Noore graafika aeglased manöövrid

Kuraatoritel Riin Maidel ja Brit Kikkal ning nende abilistel tuli kõik ise välja mõelda ja teha – kontseptuaalsetest otsustest ruumide korrastamiseni. Kui ise käed külge panna, õpibki kõige rohkem.

HEIE MARIE TREIER

XVIII Tallinna graafikatriennaali noortenäitus „Aeglased manöövrid“ EKKMis kuni 11. III. Kuraatorid Riin Maide ja Brit Kikas, kunstnikud Sophie Durand, Rodion Furs, Saara Liis Jõerand, Maria Izabella Lehtsaar, Merilyn Lempu, Ella-Mai Matsina, Jose Aldemar Muñoz, Ingrid Helena Pajo ja Lily Marleen Verilaskja. Graafiline disainer Christopher Siniväli.

Talvisel hooajal, kui EKKM ei tööta, on seal esimese korruse kahes ruumis ometi üks väike programmiväline näitus. „Aeglased manöövrid“ kuulub satelliidina Tallinna graafikatriennaali juurde ning selle eesmärk on motiveerida graafikaga tegelevaid noori kunstnikke. Tegemist on „Do It!“ tüüpi oma­algatusliku ettevõtmisega, kus kuraatoritel Riin Maidel ja Brit Kikkal ning nende abilistel tuli kõik algusest peale ise välja mõelda ja teha – kontseptuaalsetest otsustest ruumide korrastamise ja muu ettevalmistuseni, samuti näituse igapäevase valvamiseni. Kui ise käed külge panna, õpibki ilmselt kõige rohkem.

Ütlen kohe ära, et näitus on väga kvaliteetne ja tasakaalukas. Kõigepealt viiakse vaataja kokku graafilise disainiga, mis on intelligentne ja lihtne. Christopher Siniväli ei pane vaataja taluvust proovile (pikkade seinatekstide ja keerukate eksperimentidega ju saaks), vaid on otsinud näituse kogemiseks parimat lahendust. Paigaldatud numbriviited on tõepoolest selged, loetavad ja arusaadavad, kui võtta tee­juhiks tekstiteavet koondav näituse kataloog. Visuaalseks identiteediks loodud abstraktsed kujundid toimivad mitmel tasandil ja mõjuvad delikaatselt.

Kui graafikatriennaali põhinäitusel on keskmes sotsiaalsed teemad, siis noortenäitusel aetakse oma rida, nagu saab lugeda kuraatoritekstist: „Proovisime leida oma kaasaegsete loomingust liigutusi, mille on tinginud vaenuõhkkond, populistlik poliitika, äärmuste tõus või ökoärevus. Taipasime võrdlemisi kiiresti, et meid ümbritsevad noored kunstnikud oma loomingus neid teemasid eriti puudutama ei tiku.“

Selle alusel võiks ju järeldada, et tänapäeval on juba raske eristada meediareaalsust pärisreaalsusest, võltsuudiseid pärisuudistest. Ometi näivad need noored kunstnikud elavat pigem ikka veel pärisreaalsuses, tuues sealt vaatajani oma uudiseid ning võttes impulsse loominguks. Suurnäitused, nagu rahvusvahelised triennaalid, kalduvad seevastu võimendama meediareaalsust, kindlustades endale õilsa kuvandi võitluses suurte aadete nimel.

Nagu võiski ette arvata, saab näitusel tutvuda paljude uute kunstnikega. Globaalse haarde illusiooni loovad kunstiakadeemia üliõpilased, kes elavad Tallinnas, ent on tulnud siia mitmetest riikidest ja õpivad külg külje kõrval meie tudengitega, või on meie tudengid ajutiselt õppimas mujal. Eesti kunstnikke on peale Tallinna ka Tartust.

Meeldiv on märgata traditsiooniliste graafikatehnikate esindatust. Näituse plakatid on teostatud siiditrükis ning näituse lahtioleku ajal on soovijaile tulemas siiditrüki töötuba. Esindatud on veel litograafia, linoollõige, kuivnõel, ofort, kollograafia ehk esemetrükk – kõik teostatuna siiski ebatüüpilisel viisil (näiteks metallplaat on asendatud muude materjalidega).

Ella-Mai Matsina „Tervitus“ (kuivnõel mahlapakkidelt) loob esteetilise silla eesti naiskunstnike figuratiivse graafikaga, mis tundus 1960ndatest 1980ndate lõpuni olevat igavene: Evi Tihemets, Vive Tolli, Silvi Liiva, Marju Mutsu, Virge Jõekalda, Anu Kalm. Need ja teisedki kunstnikud määrasid, mida tähendab kõrgetasemeline graafika. Selle kohta kehtib väide „haprus võib olla suurim tugevus“ (tsitaat kataloogitekstist), mis kõlab kui viide Anu Põdra nüüd juba viie aasta taguse näituse pealkirjale „Haprus on vaprus“. Matsina on kujutanud tehniliselt uuenduslikul lehel kaht naist, kelle vahele on sirutunud käsi, mis ühendab isikuid, põlvkondi ja ajastuid. Seda väikseformaadilist graafilist lehte võiks pidada selle graafikatriennaali noortenäituse sümboltööks.

Kui meediamaailma heitlusteemad on publikule ette antud ja kohati ka meedia enda fabritseeritud, siis millega heitlevad noored kunstnikud pärismaailmas? Selle näituse põhjal heideldakse iseenda, oma pere, vaimse tervise, graafikatehnikate, meediast pärit teadete, sõnade ja konkreetse lammutatava seinaga. Tempo on aeglane ja soosib mõtlust.

Näituse juhatavad sisse Merilyn Lempu abstraktsed mustvalged kollograafilised tööd, mille fookus on ilmselt protsessil ja tehnilisel katsetamisel. Visuaalselt näeb rahustavaid looduslikke struktuure, mille kohta kataloogi­tekst annab märksõnad „Saaremaa“, „isolatsiooniaeg“, „rabajärv“.

Veelgi rohkem on protsessuaalsusele keskendunud Lily Marleen Verilaskja, kelle elusuurune hääletu video seina lammutamise eri faasidest („Laamendamine 1“) on näituse visuaalne dominant. Staatilised graafilised lehed teises ruumis on ka nagu pigem proovitrükid või suurema protsessi vaheetapi tulemid, mitte näituseküpsed valmistööd („80“, litograafia). Lõpetamatus ja pidev teelolemine on noortenäitusele nii sobiv hingeseisund.

Kontseptuaalsemat teksti- ja pildikeskset lähenemist esindavad näitusel Saara Liis Jõerand („Mida sa öelda tahad“, 9 raamitud teksti) ja Maria Izabella Lehtsaar („Kunstnikuraamat“, leporello, linoollõige). Semiootiline lähenemine – Jõeranna töös introvertne sisekõne, mis on tekstimassiivist värvikoodi abil esile toodud, ja Lehtsaare töös poksikinda kättepanekule eelnev käe sidumisõpetus – toob näitusele intellektuaalse aspekti.

Kui näitusel esinevate kunstnike päritolu on teada, siis loeb siit küll välja viiteid eri kultuuritaustale, mis tähendab, et globalism ja rahvusetu ükskeelne tulevikumaailm osutub pigem pealispindseks püüdluseks, mille allhoovused on palju-palju keerukamad.

Rodion Fursi ofortide kohta („Nekrota“, „Perekonnapilt“) võib kataloogist lugeda dramaatilisemat teksti, kui need väikesed tööd lubavad eeldada. Viide Peterburi kunstile toob mälust esile siiani erandliku 2001. aasta näituse „Uus kunst Peterburist. 1990ndad“ Rotermanni soolalaos, kus esines ka kaks nekrorealisti, kes olid välja mõelnud ekstravagantse teooria. Teadmata siiski tagamaad või põhjusi või kunstnike edasisi suundumusi, on nüüdki raske selle kohta midagi arvata. Fursi graafika protsessuaalsus näib seisnevat metallplaadi töötlemises pikema aja jooksul, kuni see omandab järjest uusi kujundeid.

Suurima ruumiinstallatsiooni ja videoga, mille heliks on raskesti eristatav, ilmselt eneseabitekst, esineb Austraaliast pärit Sophie Durand („Ookeanihingamine“). Selleks peab kunstnikul olema väga tugev ookeani­kogemus, et üldse tulla niisuguse loovuurimusliku mõtte peale. Ning ta peab suutma anda edasi erilist avaruse ja osooni tunnetust kohas, kus ookeani ei ole. Hingamine on praegusel ajal juba paar aastat keskne teema üle maailma. Haiguste ja näomaskide aeg on õpetanud, et hingamine ei ole üldsegi mitte endastmõistetav tegevus – ja seda saab mitut viisi kontseptualiseerida.

Hispaaniakeelsest kultuuriruumist (Colombiast) pärit Jose Aldemar Muñoz on toonud peaaegu monumentaalselt kokku vildi ja kuldvärvi, et rõhutada nende materjalide vaimseid ja mütoloogilisi aspekte. Ning Ingrid Helena Pajo põrandal asuva väikese tekstiiliinstallatsiooni esteetika („Maa kanga peal“) viitab üheselt põlisrahvaste ja pärismaalaste visuaalsele mõtlemisele, aga kuskil mujal kui Eestis.

Iga näitusel esineja on oma otsingutes jõudnud vaheetappi, mis väärib vormistamist näitusekogemusena. Näitus on kokkuvõttes tervik, millest jooksevad läbi uurimuslikud, kontseptuaalsed, tekstiilipõhised, graafika­tehnikatel põhinevad, kehalised, vaimsed ja protsessuaalsed lõimed. Niisiis rõhutab graafikatõlgendus järjepidevust, ent on seejuures avar.

Praegune suundumus on aeglus ja aeglane elu. Milline saab olla veel soosivam seisund maailma kogemiseks ja kunstitegemiseks?