Olla või mitte olla – ei mingit küsimust!

Enn Tegova on teisenenud ja teisendanud, toonud Tallinna Tartu vaimu ja kujutavasse kunsti literatuursuse.

TRIINU SOIKMETS

Enn Tegova näitus „Ajaviiped“ Hausi galeriis kuni 18. XII, kuraator Piia Ausman.

Enn Tegova juubelinäituse pealinnaversioonis leidub temaatiliselt ja ka tehniliselt rikkalik valik teoseid läbi kogu tema loominguloo. See lugu tasub pilthaaval lahti võtta, iga pilt ära nimetada. Kui nii mõnigi kord võib näituse või teose pealkirjastamine kujuneda visuaalsele väljundile keskendunud kunstnikule katsumuseks või kohustuseks, siis Tegova puhul on vastupidi.

Saalitekstis leidub näituse pealkirja „Ajaviiped“ juures ka laiend: „Olematus võinuks olemata olla (Ovidius)“, mille osas söandan endast targematega konsulteerimise tulemusena kahelda, kas see mõte pärineb ikka antiikluule suurmehe suust või sulest, nagu kunstnik on sulgudes viidanud. Siinsele luulesõbrale seostub see laiend Artur Alliksaare koguga „Olematus võiks ka olemata olla“, kuid kunstinäituse arvustus ei ole ilmselt koht, kus laskuda vaidlusse sel teemal, kellele ikkagi atribueerida see eksistentsiaalfilosoofiline paradoks. Kui siin midagi üldse arutleda, siis seda, kas see paradoks annab näitusele midagi juurde, aitab teoseid ja tervikut teisiti või täiendavalt tõlgendada. Esmapilgul leian, et mitte. Kunstnike ja muidugi teistegi loojate tava rikastada oma visiooni mõne tsitaadiga võib küll avada autori inspiratsiooniallika, kuid antud juhul jääb see saalitekstimassiivi ja ka näituse suhtes hermeetiliselt eraldi, kuidagi kohmetult kõlkuma.

Või tasub teha katset ja otsida näitusesaalist midagi olematult olematut? Kunstniku 75. sünnipäev, mida näitusega tähistatakse, on ehk paras aeg panna verstapost maha, vaadata tagasi ja mõista, mis on olnud, jäänud ja jäädavalt kadunud. Küsida, kas midagi ülepea olemas oli. Mälu võib mängida vingerpussi, viiped ajateljelt võivad seguneda. Niisiis võibki juhtuda, et värskelt õhetav naiseihu muutub tuhmilt halliks („Tegelikkus ja mälestus“) või iidsed tegelased kohtuvad praegustega („Mälu“). Ligi viie meetri pikkuses teoses „Mälu“ kujutatakse antiikskulptuuride kipsist replikaid Tartu ülikooli klassikalise muinasteaduse muuseumis (nüüdses ülikooli kunstimuuseumis). Nagu autor ise on avaldanud, juhtus kord nii, et tema esimese juhendaja Kaljo Põllu graafika­näituse tarbeks lükati sealsed kujud tihedalt ühte ruumi kokku. Nii moodustus huvitav kooslus, mille Tegova pildile püüdis, sokutades seltskonda ka oma kaasaegseid. Tulemuseks kergelt kummituslik ja äärmiselt ruumiline stseen, kust õhkub alma mater’i suursugusust ja karget hõngu.

Enn Tegova. Mälu. 2017, õli, tempera, lõuend.

Haus / pressifoto

Justkui fragmendina kipsipeolt lähenevad teineteisele ettevaatlikult elutud figuurid („Suudlus“), aga üksik punapea („Suudlus Toomel“) vist vaid unistab lähedusest. Melanhoolsevõitu daam on küll elus, kuid elust enesest kaugemal kui kipsist kaaslased, nii et temale võib vabalt olemata olla kõik see, mida nagunii ei ole – elada justkui surnu on samuti paradoks. Teised Tegova muusad, kelle ampluaa ulatub läbi siinse ja kaugema kunsti- ja kultuuriloo, on veidi vallatumad ning enamasti on neil ka mingi kiiks küljes. Võtame või seal­samas kõrval pea alaspidi pööratud Marie Underi („Kaev“) või assamblaažielementidega Mona Lisa („Radi lugu“) ja Olympia („Olümpia“). Kui da Vinci kõige tuntumale modellile on Tegova kasvatanud jalad ja pannud selga seeliku, siis Manet’ kurtisaan on võtnud tema käe all tulnuka kuju. Sellisel viisil žongleerib ta ühtviisi mänguliselt läbisegi aegruumi sfääridega, loob peite- ja fantaasiapilte, kehtestab omaenda reaalsuse, selle olemasolu ja olematuse.

Kui eelnevalt kirjeldatu osutas pigem Tegova leidlikkusele ja vaimukusele, siis tema maalitehniline palett tuleb ilmsiks hoopis abstraktsemates töödes. Alustades suisa varajasest, 1960ndatest pärinevast monokroomsest geometrismist („Ajapööris“), liikudes edasi 1990ndatesse, kus arhailine motiiv seguneb pehme kuldsega, rebeneb ja käriseb („Muna sünd“) ning jõudes käesolevasse kümnendisse, kus sooniline siseorgan pulbitseb elujõust („Sa süda!“). Selline ekskurss ajateljel esitleb autori arengut nii tehnilises kui ka temaatilises plaanis, ja üha värskemalt. Abstraktsioonidest väärib väljatoomist veel lasuurvärvides särav „Üle kaarsilla“, kus ei tähistata üksnes Emajõe Ateena sümbolrajatist, vaid midagi hoopis igavikulisemat, teispool vikerkaart asuvat, ning lakooniline ja minimastlik, ent mastaapne „Pilu“, kust võib justkui läbi udu aimata naiseihu kumerusi, aga ka metafüüsilisi paotusi.

Selliste ürgainese järele lõhnavate kompositsioonide kõrval on huvitav vaadelda Tegova figuratiivseid stseene. Magusat vastukaalu pakuvad siin lihtsad pildid lastest („Raheli rõõmupuhang“, „Raheli dinosauruse uni“), teravust lisavad süngevõitu auto- ja mitmikportreed („Tülikõrv“, „Mäeküla Jüri juhib“). Hoopis sürreaalseks kisub asi siis, kui figuurid segunevad abstraktsiooniga, värvi- ja maalikihid loovad mitmetasandilise ruumi nii füüsilises kui vaimses mõõtmes. Vaadates tõtt kõigi nende veidrate olenditega („Maias poissi hiirega“, „Kirik ja vaskuss“, „Kaamel Peipsi ääres“) polegi kohe kindel, kas ollakse sattunud õudusunenäkku või imedemaale. Kui lisada siia veel see maagiline viis, kuidas Tegova sulatab kokku antiikskulptuuride kiharad ajukäärudega või melanhoolse punapea kleidimustri tänava­kividega, võib tõdeda, et tema sürrealism avaldub samuti ühtaegu nii temaatilisel kui ka tehnilisel tasandil.

Just sellistes mitmekihilistes moondumistes võib hakata aimama jälgi Ovidiuse „Metamorfoosidest“, vana­kreeka mütoloogiat käsitlevast värss­eeposest. Kui Tegova sama pealkirjaga teos jääb näitusel ehk pisut lahjaks, siis enamik ülejäänutest, s.t eespool kirjeldatutest, esitleb teda tõeliselt poeetilise maalijana. Ja ehk polegi siinkohal vale tulla ikkagi otsapidi tagasi ka Artur Alliksaare juurde, kelle „Olematus võiks ju ka olemata olla“ hingab kohati Tegovaga ühes rütmis: „Seltsimehed, see on suur au, et universumi eluelaan suvatses teie pulstunud paruka-aluse lülitada oma väsimatusse vooluvõrku. / Elage nii, nagu kuuluks teile hetk, mille asukohta te ei tea. / Mis sellest siis, et mateeria määratus mudavannis on võimatu kuhugi kaduda. / Võtke eeskuju kasvõi siilidest, kes üha jätkavad emblemise stiiliharjutusi, ehkki see ogade tõttu on küllalt ohtlik. / Tundke maailmaruumi raksuvat raskust oma ajurakkudes ja tulilinnu tiivasulgede kerget kõdi oma südame­urkais. / Pidage meeles: / Inimloomusel on vahetevahel tarvis oma asendit / teisendada, sest kes kaua küürutab, / ei suuda end pärast isegi käsukorras sirgeks ajada.“

Tegova on teisenenud ja teisendanud, toonud Tallinna Tartu vaimu ja kujutavasse kunsti literatuursuse. Ovidiusele viitamine – ekslikult või mitte – oleks võinud tema puhul ka olemata olla, sest näitus kõneleb iseenese eest selletagi. Kunstirühmitus Visarid, mille asutajaliikmete seas Tegova omal ajal oli, tähendab „rahulolematuid“ ning näha on, et hoolimata väärikast east või ehk just tänu sellele jätkab meister oma rahutut loojateekonda ikka sirge seljaga.