Öö ku(u)lub lõpmatusse

ERMi suurnäitusel „Kellele kuulub öö?“ avaneb ööelu laial skaalal: publikuni on toodud huvitavaid fakte, kuid mõned teemad jäetud siiski pigem hämarusse.

KÄRT KELDER

Näitus „Kellele kuulub öö?“, peakuraator Karin Leivategija. Eesti Rahva Muuseumis 17. II 2024 – 24. II 2025.

Väljapaneku „Kellele kuulub öö?“ keskmes on Eesti avalik ja poolavalik linnaruum hämaral ajal. Peakuraator Karin Leivategija on selle kohta öelnud, et tõenäoliselt on tegemist maailma suurima seda teemat käsitleva näitusega. Mahukat väljapanekut saab pidada pretensioonikaks, kuna ööd on esitletud mitmest vaatepunktist.

Näitus on jaotatud mõtteliselt kaheks osaks: ERMi galeriis näeb Eesti linnaöö ajalugu ning muuseumi fuajees ja keldrikorrusel temaatilisi installatsioone. Etteruttavalt ütlen, et kui tahta kõik ruumid korralikult läbi käia, jääb kahest tunnist väheks.

Kus on linna kuumim koht?

Galerii on jaotatud omakorda kolmeks ruumiks koos kahe lisaruumiga. Näitus kulgeb kesk- ja varauusajast 2000. aastate alguseni. Esimeses ruumis kinnistub tõdemus, et kui ajad muutuvad, siis inimeste olemus seda ei tee. Pimedust (ja seeläbi ka ööd) on kardetud tõenäoliselt aegade algusest saati ja kuna öös on asju, on võimuorganid alatasa püüdnud ööelu oma kontrolli all hoida. Nii saab siin näiteks teada trahvidest neile, kes kella üheksasest õhtusest öörahust kinni ei pidanud. 1460. aastal pandi vangi majateener Bartel, kes jooksis öösel maskiga ringi ja lõi inimesi. 1550. aastal pidi Jurgen Antfelt maksma ühe marga, kuna ööbis linnast väljaspool. Öövahid pidid aga vahipostil laulma saksakeelset viisijupikest kindlal kellajal tõestamaks, et on ärkvel.

Hämara aja kirjeldamise juures torkab näitusel silma valgustuse tagasi­hoidlikkus. Teksti lugemisel peab galeriis appi võtma telefoni taskulambi, mistõttu tekkis mõte, et kui tegemist on taotlusliku valikuga, miks mitte anda näitusekülastajatele kätte vahendid, millega nad saaksid hämarates kohtades paremini lugeda.

Tõsi, esimese ruumi lõpus vaatab küll vastu suur valgusti, kuid seda hoopis eksponaadina tehasekultuuri käsitlevas osas, mis viib külastaja nii eelmise sajandi alguse Eesti vabariigi kui ka tänapäeva linnaelule lähemale. Siin lisanduvad teemadena tuttavad probleemid, nagu „lustipulber“ (mõnuained), alkohol ja „linnukesed“ (seksitöötajad), mille kohta saab lugeda omaaegseid ajaleheväljavõtteid. Need on näituse üks huvitavamaid eksponaate: ei ole sõnalist kureeritust, vaid ajastu vaimu ning öö paheliste külgede otsene peegeldus.

Nõukogude ajale on pühendatud pigem vähe ruumi, kus saab lugeda tol ajal kehtestatud keeldude, taksojuhtide ja disko kohta. Kui kureerimisest juba rääkida, siis hakkab silma teksti kordumine eri teemade juures. Osaliselt kinnistab see mõtet ööst kui aastasadu paheliseks peetud ajast, teisalt jätab aga õhku küsimuse, kas teemad võinuks ehk siduda hoopis mineviku ja oleviku vahel sarnasusi leides. Kui lugesin taksojuhtide kohta, kellel polnud Apple CarPlayd, Google Mapsi või muud tehnoloogilist vidinat orienteerumiseks, hakkasin mõtlema, et ma pole enam ammu näinud, et autojuhid leiaksid linnas tänava või asupaiga mälu järgi üles. Uudishimu pole aga kuhugi kadunud. Kui vanasti olid taksojuhid põhiinformaatorid, kes pidude asupaiku teadsid, siis tänapäeval olen mitmele juhile ise selgitanud, miks olen juba viies või kümnes, kes palub end mingisse kõrvalisse asukohta ära visata. Miks mitte suvel proovida, paluda taksojuhil end linna kuumimasse kohta viia? Äkki läheb täppi?

Seksitöö ja peokultuur

Näituse teises, Eesti iseseisvuse taastamise järgset aega käsitlevas ruumis saab näha populaarsete ööasutuste galeriid: baarid, restoranid, klubid jm. Ajastu hõngust annavad taas aimu ajaleheväljavõtted, mis peegeldavad juba pealkirjadega 1990ndate mahlakust ja metsikust: „Striptiis hamburgeriletil“, „Taksomaffia Tallinnas“, „Tundmatu viskas kauplusesse pommi läbi korstna“. Mäslevat ja lääne poole pürgivat riiki iseloomustab relvakapp ning märge, et klubisse minnes ei tohi relvaga siseneda. Vitriinist vaatab vastu AK-47, mille keegi klubi Parlament külalistest oli kappi unustanud.

Peokultuurile pühendatud ruumis saab lugeda nii eestiaegse kabaree kui ka RETi reivide kohta, samuti tolle ajastu ühest metsikumast Vibe-peost.

Berta Jänes

Seksitööle, mille kohta on õnneks viimastel aastatel negatiivse alatooniga artiklitele lisaks arutlevamaid kirjutisi ilmunud, on pühendatud eraldi pisem ruum. Seksitööd käsitletakse pigem selgitaval kui hukkamõistval toonil ning videost saab kuulda naistöötajate vastuseid küsimustele nende ameti kohta. Videos ilmneb nii eesti- ja venekeelsete töötajate vastuste kui ka klientide eesti- ja venekeelsetesse töötajatesse suhtumise erinevus.

On tähelepanuväärne, et seksiteenust ostnud meeste tsitaadid pärinevad aastast 2007. Kas 2023. või 2024. aastal võiksid olla klientide põhjendused samasugused? Eriti mis puudutab väidet, et seksitöötajat on endale lubada odavam kui naisepidamist? Kas ainult mina loodan optimistlikult ja naiivselt, et ühiskonna suhtumine on mingi protsendi võrra muutunud? Nõuame ju naistele võrdseid tingimusi ja palku, leiame ühiskonnana, et naine ei peaks sõltuma kellestki teisest kui iseenda soovidest ja vajadustest. Üha rohkem räägitakse patriarhaalse maailma kontekstis vajadusest iganenud soorolle murda ning et ka meestel on vaja oma tunnetest rääkida. Tsitaadid kinnitaks justkui vastupidist.

Kui näitusest kaks kolmandikku liigub narratiivses joones, siis galerii viimane ruum on teemakeskne. See on pühendatud peokultuurile ning siin on infot tihkemalt kui eelmistes tubades. Lugeda saab nii eestiaegse kabaree kui ka RETi reivide kohta, samuti tolle ajastu ühest metsikumast Vibe-peost. Oma koht on ka legendaarsetel baaridel nagu Tartu Zavood, mille melu salvestust saab kuulata kõrvaklappidest. Kuna Nõukogude aega ja taas iseseisvat Eestit käsitlevates ruumides on juttu nii diskost kui ka reivikultuuri algusest, tekkis küsimus, kas ajastute asemel polekski võinud kogu näituse teemapõhiselt üles ehitada. Ööelu on niivõrd lai teema ja praegu jäi mõni alapeatükk väljapaneku teemarohkuse tõttu vähem silma (näiteks sõda öösel) või siis kippus korduma (muusikapeod).

Peoruumist võib kiigata vaata et liigagi osavalt ära peidetud kõrvaltuppa, kus saab vaadata Kadri Nikopensiuse ja Rebeka Põldsami lühifilmi „Lillade õuduste öö“. Lühilinateoses esinevad mitmed tuntud kohalikud LGBT+kultuuri eestkõnelejad. Film laveerib 1930ndate ja tänapäeva, kabaree, BDSMi ja drag’i vahel. Tsiteerides Kaisa Ling Thingi bluusiloo sõnu: „See juhtus, et sa Pätsu ajal. Vaikiv aeg. Veel polnud jõudnud tulla valge laev. Kui saabus tõekuulutaja. Seksuoloog. Kes homodelgi lubas olla vaikselt koos. Kui Magnus Hirschfeld laval avas suu ja Estonia ja Vanemuine õhkas „Veel!“. Eesti rahva huvi oli suur, sest teemaks olid armastuse eksiteed ja seksualiteet ja kriminaliteet ja kurikalduvuslikud huvid, ka kolmas sugupool ja identiteet.“ Ööelu, sealhulgas LGBT+sõbralikud klubid, on alati olnud olulised selle kogukonna inimeste jaoks. See on sfäär, kus saab päevased maskid minema heita ning tunda ennast omade seltsis hästi ja turvaliselt.

Nüüdisaegse klubikultuuriga haakub enim näitusegaleriist väljas paiknev installatsioon „Leitud ja kaotatud“, kust leiab Anastassia Tšerkassova dokumentaalfilmi pea poolteist aastat Põhja-Tallinna tööstuskompleksis tegutsenud Uue Loomingu Majast (ULM). See video võtab kenasti kokku subkultuuri märksõnad: kogukond, vabadus, turvalisus, muusika. Infoboksist ja selle kõrval asetsevalt tahvlilt leiab nimistu baaridest ja klubidest, mis on märgi endast maha jätnud, kuid nüüdseks suletud. Klubikultuur on Eestis kohati hapras seisus.

Kuna näituse galeriis oli juttu öö ohtlikkusest, paneb veidi imestama, et klubikultuuriga seoses pole arutletud selliste ka tänapäeval tavaliste ohtude üle nagu ahistamine või homofoobia, ega puudutatud mõnuainete teemat või räägitud kahjude vähendamisest ööhaldjate näitel. Narkootikumid on konfliktne teema, kuid kui näituse põhiruumis on juba algus „lustipulbritega“ tehtud, võinuks ju teema taas tänapäeva tuua ning käsitleda seda umbes nii, nagu seksitöö ruumis – otsest seisukohta võtmata.

Näituse galeriist väljaspool pole enam tegemist narratiivse kulgemisega, vaid erinevate installatsioonidega, mis suhestuvad tänapäevaga otsesemalt. Põhisaalist väljudes otsisin konkreetset ruumi ning seda alguses leidmata hoidsin silmad lahti kõikvõimalikele viidetele. Seetõttu jõudsingi treppidest alla minnes Piibe Kolka, Élisabeth de Bézenaci ja Natalie Marri installatsioonini „Ma kajan“, aga mu kaaslastel jäi see paik üles leidmata. Ööelus võib ära eksida, see on mõistetav, kuid mõned viidad, mis juhataksid kunstiliste väljenduste asupaikadeni, oleksid kindlasti abiks.

Keldrikorruse õhulisus on põhisaali inforikkusele kontrastiks. Klaasseina taga paiknev magamistuba peegeldab öö hubasust, ruumi lõpuosas on värvilised WC-kabiinid ja jukebox, mis viitavad avaliku-privaatse ruumi piiridele. Kunstiliselt osutub huvitavamaks põhikorrusel paiknev installatsioon festivalist Bling. Dekoratsioonide värvirohkus, jõulukalendrilaadsed kapiuksed koos sisuteksti, fotode või esemete ja tehnoloogiliste lahendustega demonstreerivad selle kogukonna mängulisust ürituste ja festivalide korraldamisel. Kuigi võiks küsida, miks just see subkultuur on näitusel põhjalikumalt lahti seletatud, on Bling hea näide sellest, kuidas püsivam kogukond üles ehitada. Eestis on alati häda, et inimesi on vähe.

On inimesi, kes eelistavad ööd

Kohati tundub ka tänapäeval, et kui 1990ndate alguses toimusid esimesed peod vanalinna keldrites, siis nüüd on vaja lisaks muusikale ja keskpärasele helisüsteemile panustada ka dekoratsioonidesse ning üles ehitada täiesti uus või privaatne maailm. Vanad baarid jäävad tolmu koguma, sest nüüdisajal ei piisa alati pilsnerist ja vana kooli puitmööblist, mida saab näitusel nostalgiliselt vaadata Andra Rahe fotogalerii vahendusel. Tema pildistatud Tartu ööelu tõi taas meelde Anders Peterseni fotod Hamburgi sadamabaarist Lehmitz, mis on olnud ka fotograafi inspiratsiooniallikaks. Kuigi Peterseni kaamera ette sattusid enamjaolt madrused ja seksitöötajad, siis Rahe fotodelt vaatab vastu omamoodi täidetud vaikus või endisaegne öine melu õlleklaaside, kõhukate meeste ja puidust sisekujundusega. Vana kooli lokaale elustavad värvikad kirjeldused Paavo Matsini sulest.

Ööelu on üha enam käsitletud teema, alates selle turvalisusest, kultuursusest ning lõpetades transpordiga. Klubikultuur tähistas mullu kolmekümnendat eksisteerimisaastat, eelmise aasta lõpus sulges aga uksed legendaarne kontserdi- ja peopaik Sveta Baar ning küllaltki samal ajal asutati Eesti Ööelu Liit, et rääkida avalikult piirangutest, mis ööelu patiseisu asetavad. Sõitma on hakanud ööbussid ning elu käib ka hämaruses. On inimesi, kes eelistavad ööd, ning ka neid, kellele meeldib päevane aeg rohkem. Kuigi hämaruses võib nii mõndagi juhtuda, on ööl palju inimestele õpetada. Meenub vestlus tehnoklubi Tresor asutaja Dimitri Hegemanniga, kes kirjeldas mulle Berliini ööelu enne ja pärast müüri langemist. Sellest vestlusest jäi kõlama mõte, et öö on aeg, mil inimesed saavad end vabalt tunda ja mõtteid vahetada. Nendest kohtumistest võib sündida midagi uut ja inspireerivat.

Kellele siis kuulub öö? Loodetavasti mitte neile, kes sellele pidevalt reegleid ja piiranguid peale suruvad. Pigem tahaks loota, et öö kuulub loomingulisusele, mida demonstreerib ka kõnealune näitus. Teema laiahaardelisuse tõttu kipub kohati tekkima tunne, et öö ku(u)lub lõpmatusse. Teemade kitsendus või kokkupõimimine ei teeks näitusele paha, kuid on tänuväärne, et hääle on siin saanud erinevad loojad ning käsitlemist vajavad teemad.

Kui sulle meeldis see postitus jaga seda oma sõpradega

[LoginRadius_Share]
 

Leia veel huvitavat lugemist

Värske Rõhk
Hea laps
LR
Keel ja kirjandus
Akadeemia
Kunstel
Muusika
Õpetajate leht
Täheke
TeaterMuusikaKino
Vikerkaar
Looming
Müürileht