Õigeaegne kunstiline diagnoos

„Tiira-taara, tuia-taia, pimesikk tuli meie majja“ juures tuleb hinnata valikuvõimalust, ükskõik kas selleks on poeetiline, ebatõenäoline või isegi utoopiline lahendus.

CORINA APOSTOL

Näitus „Tiira-taara, tuia-taia, pimesikk tuli meie majja“ EKKMis kuni 30. XI. Kuraatorid Marika Agu, Maria Arusoo, Kaarin Kivirähk ja Sten Ojavee; graafiline kujundaja Ott Metusala ning kunstnikud Ivana Básić, Pakui Hardware, Anu Juurak, Jussi Kivi, Raul Keller, Johanna Maria Parv, Hanna Samonson, Emilija Škarnulytė, Peeter Ulas, Brit Pavelson ja Sissela Jensen, Aaloe-Ader-Flo-Künnap-Soosalu, Mare Tralla ja Üle Prahi.

Pean tunnistama, et pärast näituse „Tiira-taara, tuia-taia, pimesikk tuli meie majja“ pressiteksti lugemist, iseäranis lausejuppi „õõv ja lootusetus“, ohkasin sügavalt. Uustulnukana siinsel kunstiväljal põrkasin taas kokku sisemise ja välimise hämarusega selle mitmekesises väljenduses. Kas on vaja järjekordset näitust, et tuletada meelde, kui lootusetu ja absurdne on maailm? Kuigi, kui lõpuks näitusele jõudsin, olin meeldivalt üllatunud, kui leidsin eest kuraatorite targa ja vaimuka lavastuse, kus käsitletakse humoorikalt ja intelligentselt praeguse olukorra hukatuslikkust ja hämarust.

Isegi enne EKKMi sisenemist tuleb seista vastamisi Raul Kelleri šokeeriva installatsiooniga „Tütarlaps kloaagis“ (2011), mis on nii realistlik, et seda võib pidada inimeseks, kes on jäänud lõksu muuseumi veekollektorisse. Olin enne näituse külastamist kuulnud, et politsei oli selle teose eemaldanud, sest üks juhuslik mööduja oligi tõsimeeli mõelnud, et tegemist on rentslisse kinni jäänud inimesega. Maailmahuku teema, serval rippumise tunne – nii otseses mõttes kui ka metafoorina – jätkub näitusesaalis.

Näitusesaali sisenejal tuleb sõna otseses mõttes komistada pimeduse otsa. Võtab aega, enne kui silm kohaneb esimese ruumi black box’iga, kui külastaja just otsekohe ei lülita sisse mobiiltelefoni valgusrakendust. Kuigi, kui ta seda ei tee, premeeritakse teda imetabase videoinstallatsiooniga „Sirenomelia “ (2017). Leedu kunstnik Emilija Škarnulytė on lavastanud fantastilise loo üksikust merineitsist kauges tulevikus. Merineitsi ujub ammu maha jäetud NATO veealuses baasis ja selle ümbruses. Seda videot on kõige parem vaadata põrandal madratsil lebades. Videos on loodud dialektiline õhkkond maailmalõpu, nagu arvame seda olevat, ja loodusesse naasmise vahel. Sellisesse loodusesse, kus inimesed ei ole enam endised, vaid on transformeerunud millekski muuks. Filmis toodud ettekuulutus annab lootust, et ühel päeval ei ole sõjaväebaase enam kellelegi vaja.

Jussi Kivi selleks näituseks tellitud projekt tekitab samuti kummalise uurimisretke tunde. Seegi on sõna otseses mõttes pime ruum. Mu silmad olid Kivi installatsiooni juurde jõudes juba kohanenud kottpimeda ruumiga ja nii suunasin pilgu valgusekuma poole, mis viis mahajäetud tunnelisse. Sellest installatsioonist on lihtne mööda vaadata, sest see on üllatavalt väike. Mul oli tunne, et olin astunud Imedemaa Alice’i kingadesse ja otsisin võlujooki, mille joomine kahandaks mind hiire suuruseks, et võiksin pöörduda teise reaalsusse. Mis laiub teisel pool tunnelit? Kas seal on veel üks umbtee või saab sealt uuele tasandile? Kuid nii, nagu Kivi müstilised fotod, kus on kujutatud mahajäetud käike Helsingi all, nii jääb ka installatsiooni tunnel läbitungimatuks ja mõistetamatuks.

Näitus „Tiira-taara, tuia-taia, pimesikk tuli meie majja“ lõpeb Anu Juuraku installatsiooniga „Mis tunne on surra?“ (2008), surivoodiks muutunud operatsioonilaua robotliku tantsuga.

Paul Kuimet

Ikka veel pimeduses liikudes jõudsin kõige üllatavama teose juurde, mille on loonud eesti kunstnike, arhitektide ja linnaplaneerijate rühmitus Aaloe-Ader-Flo-Künnap-Soosalu. „O“, nagu osutab ka teose pealkiri, on pall. Kuid mitte tavaline pall, vaid hiiglaslik must organism, mis kannab edasi tolmu ja linna prahti. Esmaspäeviti, kui EKKM on kinni, veereb „O“ ootamatult mööda Tallinna, äkitselt ilmudes ja taas kadudes, müstiliste jõudude juhituna. Seda teost võib võtta näituse keskmena, sest seab vaataja silmitsi millegi või kellegi aukartustäratava kohalolekuga, mida, nagu ka aega, ei saa peatada.

Muuseumi esimesel korrusel on lavastatud paralleelreaalsus, mis kummastavalt suhestub tajutava tegelikkusega. Kuraatorid on osavalt kasutanud musta kuubi ja ka teiste eksponeeritud teoste omadusi, et need ruumi tooduna mõjuksid veel võimsamalt. Sellega on leitud uudne representatsiooni viis, et kõigutada toetuspunkti, millele oleme rajanud oma tegelikkuse tajumise.

Teisel korrusel astusin pimedusest valgusesse ja mind tabas ööpimeduse asemel elektripirni terav tuli. Väljapaneku kõige õrnem ja sürreaalsem teos, mis sõna otseses mõttes kulgeb läbi kogu väljapaneku, on Hanna Samosoni „Nimetu ehk Ema, minu pärast pole vaja muretseda“ (2017/2019). See on metallosakestest kokku pandud liumägi, mis aeg-ajalt tungib hoonesse. Selles on annus musta huumorit, mis kutsub vaimus liumäest alla hüppama. Aeg hakkab otsa saama, oleme ikka samal tasandil, sammume sama teed mööda. Aga mis juhtub, kui liumägi meie alt kaob? Kas lõpetame rentslis?

Noorte kunstnike ja kuraatorite rühmitus Üle Prahi, kes näituse avamise ajal oli korraldanud prügikonteinerikohviku, pakkus välja võimaluse, kuidas saada lahti meid iga päev kimbutavast raiskamisest. Nad mitte ainult ei kaasanud publiku, vaid panid ta ka toitu nautima. Taaskasutamine on tegelikkus, millega puututakse kokku kõikjal üle maailma, see ei kuulu vaid keskkonnateadlike inimeste elulaadi, see on tingitud eelkõige vaesusest ja näljast. Nihestatud moel meenus mulle Jean Jacques Rousseau kurjakuulutav protestilause: „Kui pole enam midagi muud süüa, siis hakatakse rikkaid sööma.“

Enne EKKMi sisenemist tuleb seista vastamisi Raul Kelleri šokeeriva installatsiooniga „Tütarlaps kloaagis“ (2011).

Paul Kuimet

Valu ja surma teema on tuntav ja lausa kuuldav Ivana Básići meisterlikus installatsioonis „Tuhat aastat tagasi oli 10 sekundit hingeõhku võrdne 40 grammi tolmuga“ (2017). See pani mind juurdlema destruktsiooni ja taassünni tsükli üle, kus me kõik oleme osalised, kui ajaloolised ja kunstilised objektid hävitatakse sõja ja vallutuste nimel. Básići teos koosneb kahest roosast metalltorude vahele surutud alabasterkivist (kivi, mida kasutatakse tavaliselt skulptuuride loomisel). Liikuv roostevabast teraskonstruktsioon murendab kive aeglaselt, kuid kindlalt, muutes need lõpuks põrandale pudenevaks tolmuks. Installatsiooni vaadates adusin, et osa tolmu jõuab õhku ja see hingatakse sisse. Loomisakt tähendab ka destruktsiooni ja muutumist millekski nähtamatuks, isegi osaks meist, vaatajatest. Jäin mõtlema, kas kunstnik on oma tööga osutanud ka „Kommunistliku partei manifestist“ võetud fraasile „kõik kindel haihtub“. Kuigi teoses ei osutata klassiühiskonnale, on selge, et see on sündinud töölisklassi maailmatajust, sellest „armetust õhust“ (Franz Fanon), kus ei suudeta ennast kaitsta neoliberaalse kapitalismi vägivalla eest.

See maailmataju on sisestatud ka siinsesse sürreaalsesse kujundikeelde, mida tähistavad Peeter Ulase 1970ndate graafilised lehed, kus käsitletakse põhjamaa looduse hämarust ja ilu. Need kõlavad hästi kokku Pakui Hardware (Neringa Černiauskaitė ja Ugnius Gelguda). installatsiooniga „Magusa tagasitulek“ (2018), kus vaadeldakse ainevahetust ja seedimist niihästi metafoorses kui ka bioloogilises mõttes. Meie tarbimist täiustavad meile peale surutud tabletid, ravimid ja roheline tee, kuid lagunemine ja surm on siiski vältimatud.

Näitus lõpeb Anu Juuraku installatsiooniga „Mis tunne on surra?“ (2008), surivoodiks muutunud operatsioonilaua robotliku tantsuga. Kõhedust tekitavas söešahtis eksponeeritud installatsioon on otsekohene ja külm lõpetus omapäraselt kihistatud ja teravmeelsele narratiivile üles ehitatud näitusele. Loodetavasti ei jää Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse kuraatorite esimene tõesti õnnestunud koostöö Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumiga viimaseks.

Näituse publikuprogrammi kuulus ka tuntud feministliku kunstniku ja aktivisti Mare Tralla töötuba ja loeng, kus ta tutvustas protestistrateegiate ajaloolisi ja tänapäevaseid näiteid. Arvestades Eesti praegust olukorda, kus poliitiliste protestide arv on kasvanud, oli see publikuprogrammi osa hästi läbi mõeldud täiendus. See oleks aga võinud olla paremini integreeritud ülejäänud näitusesse. Praeguses olukorras ei vaja ühiskond ainult pealiskaudset sissevaadet meeleheite ja lootusetuse aja vastuoludesse, vaid igatseb sügavamate tähenduste järele.

Eeltoodu põhjal hindan selle väljapaneku juures kõige rohkem (ja mida tahaksin ka tulevaste näituste juures näha) valikuvõimalusi, ükskõik kas need on siis poeetilised, ebatõenäolised või isegi utoopilised lahendused. Kuidas kujutame ette maailmalõppu? Kuidas selle üle elame? Loomulikult ei ole kunstil kohustust lahendada inimsuse probleeme. Kunst võib valida ka vaikimise, enesesse tõmbumise tee, mitte sekkuda sinna, mis on ohtlik kõikidele elusolenditele ja kogu planeedile.

Kaasaegse kunsti näitusega on aga teised lood. Näitus on avalik foorum. Seistes silmitsi raskuste ja hävitustööga, ei saa näitus neist mööda vaadata. Ja nii kannabki „Tiira-taara, tuia-taia, pimesikk tuli meie majja“ endas praeguse maailma lärmi, saasta, tolmu ja hävingut. Kuidas tõusta progressiks nimetatud katastroofi tuhast?

Tõlkinud Reet Varblane

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht