Omas mahlas

RAINERAS VILUMAA

26. VI esitlesid  noored leedu kunstnikud Arturas Bumðteinas, Laura Garbðtiene (G-Lab) ja helilooja Antanas Jasenka oma heliinstallatsioone. Üliintensiivne arvutiheli kõrvuti kohati peaaegu muutumatu pildiga tekitas võimsa, vaat et psühhoterrorile lähedase elamuse. Bumðteinas ise nimetab neid installatsioone pigem müra salvestuste ja videoga audiovisuaalseks performance?iks. Hetk Bertrand Cantat? kohtuasja põhjal tehtud audiovisuaalsest performance?ist.  Pelle Kalmo Leedu kaasaegse kunsti näitus Tallinna Kunstihoones kuni 11. VII ja Rotermanni soolalaos kuni 8. VIII. Kuraatorid Andres Härm, Eha Komissarov ja Hanno Soans.

Leedu on meie jaoks kummaline ja vastuoluline maa. Eestlane tunneb end seal, nagu oleks ta sattunud paralleelreaalsusse ? kõik oleks nagu tuttav ja oma, samas on kõik kuidagi teisiti. Vähemalt on sellised minu Leedu mälestused, seda tunnet on kinnitanud ka teised tuttavad. 1980ndate lõpul ja 90ndate alguses oli siinsete vaimunoorte seas populaarne Leedus hängimas käia ning sealsete boheemlastega sõprust sobitada. Ju siis sealmail seda ulmelist tunnet otsimas käidi, seda enam, et kaugemale Euroopasse nii lihtsalt ju ei pääsenud. Liiati oli vabadusvõitluse aeg ning baltlased üldse kanged ühise vaenlase vastu vennastuma. Eriline sõprussuhe valitses just eestlaste ja leedulaste vahel, kuna meid eraldas Läti. N. Liidu lagunedes hakkas jahenema ka meie sõprus ning asendus ajapikku rivaliteediga. Kui nemad sisustasid oma aega, mõeldes välja anekdoote ?kuumadest eesti poistest?, tundsime meie üleolekut oma majandusliku edu, ning e-riigi ja muu sellise tõttu. Tekkis kuvand Leedust kui mahajäävast maast. See kuvand omakorda rajaneb stereotüüpidel. Õieti on tegu kolme stereotüübivaalaga: leedulased on ülbe rahvas, kes seisab näoga oma vürstliku-kuningliku mineviku poole; tegu on ultrakatoliikliku maaga, katoliiklust ollakse meil aga harjutud pidama vaimupimeduse ja kirjaoskamatuse sünonüümiks; sellest omakorda tuleneb otseselt või kaudselt sealse ühiskonna agraarsus. Kuidas ka poleks, hakkame ka leedu kunstis tahes-tahtmata otsima neid tuttavaid pidepunkte. Sest mida muud me sellest tõtt-öelda ikka teame?

Radikaalsed Jansas ja Rakauskaite

Igal juhul tuleb nentida, et Leedu uusim kunst ei jää meie omast mitte millegagi maha, pigem on oma väljenduselt radikaalsemgi. Eriti ilmekalt ilmneb see kunstihoone väljapanekus. Siin on eksponeeritud laiem ülevaade Evaldas Jansas ja Egle Rakauskaite viimaste aastate meedialoomingust ja tõotab teatavat Leedu foto-, video- ja installatsioonikunsti ying-yang-pilti. Näitust vaadates tekib tahtmatu deja-vu-tunne: Jansas oleks justkui paralleelmaailma variant Jaan Toomikust, Rakauskaite aga Ene-Liis Semperi teisend. Silm otsib ikka tuttavat. Oli kuidas tahes, esimesele on omane jõuline kehalisus, teisele aga teatav distantseeritud meditatiivsus.

Evaldas Jansas näib kunstnikuna kinnitavat järjekordset kliðeed, et leedulased on toored poolmetslased. Kogu näitusele nime andnud videoteos ?Omas mahlas?, kus Jansas omaenda veenist tõmmatud verd endale kannikasse süstib, on ikka võigas vaatepilt küll. Eesti sellist äärmuslikku jackass-kunsti ilmselt üle ei elaks, arvestades sellega, et meie laiem avalikkus pole siiani toibunud Toomiku purgi-tembust… Huvitav, kas Jansas on Leedu ühiskonnas tekitanud analoogilist furoori ja poleemikat? Kas ka seal on teose vorm täielikult varjutanud sisu ja sõnumi, antud juhul sumbumuse, omas mahlas moorimise kriitika? ?Omakohus? kõneleb samuti kunstniku vastu suunatud vägivalla keelt, kuid antud juhul on vägivald väline ning röögib (freudilik libastus!) kunstniku martüüriumist. Kõrvuti religioossete paralleelidega tärkab küsimus, kas leedulased, täpsemalt Leedu kunstnikud, on võimelised eneseirooniaks. Kindlasti on, kuid meile jääb see ilmselt paiguti tabamatuks. Kõige selle kõrval jääb installatsioon ?Tee valguse poole? meeldivalt subtiilseks mõtiskluseks eksistentsi üle.

Egle Rakauskaite mängib usuliste kujunditega aga juba tajutava mõnuga. Videoinstallatsioon ?Murelik? kutsub Leedu traditsioonilises kunstis vähegi orienteeruvas eestlases esile elevuse ? puust välialtaris olev poolpaljas mees on leedu usulisest rahvakunstist tuttava nn. mõtliku Kristuse (üks Vir Dolorum?i variante) poosis. Ainult et ta ei püsi paigal, vaid niheleb. Ju on tegu leedulaste jaoks arhetüüpse motiivi peene nihkega, mida võidakse soovi korral siiski tõlgendada blasfeemilise aktina. Fotoseeriat ?Vilniuse kodutud? võib soovi korral lisaks ühiskondlikule mõõtmele samas võtmes mõtestada ? tegu oleks justkui pühakute, vagade santide galeriiga. ?Mee sees? ja ?Teine hingamine? on omamoodi uurimused sünnist ja surmast nagu ka mõtlema panev sotsioloogilist mõõdet omav ?Minu Ameerika?, kus kunstnik kasib surevat vana naist.

Subjektiivne Leedu uue kunsti ülevaade

Soolalao ekspositsioon on oluliselt kirevam ja ülevaatlikum ega võimalda eriti süvaanalüüsi. Seevastu avaneb siin Leedu uuema kunsti laiem spekter. Tekib vaid küsimus, kui lai just.

Loreta Bilinskaite-Burke ?Kummardamine? on omanäoline kombinatsioon folkloorsusest, meediast ja religioossusest ? selle keskmes on külanaiste tikitud spordi-iidol David Beckhami kujutis ristilöödu asendis. Spekulatsiooniainet kui palju. Jonas Gasiunas võtab traditsioonilisemaid meediume kasutades seisukohti aktuaalsetel ja üldistel teemadel, Laura Garbðtiene & Arturas Bumðteinas (G-LAB) on oma videos ?Invasioon? loonud huvitava filmivõttesimulatsiooni, omamoodi ajaloo ajaloos. Paralleelideta ei saa ka siin. Arunas Gudaitis, kes oma joonistustes mängib Leedu kaardi kontuuridega, näib selles vallas olevat veidi samal lainepikkusel meie Marco Laimrega, samas kui ebakindlate trendikujunditega opereeriv Linas Jablonskis aga näib olevat midagi Kiwa-laadset. Mindaugas Lukoðaitise metsavendadeteemaline joonistusseeria kutsub minus esile omalaadse äratundmisemotsiooni (rõõmuks seda otseselt nimetada ei saa), kuna tegu näib olevat tsitaadi või parafraasiga 1997. aasta Saaremaa biennaalil ?Invasioon? nähtuga. Nimelt oli seal üleval anonüümse leedulase dokumenteerivad mustvalged joonistused kaasmaalaste kannatustest Siberi vangilaagris. Kokkusattumus? Gintaras Makareviciuse pöörlevad peeglid (?Tähelepanu dekonstrueerimiseks?) on omamoodi reflektiivne atraktsioon, mis paneb mõtlema isiksuse suhtelisusele ja kaduvusele. Deimantas Narkevicius keskendub installatiivsele väljendusviisile. Tema tundub selles kontekstis olevat justkui Leedu Jüri Ojaver… Irma Stanaityte dokumenteerib Stockholmi friike, sest igav on. Mindaugas ðimkuse videotöö, mis on visuaalselt atraktiivselt ja vaimukalt lahendatud, parafraseerib vaimukalt Duchamp?i ?Trepist alla tulevat akti?. Selles vallas pole ta muidugi esimene.

Videoaktsionist Dainius Liðkevicius oma äraspidiste rituaalide ja rahvuslipu teotusega viib mõtted hetkeks Raul Meele suunas, kuid lähemal vaatlusel ilmneb, et sellisest võrdlusest on targem loobuda ? juba ainuüksi põlvkondlikus mõttes. Arturas Valiuga fotoseeria ?Astusin Stepase poolt läbi…? on liigutav dokumentatsioon vanamehest, kes oma talumaja tapetseerinud ajakirjadest väljalõigatud ?moodsa elu ikoonidega?. Taas kord religioosne mõõde? Külaveidriku portree? Eespool mainitud agraarsus näib olevat Leedu kunstnikele väga lähedane teema, samas kui nende Eesti kolleegid näivad ?linnastunumatena? ning käsitlevad sama ainest teatava jaheda distantsiga, otsekui häbenedes. Vähemalt nii mulle tundub. Aga äkki meil puudubki sellisel kujul ääremaa külaelu nagu Leedus? Sellele paneb mõtlema ka Rimaldas Vikraitise ?Väsinud küla grimassid?, aastakümnete jooksul kogunenud fotomaterjal ühe küla metamorfoosidest ühiskondlike muutuste taustal. Kuidagi ei oska seisukohta võtta… Sarnase antropoloogia ning kodukandiuuringuga tegeleb oma videotes Darius Þiura. Tõsi, tema kodukandiks on kogu Leedu ning viis selle kaardistamiseks aeg ja vahemaad.

Lõpetuseks tuleb või võib tõdeda, et kui suudad harjuda seisundiga, mis kannab leedulikult kõlavat nime ?Omas mahlas?, ei olegi tegu mõeldavatest paralleelmaailmadest halvimaga.