Narva sitsid

Kreenholmi manufaktuuri toodangu abil tänapäevaste lahendusteni

EVA JAKOVITS

Näitus „Ideevorm: muster. Lilled sitsil“ Narva kunstigaleriis kuni 26. IV. Kuraator Marit Ilison, kujundajad Tuuli Aule ja Marit Ilison, fotograaf Maiken Staak ja projektijuht Eha Komissarov. Osalevad EKA moeosakonna moedisaini ja moestilistika I kursuse tudengid.

Enamikul Kreenholmi trükikangastest leiab väikseõielisi lillemustreid tumedal taustal. See oli seeliku, kitli, räti jne kangaks kõige praktilisem valik.

Marit Ilison

Kunagise suurettevõtte Kreenholmi manufaktuuri kodulinnas on avatud selle asustuse pärandist tõukunud näitus. Narva kunstigaleriisse on jõudnud kunstiakadeemia moeosakonna eksperimentaalse vormiõpetuse kursusel valminud teosed. Näituseruumis kohtuvad tudengite tööd Kreenholmi tekstiilikunstnike kavandite ja toodangu näidistega. Teoste lähtepunkt on Kreenholmi sitsimustrid: nende struktuur harutati lahti ja tehti analüüs. Materjali ja vormi katsetuste abil on jõutud mahuliste vormideni, millest on oskusliku moe­stilistika ja -fotograafia abil moodustatud tervik.

Näitus pakub põnevat äratundmisrõõmu nendele, kes mäletavad või kelle pesukapis leidub veel sitsikanga jäänuseid. Narva muuseumi arhiivist pärit trükitekstiili näidete kogu on mahukas ja mitmekülgne uurimisallikas. Kreenholm varustas oma kangastega suurt osa Nõukogude Liidust, seega võiksid sitsikangad olla tuttavad nii siinsele vaatajale, aga ka külalisele piiri tagant. Mustrite seas leidub sajanditevanuseid, üle ilma levinud neerumustreid ja indiahõngulisi elupuumotiive, aga ka sirbi-vasara kujutisi. Näidiste seas on esindatud geomeetrilised ning 1980ndate esteetikas abstraktsemad mustrid. Näituse pealkiri „Ideevorm: muster. Lilled sitsil“ viitab aga sellele, et enamikul Kreenholmi trükikangastest leiab väikseõielisi lillemustreid tumedal taustal. See oli seeliku, kitli, räti jne kangaks kõige praktilisem valik.

Väljapaneku saab üle vaadata kiiresti, aga on ka põhjust süveneda. Näituse mõistmiseks piisab professionaalsete moefotode ja inspiratsiooniks olnud sitsimustrite kiirest kõrvutusest. Maiken Staagi minimalistlikud fotod lisavad kursusetöödele müstilise aura, mida kõik tööd siiski kiire tehnika ja tehisliku materjali tõttu ei kanna. Ilmselgelt on tähelepanu keskmes olnud vormikatsetused, kuid mulle jätsid tugevama mulje need kostüümid, mille vorm ei põhinenud mustri enda kordusel mahulises vormis, vaid hoopis mustri üksikelemendiks taandamisel. Minu lemmik on Veeli Oeselja aafrika mõjutustega kostüüm. Selles kostüümis on võetud kokku kunstnikku inspireerinud kangajupi mustri kõige iseloomulikum osa. Ka Kaidi Liiva kostüümis puudub sitsi iseloomulik kirjusus, selle vorm on moodustatud hoopis mustri põhialuse abil, ühe motiivi kordusel. Kes soovib pikemalt süveneda, võib saada osa ka tudengite tööprotsessist. Väljas on suur hulk kavandeid, katsetused PVC-materjaliga, inspiratsioonilehed ning värvi ja motiivi analüüsivad tekstid.

Näituse kaastekstis on tunnustatud Kreenholmi kunstnikke, kes suutsid nõukogude aja masstööstuse survele vaatamata viljakalt töötada ja neile seatud norme täita. Välja on toodud kunstniku originaalkäekirja ja masstootmise standardite lahknevus. Õnneks saab praegu hõlpsamini kujundajale vastu tulla. Meenub ühe eduka Eesti tekstiilidisaineri lugu. Tootja väitis esimest korda tootenäidist nähes, et tehniliselt on selle tootmine tööstuses võimatu. Kui aga kogenud disainer ette näitas, kuidas tööstuse tehnilisi võimalusi teisiti rakendades saab toodet valmistada, leiti, et koostöö on võimalik. Ideaalseid olukordi kindlasti ei ole – kompromisse tuleb teha mõlemal.

Kreenholmi ja EKA tööde ning protsessi kõrvutamisel tuleb välja loojatüüpide ja esitatud töömeetodite kontrast, mis on ühiskonna ja maailmavaateliste erinevuste tõttu paratamatu. Ühel pool on Nõukogude Liidu masstööstuse nõudmiste kohaselt töötav kunstnik ja teisel pool ainesele kontseptuaalselt lähenev EKA tudeng.

Fototöötlusprogrammide-eelsel ajal loodud kavanditega on toodud esile, kui kiirelt saab nüüd kunstnik, disainer oma ideed paberile panna ning tööstusesse teostajale saata. Sama näeb ka Kumu näitusel „Kunsttööstuskoolist akadeemiaks. 100 aastat kunstiharidust Tallinnas“, kus eksponeeritud kunsttööstuskooli kavandid on nõudnud õppurilt väga kindlat kätt ja silma. Võib ju eeldada, et nüüdsel loojal jääb selle võrra aega üle, mis varem kulus kavandi nikerdamisele. Tegelikult kipub aeg kuluma muule, millega suurfirma kunstnik tegelema ei pidanud.

Kui jätta kõrvale sissetuleku teenimise vajadus, tundub, et väikestuudios töötades puuduvad normid, seega ka väline surve loomiseks, nii et, kunstnik saab tegeleda just südamelähedaste teemadega. Keskkonnateadlik disainer töötab nii, nagu tegi seda tööstusliku tootmise eelne looja: ta toodab vastavalt nõudlusele. Kreenholmi kunstniku anonüümne töövili jõudis tarbijaskonnani suure tootmismahu tõttu, praegu saab hea strateegia abil ka vaid prototüübiga laia ilma jõuda. Industriaalse revolutsiooni tekitatud kunstlik nõudlus uudse kauba järele ja selle tarbijaskond on jätkuvalt olemas, samamoodi tööstus, mis seda toidab. Just väiketootjatel ja disaineritel on suur potentsiaal tarbija harimisel ja käitumise muutmisel, kui nad esitavad oma tootmisprotsessi ja toote hinna kujunemist läbipaistvalt.