Nurjumise õnn

Kuraator Rudovska on toonud institutsioonikriitika kunstniku enesekriitilise vaatluse tasandile.

REET VARBLANE

Põhja- ja Baltimaade nüüdiskunsti näitus „Nähtamatud/nähtavad unistused ja voolud“ („(In)visible dreams and streams“) Arsi projektiruumis kuni 3. III. Kuraator Maija Rudovska (Läti).

Arsi projektiruumi kauni, isegi poeetilise pealkirjaga näitus on üks neist, mis ei kipu kergesti avanema, kus ei ole lihtne leida konksu, mille ümber veenvat tõlgendusnarratiivi luua.

Raamtasandil võib seda vaadata Põhjamaade Ministrite Nõukogu rändava promoüritusena: möödunud septembris ja oktoobris oli see väljas Riias, novembris ja jaanuaris Vilniuses ja nüüd siis Tallinnas. Edaspidi kavatsetakse seda näidata ka Skandinaavia maades. Promoüritus iseenesest ei välista häid kunstnikke ja huvitavaid teoseid, seda enam et tegemist on vähemalt kahekordse valikuga, sest toetuse saajad on läbinud tiheda valikusõela.

Läti kuraator Maija Rudovska, kes praegu elab Reykjavíkis ja töötab sealses elava kunsti muuseumis (Living Art Museum), ei ole läinud ainult supervaliku tegemise ega ka traditsioonilise kuraatoriprojekti (oma kontseptsiooni täitmise kas juba olemasolevate visuaalide või siis kunstnikega koostöös uute loomisega), vaid on palunud Põhja- ja Baltimaade mobiilsusprogrammi läbinud kunstnikel pöörduda mõne oma varasema projekti juurde ja selle põhjal luua uus. Ilmselt on ta andnud neile vabad käed: mõne töö aluseks on kümne aasta tagune teos (Lise Haurum), mõnel kuue aasta tagune (Sigrid Viir), mõnel vaid aastatagune teos (Sarah Gerats), mõne puhul ei ole see kas üldse välja toodud (Merike Estna) või on mainitud, et tegemist on eeltööga (Jenna Sutela ja Hanna Nilsson).

Rudovska on astunud sellega vastu nüüdiskunstis visalt püsivale igavesele uuenduslikkuse ootusele (ja nõudele) ning toonud institutsioonikriitika isiku, kunstniku enesekriitilise vaatluse tasandile. Mulle imponeerib kuraatori juures iseäranis üks moment (mille ta kataloogi saatetekstis on küll möödaminnes välja toonud): mingil põhjusel lõpetamata ja unustatud tööle ehk looja enese arvates läbikukkumisele uue võimaluse andmine, nurjumise pinnalt väärtusliku loomine. Kui tuua siia juurde Emil Ciorani mõte, et „nurjumine, isegi kui ta on korduv, tundub ikka uus, sellal kui edu kaotab kordudes igasuguse huvitavuse ja külgetõmbe“ ja et „õnn, tõsi küll, soovimatu õnn, on see, mis kibedust ja sarkasmi tekitab“,¹ siis võib (ja tulebki) selles projektis näha ka teraapilist momenti, „kibedusest“ ja „sarkasmist“ hoidumist.

Kuraatori sellise käsituse põhjal on küll raske luua terviklik väljapanek. Tundub, et on mõistlik unustada tervik kui selline, leida kõnetavad (väljapoole suunatud) teosed ja nautida neid. Kuraatoritöö puhul aga tõdeda, kui kasutada Heie Treieri sõnastust² Marten Esko EKKMi kuraatoriprojekti puhul, et tegemist on „leebe lähenemise“ ja „kunstnikukeskse mõtlemisega“ ja kuigi „publikule ei püüta midagi aktiivselt tõestada ega tema mõtteid juhtida“, on „kuraatori käsi tajutav“. Nagu heade kunstnike ja targa kuraatori puhul ikka juhtub, hakkavad Arsi projektiruumis oma jõujooned kaasa mängima ning olenevalt vaataja kogemusest ja empaatiast tervik siiski tekib. Esimest korda näituse külastamisel, kui ma ei olnud ei kataloogi ega ka üliväikeses kirjas seinatekste lugenud, tekkis üks, kõrvalteadmisega varustatuna teistkordsel ülevaatamisel aga teine tõlgendus. Esimene (läbi kukkunud, nurjunud) ei olnud teisest sugugi halvem.

Nii tekkiski esimesel korral mõtteline seos Maija Luutoneni isiklikke mälestusi taasäratava suure foto („Maal ateljee tagaseinal“, 2016), Merike Estna väikeste, isegi kummaliste, modernistliku maali ajaloost mitme teose fragmente meenutavate akrüülide, Saskia Holmkvisti video (2009. aasta video ja 2016. aasta performance’i süntees), Jenna Sutela ja Hanna Nilssoni video „Piisafarm“ (2016) ning otseselt põhjamaise kogemuse tõlgenduse (Sarah Geratsi, Ieva Epnere, Sigrid Viiru, Lise Haurumi) vahel. Ilmselt ei oleks seos nii selgelt välja joonistunud, kui seda mõtteliini ei oleks lõhkunud Mihkel Ilusa oma(ideaal)ruumi ülekandmine näituseruumi ja Lina Lapelytė installatsiooni („Kommipood“, 2013 ja „Jah. Tõesti!“, 2015) provokatiivne, häiriv, oma banaalsuses aga ka kaasahaarav heli. Lõhkunud ja sidunud. Teised teosed aga ei mahtunud esimesel korral tõlgendustervikusse, paralleelsesse jutustusse.

Jutustuse kontrapunktid olid (need jäid ka teisel korral paika) Rudovska mõttekatkend nii-öelda nurjunud olnu taastoomisest ning Epnere Püramiidi linna video („Püramiidi neli tippu“, 2015) ühe tegelase sõnad, et ta on selles Teravmägede saarestiku ühes põhjapoolsemas unarusse jäetud paigas ikka elanud ainult „tänases päevas“ (kusjuures väljend „päev korraga“ oli selles kontekstis omandanud positiivse tähenduse) ja mitte kunagi teinud tulevikuplaane. Merike Estna teoste seekordne võti (mis omakorda kinnistas kogu väljapaneku kontrapunktid) ei peitu mitte visuaalide struktuuris, koes, vaid pealkirjades (seeria üldpealkiri on „kõik, mis mul on / kõik, mis mul oli / kõik, mis mul saab olema / (on) ei midagi“, ühel teosel on „meeleheite tont“, teisel „tere tulemast, tere tulemast tagasi, ütles ta“).

Ieva Epnere video on kindlasti üks neist töödest, mis avaneb vaatajale kõige hõlpsamalt. See aga ei tähenda, et tegemist on laiatarbekaubaga. Video võlu ei peitu ka ainult teemas, mahajäetud tööstuspiirkonna tontlikus asustuses koos maailma kõige põhjapoolsema ujula, muusikakooli ja Lenini kujuga. Või selleski, et kaevanduse asemel on seal hakanud juuri ajama turismitööstus. Video keskmes on kohavaim, eriline aura, mis ei sõltu ei suurtöösturite ega ka väikeettevõtjate allutamissoovist, kuid kodustab iga sinna sattunud avatud südamega võõra. Kohavaimust on lihtsam rääkida, kui see visualiseerida. Isikliku ja distantseeritud lähenemisnurga süntees on selleks üks, aga mitte just väga sageli õnnestuv võimalus. Epnerel on see hästi korda läinud.

Näituse teisel külastamisel loksusid oma kohale ka Steffen Håndlykkeni „Tööriistakast“, Hildigunnur Birgisdóttiri „Vaip“, Kasper Akhøj’ (igavesti) edasiarendatav moodulitesüsteem „Abstracta“, Gunnarsdóttiri „Tajumise objekt“. Siin tulebki sisse näituse vastuvõtmise kolmas tasand – eksponeerimispind. Arsi projektiruum on näituste paigana alles verinoor, pole imestada, et keskeltläbi külastas päevas väljapanekut kümme inimest. Projektiruum, nagu kogu Arsi maja vajab tõmbekeskuseks kujunemiseks aega. Praeguses seisus meenutab projektiruum pigem 2000ndate alguse isetekkelisi paiku. See aga annab näitusele veel ühe tagasivaate ja tekitab ehk dialoogigi.

1 E. M. Cioran, Sündimise ebaõnnest, Varrak Tallinn, 2012, lk 94.

2 Heie Treier, Kunstnikukeskne näitus. – Sirp, 21. X 2016.