutavad naisi, kes võivad olla ajaloost tuttavad, aga samas ka leitud teabekildudel põhinevad rekonstruktsioonid või tervenisti kunstniku väljamõeldised.“³

Nagu paljudele fotokunstnikele tavaks, kasutas ka Treumund tihti modellina iseennast, oma sõpru ja/või elukaaslasi.⁴ Antud fotoseeria muudab veelgi mitmekihilisemaks see, kui tunneme fotodel ära autori enda või mõne loomeinimese, aktivisti või teadlase. Kõigil neil naistel on loome- või teadus­töö, poliitilise tegevuse või identiteedipoliitika kaudu isiklik suhe naiste emantsipeerumise ja enesemääratlemise teemaga. Treumundi fotoseeria otsib juuri ja eeskujusid Eesti ajaloost, samal ajal jäädvustab ta kaasteelisi tänapäeva naisliikumisest.

Eesti kaasaegse fotokunsti näitamine ja tutvustamine on Fotografiska Tallinna üks programmilisi eesmärke. Treumundi valimine rahvusvaheliselt tuntud fotokunstikeskuse Tallinna filiaali avanäitusele on hea avalöök selles protsessis. Ja seda sugugi mitte ainult sotsiaalselt tundliku ja meie ühiskonnas eriti aktuaalse teemapüstituse tõttu, vaid ka seetõttu, et vara­lahkunud Treumundi loomingut jälitab paratamatult oht, et see jääb kiirelt vahelduvas ja konkurentsirohkes kultuuripildis uute tulijate varju. Fotografiska Tallinna avaekspositsiooni valik näitab sedagi, et olulised näitusepaigad osalevad (foto)kunsti ajaloo kirjutamisprotsessis, andes põhjust teoseid, mida arvame tundvat-teadvat, uue pilguga vaadata ning kõrvutada loojatega teistest kultuuriruumidest.

1 Martin Rünk, Kogukonna loomine. Anna-Stina Treumundi lesbikunst ja -aktivism. – Kaasaegse Kunsti Eesti Keskus. http://www.cca.ee/kunstnikud/anna-stina-treumund

2 Rael Artel. Intervjuu Anna-Stina Treumundiga. – Tartu Kunstimuuseum 2017.

feministeerium.ee/vajan-kindlat-kohta-ja-tahtaega-intervjuu-anna-stina-treumundiga, internetis saadaval alates 18. VI 2019.

3 Fotografiska Tallinna avanäituste seas näeb eestlanna loomingut. – Fotografiska Tallinn. https://www.fotografiska.com/tallinn/news/fotografiska-tallinna-avanaituste-seas-naeb-eestlanna-loomingut/

4 Fotografiska koduleheküljel on eestikeelsesse näitusetutvustusse sattunud (tõlke)viga: antud fotode modellidest ei kuulu keegi kunstniku suguvõsasse, küll on aga tegemist tema lähiringi kuulunud naistega (chosen family).